Usinaimad internetis toimetavad pensionärid sobituvad hästi Eesti e-edulukku. Nad aitavad läbi õhu tuttavatel välismaal kinnisvara soetada, kuuluvad „Angry Birdsi” edetabelis maailma tippu, teevad tuttavatele toitumisalaseid videoõpetusi, võivad pool päeva ekraani ees veeta, laigivad ja svaibivad. See on tuleviku vanaduspõlv, mis on juba kohal.

Praegune vanaemade-vanaisade põlvkond, kes internetti kasutab, on täiesti unikaalse elukogemusega. Need on inimesed, kelle elud on jooksnud rööbiti tehnoloogia arenguga. Nad on näinud nii krihvleid kui ka tahvleid. Ei mäleta ainult nuppude, vaid koguni kettaga telefone ja arvuteid, mille ekraanile sai kirjutada üksnes sõnu „7707” ja „73533”. Need, kes paari aastakümne pärast seenioriikka jõuavad, on juba nutipõlvkond, kelle jaoks virtuaalreaalsus on olnud terve elu üks paralleelmaailm. Vestlesin kuue arvutikasutajaga vanuses 69–88, et uurida, kuidas uue tehnoloogiaga kohanetakse ja millist rolli sotsiaalmeedia, internet ja nutiseadmed nende eludes mängivad.

Algus

Arvutikasutusoskus ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Kõigil küsitletutest on oma tee ja põhjused, kuidas internetini jõuti. Oma vanusegrupis peeti end pigem erandlikuks ja suhtlus internetis toimub suuresti endast nooremate põlvkondadega. Põhjustena, miks seeniorid kipuvad arvutikaugeks jääma, toodi välja õppimisvõimaluse puudumine, vähene huvi ja tehnoloogia kallidus (ning pidev uuendamisvajadus). Kaks küsitletut olid õppinud arvutikasutust oma sugulaste, laste ja lastelaste käe all, kaks osalenud Tallinna Keskraamatukogu programmi „Õnnelik seenior” arvutikoolitusel ja kaks Tartu Tähtvere päevakeskuse, Telia ja kooliõpilaste koostöös toimunud arvutiõppekursustel.

Nii Arvedil (88) kui ka Kai-Reedal (81) on juba loomuomane tehnikahuvi. „Ma olen üldse nisukene uuendaja – et aga õppida midagi juurde,” naerab Arved. „No ma ise ka tehnikamees, olnud trükikojas masinal laduja, taksojuht ja bussijuht.” Majandust õppinud Kai-Reetki on ikka uuema arvutustehnikaga kursis olnud: „Ma lõin ju vanasti Kirovisse masinaarvestuse ning Leningradis õppisime tabulaatoreid ja muid asju. Rootsi keelt olen ma arvutiga õppinud, aga nüüd tuli laps ja ostis mulle puutega arvuti, sest mul on ju Saudi Araabias ja igal pool laiali neid eestlasi, sugulasi.”

Elve (76) tellis oma esimese arvuti posti teel: „Viis-kuus aastat tagasi ostsin oma esimese tahvelarvuti, selle ma ostsin Hansapostist. Ja mis juhtus – ta ütles üles. Katkine, saatsin tagasi. Järgmise ostsin Rakverest ja see oli, noh, NIIVÕRD aeglane! Poiss tuli külla ja ütles, et issand jumal, mis SEE on?! Ma küsisin, et kas nii ei peagi olema või? Ei pea, „vilks-vilks” peab olema. Siis poiss kinkis mulle sellise hea Samsungi. Aga sellelgi oli viga küljes – pilte ei saanud korrigeerida. Ta käis neli korda garantiis! Lõpuks võeti tagasi ja anti raha ka tagasi. No ja siis ostsin telefoni. Huawei. Ja üleeile ostsin sõbranna käest veel ühe telefoni, kus saan mänge mängida.”

Lea (74) suurem arvutihuvi ja Facebooki konto said alguse kaheksa aasta eest, kui ta avastas enda jaoks „FarmVille’i” mängu: „Seal on üks niisugune mäng, võib-olla ongi vanainimestele välja mõeldud – „FarmVille”. Ma ei tea, kas olete kuulnud. See on kaheksa aastat kestnud. Keegi mõtleb kogu aeg uusi farme välja ja see on üks ajaviitmine, aga samas päris mõnus. Võtab muidugi õudselt aega. Kui sa kodune ikka ei ole, siis ei tasu vist sellesse sukelduda.”

„Seal on üks niisugune mäng, võib-olla ongi vanainimestele välja mõeldud – „FarmVille”.”

Inimsuhted

Olgu uudne tehnoloogia nii innovaatiline kui tahes, selle poole pöördutakse siiski üsna vanade küsimustega. Eelkõige lähedastega suhtlemiseks, sidemete hoidmiseks vanade sõpradega ja uute leidmiseks.

Lea räägib loo, kuidas ta leidis Facebooki kaudu taas kontakti Dubais elava armeenlannaga, kellega ta oli suhelnud viimati aastakümneid tagasi. Armeenlanna Gayane oli siis Eesti Televisioonis praktikal ja sattus toimetuses töötava Lea juurde eesti keelt õppima. Neist said head ja lähedased sõbrad, kuid paraku läks kontakt aja jooksul kaduma. Siis aga saabus sõbrakutse Facebookis: „Üks niisugune juhus oli küll, et keegi kutsus mind sõbraks. Ja ma vaatasin, et TÄIESTI tundmatu nimi, TÄIESTI tundmatu pilt. Siis ma mõtlesin, et no ma ikka natuke uurin. Läksin ta profiili peale ja siis tuli välja, et see oli üks armeenia tüdruk, kes elab praegu Dubais. Ja nõukaajal, üks 30 aastat tagasi, käis ta minu juures eesti keelt õppimas. Ja ta ei tundnud mitte minu järgi ära seda pilti, vaid mu abikaasa! Mu esimene profiilipilt oli selline, kus me oleme kahekesi. Poisikene tegi mingil aktusel, aga päris kobe pilt oli. Ma riputasin selle üles ja ta ütles, et tundis ära just mu mehe! Et mina olen ikka nii palju muutunud selle 30 või rohkema aastaga. […] Ja siis me ikka ütlesime, et kui wonderful on see Facebook – tõesti!” Nüüd suheldakse Facebooki teel tihedasti ja Gayanel on Dubais külas käinud nii Lea ise kui ka tema lapsed ja lapselapsed.

Kõige rohkem erinevaid sotsiaalmeedia kontosid on olnud Elvel, suisa üheksa: Facebook, Pinterest, Instagram, YouTube, VK, OK, MeWe, Twitter ja Tumblr. Tema lemmikplatvorm oli aga praeguseks suletud Google+, kus Elvel oli üle 2000 jälgija maailma erinevaist paigust. Ehkki mõned neist on praeguseks Facebooki või muu kanali kaudu üles leitud, läks enamik kontakte Google+ sulgemisega kaduma. Lähemaid sõpru on nende seas siiski vähem: Alla Moskvast ja Krimmi vanaema Vera, kellega geograafilisele kaugusele vaatamata Facebooki teel iga päev suheldakse. Ehkki päriselus veel kohtutud ei ole, saab postiga ja interneti vahendusel jagada isegi maitseelamusi. Elve läkitas Verale paki, mis sisaldas nii Kalevi komme kui ka Balti kilusid. Viimaste kohta küsis Vera nõu, kuidas neid õigesti süüa. Elve saatis talle siis väikese tutorial’i: „Ja siis ma tegin talle ühe video, kus ma näitasin, kuidasmoodi neid leivaga süüakse. Pannakse kilud peale, sibularõngad ka, ja süüakse. See on esimene variant. Teine variant on, et võtad pead ja sabad ära, puhastad ära, paned ilusasti leiva peale, paned munaviilud peale ja natuke sibulat.” Vera saatis omakorda tagasi südamliku videovastuse, kus mõlemat soovitust järele prooviti, kilu maitset kommenteeriti ja kingituse eest tänati.

„Ja siis ma tegin talle ühe video, kus ma näitasin, kuidasmoodi Balti kilusid leivaga süüakse.”

Lea on leidnud enamiku välismaalastest Facebooki sõpradest just „FarmVille’i” kaudu: „Jumal, seal on Indiast ja Ameerikast ja – väga-väga palju kohe! Algul oli niisugune variant, et „FarmVille’i” naaber pidi olema su sõber Facebookis. Aga nüüd nad andsid järele, kuna see oli ikka päris kurnav. Sa ei taha ju asja eest, teist taga 300 võõrast sõpra. Nüüd on siis niimoodi, et ta võib olla su naaber, aga ta ei pruugi olla su Facebooki sõber. Selles mõttes läks elu paremaks.” Mõne mängu kaudu leitud sõbraga suheldakse ka mänguväliselt – vahetatakse sünnipäevaõnnitlusi, räägitakse lastest ja loomulikult „laigitakse”: „Hästi palju on rootslasi. Mulle tundub, et mingi sugulaste kamp. Nemad on küll VÄGA sõbralikud meiega või vähemalt minuga. Iga kord, kui ma riputan sinna mõne sokipildi, tuleb rootslastelt KOHE kõva laikimine.”

Laikimist kui väikest igapäevast tähelepanuavaldust internetikeskkonnas tõstab positiivsena esile ka Elve. Need, kes üldse ei postita ega laigi, on sotsiaalmeedia seisukohalt „tukkujad”: „No mulle endale ei meeldi ka, kui mul siin mõni selline tukkuja on. Ma olen kaks korda kirjutanud hoiatusi, et kui te tulite minu juurde magama, siis magada te küll ei saa (naerab)! Minust ei tehta üldse väljagi! Ma ei näe ühtegi laiki aasta jooksul! […] See näitab, et sa oled mõelnud nende peale. Iga päev mõtled kellegi peale. Vaatad ta postitust – aa, teda huvitab see – ja paned TEMA jaoks oma postituse välja. Need laigid teevad ikka mõttekamaks selle interneti kasutamise.”

Leili (69), kes suhtleb oma perekonna nooremate liikmetega eelkõige Skype’i teel ja peab Gmailis kirjavahetust ka mitme Saksamaal elava sõbrannaga, leiab, et internetisuhtluse eeliseks on ajaline paindlikkus. Tema interneti tutvuskonna moodustavadki inimesed, kellega ta on tuttav päriselus. Küll on aga aja jooksul nii mõnigi (paber)kirjavahetus kolinud Gmaili ja Skype’is kirjutamine vahetanud välja telefonikõned: „No ma kirjutan lastele või lastelastele ja nad võivad igal ajal mulle vastata, kas töö juurest või kodust. Ja kui ma näen, et vastus on tulnud, siis jälle mina vastan. Telefoniga peaks tabama seda momenti, mil ta saab vastata. Sa ei ole ajaliselt sõltuv – seepärast mulle meeldib kirjutamine.”

„Iga kord, kui ma riputan sinna mõne sokipildi, tuleb rootslastelt KOHE kõva laikimine.”

Sotsiaalne tugi

Internetimaailmas toimuval on tähtsust vaid sedavõrd, kuivõrd see mõjutab meie tegelikkust. Sotsiaalses plaanis on sõprussuhted olulisemad kui kõikvõimalikud riiklikud ja poliitilised tagatised. Enamgi veel, need korvavad sageli viimaste puudujääke. Elve ja tema piiritaguste sõbrannade suhetes tuleb hästi ilmsiks lähedaste sõprade toetuse tähtsus vanemas eas ning interneti ühendav ja vahendav roll inimsuhetes: „Kui Vera mehe kaotas, kaotas ta elus väga palju. Neil oli tugev perekond ja kaks last. Allal samamoodi, kaotas mehe, ja temalgi on kaks last. Mõlemad on lesed. Noh, uhkustavad oma lastega seal, ja mina uhkustan vastu! Hästi sõbralikud ja avali inimesed…”

Rasketel aegadel ollakse sõbrannadele ka majanduslikult toeks: „Allal olid tööga probleemid, ta jäi haigeks, tal olid operatsioonid ja ma mõtlesin, et toetan teda pisut rahaga. Ta oli väga rõõmus ja natuke kurjustas, et ära saada oma raha, sa elad pensionil, ega sul see suur ei ole. Ma ütlesin, et sinu jaoks jätkub alati. Sul on praegu raske aeg (naerab).”

Oma Krimmi sõbrannat Verat on Elve aidanud majavahetusega, et ta saaks maalt tagasi linna kolida. Suure tutvuskonnaga Elvel on sotsiaalmeedias veel üks Krimmi tuttav, nimelt Aljona, kellelt ta sai omakorda kontakti kohaliku linnavalitsuse juures, kes aitas Verat kinnisvaratehinguga. Sellise „kaugjuhtimise” teel said õiged kontaktid vahetatud ja asjaosalised omavahel kokku: „Mõtle – ja täida oma unistus! Sa unistad juba liiga kaua. Kirjutasin talle, et starost ne radost.” Nii võtab Elve kokku majavahetuse loo.

Veel aitas ta Veral leida oma tutvusringkonnast ühe Siberi sõbra. Ehkki, nagu Elve tõdeb, päriselus on suhted siiski usaldusväärsemad: „Tänu minule leidis ta võib-olla ühe toreda mehe, siberlase. Nad ei ole kohtunud, aga ta tegi mehele video külast, kus mehe tädi elas. Ja teatas, et tema lapsed ja lapselapsed on veel elus. Ma saan temast aru, aga ma ei mõista, miks ta omale internetist meest otsib. Ma loodan, et ta leiab enda lähedalt mõne toreda mehe.”

„Need laigid teevad ikka mõttekamaks selle interneti kasutamise.”

(Virtuaal)reaalsus

„Ma lähengi sinna (internetti – toim.) just natukeseks kaugenema sellest „päriselust”, nii nagu teatrissegi,” toob Lea ootamatu paralleeli interneti ja ekraanivälise reaalsuse vahel.

Samas on meelelahutuse ja informatsiooni maailma kerge ära kaduda. Looduse, inimese ja ekraani suhteid analüüsis põnevalt Elve: „Kuidas sulle öelda. Interneti taha sa jääd istuma. Kuidagi olemine tuimestub. Lükkad elusmaailma eemale ja lähed virtuaalmaailma. Vat see on suur vahe! Sa justkui nüristud selle internetiga. Sa PEAD käima väljas! Sa pead mereõhku hingama ja loodust vaatama ja kõik! Aga sa tuled tagasi ja JÄLLE lähed sinna internetti! Vahel olen isegi kuri olnud enda peale, et no mida asja?! See on ju õhu kaudu suhtlemine. See ei ole reaalne. Aga reaalne on see, kui sa teed oma ukse lahti ja lähed õue. Isegi see on ebareaalne – uskumatu! –, et sa liigud ja kõik!”

Ohtu reaalsustajule näeb nutiseadmete kasutamises ka Kai-Reet: „Seda, et kõik vanurid on nutitelefonis tänava peal, üle tee ka ei tule, seda ei tohi! Selle peab küll ära lõpetama. See on juba liig mis liig.”

Kui keskmine päeva jooksul internetis veedetud aeg jäi enamikul küsitletutest ikka nii 2–3 tunni juurde, siis Elve on veetnud arvutis kohati ligi 12 tundi. Vahepeal tekkis harjumus „kontrollida” internetti ka öösiti, ekraanikuma peletas aga une ning öö ja päev kippusid vahetusse libisema. Meelelahutuslikust aspektist on Elve jaoks oluline roll veel „Angry Birdsi” mängul: „Maailmas olen ma „Angry Birdsis” esikohal! Seal on, ma vaatasin, kõik täiskasvanud. Sellises eas, et – noh, muidugi – nooremad minust, aga ma võidan nad ära! Ja kohe hea tunne on (naerab)! Nii et ma olen rohkem nagu mängur.”

Loomulikult peegeldab sotsiaalmeedia suuresti ka pärismaailma hobisid. Käsitöömustrid, retseptid, aiandusnipid, tantsusammud – kõike on internetist leida! Lea, kes on suur käsitöösõber, jälgib Facebookis hoolega nii Novita lõngagruppi kui ka Mustrimaailma. Seal saab vahel head ja väärtuslikku tagasisidet ka oma loomingule. Laube (73), kes eelistab internetile iga kell aias toimetamist, uurib sealt siiski vahepeal aiandusnippe: „Mina olen aiatöö fänn ega pea seda teleka ja arvuti taga istumist nii tähtsaks. Aga aia kohta, kuidas viinamarju lõigata ja nii, seda mulle kohe meeldib sealt (internetist – toim.) vaadata. Ajakirju ma ei hakka tellimagi. Ja vahel ma jagan neid uudiseid oma Facebooki lehel ka, siis kui aega saan, siis vaatan sealt.”

Teine suur armastus Laube elus on rahvatants. Ta kuulub suisa kolme tantsuringi: rahvatantsu, Hõbejalakese gruppi ja rivitantsu. Uute tantsusammude õppimisel, muusika ja seadete leidmisel ning meeldejätmisel aitab YouTube: „No YouTube’ist saab ju võtta ja vaadata neid tantse. Näiteks oli Elvas uue tantsu õppimiseks seminar ja kui keegi siis paneb Facebooki või YouTube’i sealt video, siis saab pildi järgi õppida tantsu. Ja kellel läheb midagi meelest ära, kuidas see oli – ega pea ei pea enam –, siis vaatab sealt.”

„Ma lähengi internetti just natukeseks kaugenema sellest „päriselust”, nii nagu teatrissegi.”

Keel

Internet soosib kõnekeelsust, anglitsisme ja pildilisust (emotikonid, GIFid, meemid). Vaevalt et ükski sotsiaalmeedia kasutaja neist mõjudest päriselt puutumata jääb. Võõrkeeleoskusele võivad aga internetikeskkond ja sotsiaalmeedia avatud maastik positiivset mõju avaldada. Lea, kelle suhtlus mitmete sõpradega on ingliskeelne, pöördub nii mõnigi kord sõnaraamatute poole: „Mõningaid sõnu olen ikka juurde õppinud. Ja mu vanem tütar on lõpetanud inglise keele klassi, tema saab hästi hakkama ja tema siis ka ikka aitab ja annab nõu. Näiteks minutaolisel, vaevalt et ma muidu seda sõnaraamatut kasutaks, mul ei ole teda vaja tavaliselt, aga interneti pärast olen natukene vaadanud.”

Sõnaraamatud ja ilukirjandus peavad ka „päris” raamatud olema, mitte internetist alla laetud või veebipõhised otsingumootorid. Värskes kõvaköitelises raamatus on oma väärtus ja ilu: „Kui ilmus see eelmine, suur valge õigekeelsussõnaraamat, siis ma mõtlesin, et noh, ma kingin jõuluks poisikestele-lastelastele. Vanem lapselaps ütles mulle kohe, et mamma, kas sa internetist oled midagi kuulnud (naerab). Noh, mina ei tea. Sellest on nii kahju. Raamat on ikka laual ja see on NII tore raamat veel!”

Üldine keelekasutus püsib Leal aga endiselt korrektne, mis kiirustavas ja mängulises, lühenditest ja slängist täidetud keeleruumis suisa iganenult mõjub: „Ma ikka kirjutan vanamoodsalt, „tere” ja „aitäh” ja niimoodi, mitte need „tänksid” ja muud asjad. Niimoodi vanamoodsalt kirjutan eesti keelt.”

Elvegi leiab, et õigekiri on oluline ja tuleb mitu korda üle kontrollida, eriti vene keeles kirjutades. Kuna tema lähimad sõbrannad ja ka kaks sotsiaalmeedia kontot on venekeelsed, aitab internet seda keelemälu aktiivsena hoida, uut sõnavara ja ka kõnekeelsemaid väljendeid omandada.

„Seda, et kõik vanurid on nutitelefonis tänava peal, üle tee ka ei tule, seda ei tohi! Selle peab küll ära lõpetama.”

Turvalisus

Üldiselt peeti internetti turvaliseks keskkonnaks, kus ei saa midagi väga valesti minna, kui kahtlastele kirjadele ei vasta ja võõraid sõpradeks ei võta. Pigem võivad kohati probleeme tekitada sotsiaalmeedia võrgustike endi turvameetmed. Üht halba kogemust Facebookiga jagab Elve: „Ma panin siin paar päeva tagasi oma jalutuskäigust video. Noh, väikse muusikaga. Ja ei läinud kaua aega mööda, kui Facebook selle sulges. Mina ei tea, miks – keegi kaebas. Selle kaebaja pilt oli ka juures! Ja siis ma põrutasin Facebooki tagasi ja tegin screenshot’i sellest naisest – mingi aafriklane, kes mul ÜLDSE sõber ei ole! Keda ma üldse ei TUNNEGI! Ta oli minu peale kaevanud. Ja Facebook kohe sulgeb! Ja sellel Krimmi vanaemal juhtus ka niimoodi. Ta teeb nii tublit tööd seal YouTube’is! Ta teeb kepikõndi ja paneb iga päev video YouTube’i üles ja jagab sõpradega – ja pandi ka kinni!”

Turvalisus oleneb suuresti ka vastutustundlikust kasutusest. Arved kirjeldab oma esimest(!) kokkupuudet nutitelefoniga, mille keegi Tähtvere päevakeskuse õuele oli kaotanud: „Ma leidsin kunagi siit õue pealt nutitelefoni. Esimest korda hoidsin käes. Aga kuhu ma annan? Ja siis hakkasin midagi tegema ja vaatasin, et ahaa, nüüd sain sisse! Olin ettevaatlik, et akut välja ei lülitaks. Siis vaatasin, et „Emme, Emme”, tähendab, lapse telefon. Siis sain Emme telefoninumbri ka kätte. Ja siis helistasin oma telefoni pealt, et ma toda mitte ära ei riku. Ja siis tuldi järele ja laps sai kätte. Ja see oligi esimene kokkupuude nutitelefoniga.” Pärast seda juhtumit on Arved aidanud sageli nii õdesid-vendasid kui ka teisi päevakeskuse külastajaid nende nutiseadmete kasutamisega.

Internetti kasutatakse loovalt, nutikalt ja julgelt. Oluline roll on laste ja lastelaste toel, et virtuaalmaailmas esimesed sammud teha. Ehkki kõik küsitletud leidsid, et suhtlus arvutis ei asenda inimestevahelisi suhteid päriselus, aitab see ometi ületada põlvkondlikke ja geograafilisi vahemaid ning suurendada osalustunnet. Pisut andsid need kohtumised aimu ka tulevasest vanaemade-vanaisade põlvkonnast. Usun, et pannkoogilõhn, rahvatants ja kudumisvarraste klõbin ei kao tulevikuski, kuid retsepte leitakse internetist, tantsusamme YouTube’ist ja aiandusnippe vastavatest Facebooki gruppidest. Need ei ole enam „vanaemad õunapuu otsas”, vaid „vanaemad Apple’is”.

Ave Taavet on vabakutseline animaator ja karikaturist. Lisaks filmide tegemisele kirjutab ta arvustusi, följetone ja muidugi kaastöid Müürilehele. Joonistamise kõrval on tema armastusteks reisimine ja kirjandus.