Tartu Loomemajanduskeskuses üleval olev teos, mida võis näha ka värskeima Müürilehe kaanel, on lõhutud – mustal taustal seisva tumedanahalise poisi oranžilt dressipluusilt on kadunud logo „Welcome to Estonia”. Logo asemel laiutab auk lõuendis.

Tartu noore kunsti oksjoni esindaja Liina Raus tunnistab, et juhtunu paneb neid keerulisse olukorda, ent ei soovi sellega seoses seisukohta võtta. Raus tsiteerib Edward von Lõnguse sõnu: „Kõik, mis juhtub teosega, ettekavatsemata või mitte, saab osaks teosest. Show must go on!”

Autor ise jäi Müürilehe toimetusele täna hommikul kättesaamatuks. Niisiis jääb üle spekuleerida – kes on teo taga?

Võib-olla tundis mõni teine tänavakunstnik või juhuslik Loomemajanduskeskuse treppidel jalutaja end teosest puudutatuna ning haaras taskust paberinoa. Sel juhul võime tõdeda, et kunst võib progresseeruda ka näituseseinal. Teosel on publikule mõju.

Või oli furoorikalt avaldatud logo hilisem eemaldamine mustanahalise noormehe rinnalt Edward von Lõnguse plaan algusest peale? Kas sel juhul on tegu protestiga Eestit turundava „surnult sündinud” Welcome to Estonia logo vastu? Tänavakunstnike blogis, kus fotod lõigatud teosest esimesena ilmusid, keskendutakse logo loomisloole. Juba läbikukkunud nähtuse vastu pole muidugi mõtet protestida – pigem võib mõelda tähendussugemetest seoses sellega, keda me üldse siia Eestisse tervitame ja keda mitte. Või on akt näide sellest, et tänavakunsti ei saa institutsionaliseerida?

Sündmuse üle mõtisklemisel soovitame lugeda Marika Agu möödunud aasta mais ilmunud Artishoki veergu muuseumitöötajana tänavakunsti pidevas muutumises olevasse loomusesse suhtumisest („Kuidas ma sain iseenda vaenlaseks”, mai 2014), Margus Tamme artiklit „Tänavakunstist” (august 2014), kus autor kirjeldab post-grafiti meistrit kui sotsiaalset bandiiti, ning Sirla vastust viimasele, „Kuidas tappa tänavakunsti?” (september 2014), mille autor leiab, et tänavateoste muuseumis eksponeerimine ei lähe kuidagi avaliku ruumi kunsti põhimõtetega vastuollu.