Mis juhtub siis, kui ekspertsus „demokratiseerub”, eetrisse pääsemise lävend langeb ja faktide väärtuse mõõdikuks on jälgijate arv? „Tõejärgset” või „sotsiaalmeedia tõe” ajastut iseloomustab vandenõuteooriate ja väärinfo üha jõulisem kohalolu ning otsene mõju mitte ainult indiviidi, vaid ka ühiskonna ja valitsemise tasanditel.

Ehkki vandenõuteooriad tõmbavad tähelepanu, on tõejärgsuse põhjustatud „reaalsuse kriis” või „nihe” laiem ning seotud üldisemalt info jagamise ja jälgimisega. Kui vandenõuteooriate keskseks elemendiks on salajase ja vaenuliku grupi – näiteks vabamüürlaste – vandenõu, siis laiemat „vandenõukultuuri” iseloomustab abstraktsem usaldamatus võimulolijate suhtes, tõdemus, et võimupositsioonil olevad institutsioonid ja ekspertsüsteemid (sh teadus ja meditsiin) on üldisemalt ja fundamentaalsemalt korrumpeerunud. Seda on iseloomustatud kui nihet „turvalisest paranoiast” mitteturvaliseks: „vandenõud” ei vii ellu mingi kindel (kultuuriliselt) kauge grupp ja lihtsasti piiritletav „Teine”, vaid vastanduvad uskumused väljendavad abstraktsemat hirmu üleüldiste konspiratiivsete suhete ees.

Vastupanu kaosele

Vandenõuteooriate keskmeks on olnud arusaam, et sündmused ei ole juhuslikud. Selline tõdemus võimaldab näha kaootilises maailmas süsteemi – küll kurja, kuid siiski arusaadavat. Eriti ebakindlal kriisiajal aitab see maailma korrastada, kõnekas on näiteks pandeemia nimetamine „plandeemiaks”. Viiruse kui kompleksse ja kontrollimatu nähtuse taandamine plaanikohaseks sisaldab muu hulgas ka (alateadlikku) vastupanu kaosele ja määramatusele.

Vandenõuteooriate keskmeks on olnud arusaam, et sündmused ei ole juhuslikud. Selline tõdemus võimaldab näha kaootilises maailmas süsteemi – küll kurja, kuid siiski arusaadavat.

Vandenõuteoreetiline info on suunatud sageli aga ka abstraktsemalt kahtluste tõstatamisele. Näiteks kurikuulsa „lameda Maa” puhul seatakse kahtluse alla füüsika ja astronoomia konsensuslikud arusaamad. Põhifookus ei ole konkreetsel konspiratiivsel grupil, vaid väljendatakse oma usaldamatust laiemalt teaduse kui domineeriva autoriteedi vastu, viidates teaduse korrumpeeritusele ja selle kaugenemisele „tervemõistuslikkusest” („kuidas püsib vesi palli peal?!”). Lameda Maa teooria erakordsus ja absurdsus on selle levikule tõhusalt kaasa aidanud.

Sotsiaalmeedia infovoogudes ei olegi päris korrektne rääkida vandenõuteooriatest, sest pigem levib vandenõuteoreetilise või väära sisuga info kildudena – meemide, lühikommentaaride või naljadena, mis naeruvääristavad „peavoolu”-teadmist. Pandeemia ajal kohtab seda eriti sageli just irooniana maskide, vaktsiinide tõhususe või meetmete järgijate pimeda võimukuulekuse teemal. Ehkki selliste meemide taga on vandenõuteoreetiline mõtlemine, ei esita need välja arendatud „teooriaid”, vaid on meelelahutuslikud, külvates samal ajal kahtlusi ja julgustades kahtlustavat-vandenõuteoreetilist mõtlemist. COVID-19 muutis sellelaadsed infojagamised aktiivsemaks ja ka eestikeelne sotsiaalmeedia ujutati üle vandenõuteoreetiliste meemidega, mis jõudsid rohkete jagamiste kaudu pea kõigini.

Sotsiaalmeedia infovoogudes ei olegi päris korrektne rääkida vandenõuteooriatest, sest pigem levib vandenõuteoreetilise või väära sisuga info kildudena.

Seega ei sarnane alternatiivse, vastanduva info lugemise ja jagamise loogika näiteks õppimisega, kus teadmisi püütakse omandada võimalikult süsteemselt. Jagajate ja lugejate positsioon on tihti ambivalentne, jagatavat infot ei pruugita (läbinisti) uskuda või sellele ka üldse põhjalikumalt mõelda. Info jagamise funktsioonid on seotud pigem emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajadustega. Seetõttu ei peagi vandenõuteoreetiline „info” olema koherentne ja ammendav, vaid tooma välja üksikuid ebaloogilisusi, olles samas piisavalt vaimukas ja intrigeeriv, et sotsiaalmeedias levida. Selline infokäitumine jõustab jagajat sellega, et domineerivat teadmist vaimukalt naeruvääristades tõuseb ta justkui sellest kõrgemale. Ent selline tegutsemine võimaldab tunda end ka mõjuka ja populaarsena.

Teadmise ja ekspertsuse „demokratiseerumine”

Inimene on sedavõrd sotsiaalne olevus, et tõe ja teadmise puhul mängib paratamatult mingit rolli sotsiaalne dimensioon. See, mida teised (ja eriti minu jaoks olulised) inimesed jälgivad ja õigeks peavad, tundub ka teadmisena väärtuslikum. Sotsiaalmeedia muudab kollektiivse heakskiidu kiireks ja nähtavaks, jälgijate reaktsioonid annavad seisukohale kaalu. Ei ole juhuslik, et „alternatiivse” sisuga sotsiaalmeedia gruppides tuuakse väärtust loovana välja, kui palju meeldimisi mingid postitused on saanud või kui palju jälgijaid kellelgi on; samuti jagatakse võidukalt näiteks TV3 vaatajaküsitluste numbreid.

Vandenõuteoreetiline „info” ei peagi olema koherentne ja ammendav, vaid tooma välja üksikuid ebaloogilisusi, olles samas piisavalt vaimukas ja intrigeeriv, et sotsiaalmeedias levida.

Alternatiivse teadmise ruum on teaduse või tavaekspertsuse ruumist demokraatlikum ja madalama lävendiga. Ehkki sealgi tekivad hierarhiad, on nende aluseks karisma, sõnaosavus ja aktiivsus. Näiteks debateeris tänavu aprillis endine tõsielusaate osaline, jalgpallur ja kihlveopettur ning praegune ettevõtja ja vaktsiinivastane Elvis Brauer Kanal 2 saates „Õhtu” tollase Terviseameti juhi Üllar Lannoga. Sotsiaalmeedia voogudes jagati pärast saadet võidukalt sellest klippe ja väljendati rahulolu, kuidas Elvis pani Terviseameti „täiega paika” ja nüüd on lõpuks kõigil selge, kellel on õigus.

Võrreldes tõenduspõhise teadusliku teadmiste loome või ajakirjandusväljaannetega on sel viisil eetrisse pääsemiseks barjääre vähem: sotsiaalmeedias postitamiseks ei eeldata vastavat haridust või kogemust. Tihti on sotsiaalmeedias aktiivsed alternatiivse info jagajad ja kommenteerijad märkinud oma hariduse lahtrisse „eluülikool” või midagi muud eufemistlikku. Levinud on motiivid haritud inimeste „ajupestusest”, ülikooli ja teaduse korrumpeeritusest ja võimukuulekusest. See ei tähenda muidugi, et nn alternatiivses teadmiste loomes ja vandenõuteooriate levitamises ei osaleks ka haritud inimesed. Ja kui keegi arst või teadlane asub näiteks vaktsiinikriitilisele positsioonile, siis tema (varem „elitaarsuse” tõttu taunitud) staatus ja taust töötavad kohe usaldusväärsuse argumendina.

Alternatiivse teadmise ruum on teaduse või tavaekspertsuse ruumist demokraatlikum ja madalama lävendiga. Ehkki sealgi tekivad hierarhiad, on nende aluseks karisma, sõnaosavus ja aktiivsus.

Vandenõuteooriate ja meemide algallikateni minnes näeme, et valdav osa sisust tuleb üllatavalt vähestelt autoritelt – superjagajatelt, kelle mõju on internetiplatvormide tõttu globaalne. Samas ei tohiks taandada kogu nähtuse olemust vaid sellele. Paradoksaalsel kombel võidakse vandenõuteoreetikute ja väärinfo leviku käsitlemisel muutuda ka ise vandenõuteoreetiliseks, kui näiteks COVID-19 valeinfo ja vandenõude taga nähakse väikest gruppi manipuleerivalt tegutsevaid inimesi. Hea näide sellest on septembris ETV eetris olnud dokfilm „Vaktsiinivastaste vandenõu”. Ehkki superlevitajad on olulised, on nähtuse põhjused ja olemus palju struktuursemad.

Võõrandumine

Alternatiivse info loomise, aktiivse levitamise ja jälgimise taga on ühe laiema sotsiaalse protsessina võõrandumine, mis tuleneb sotsiaalkultuurilisest lahkukasvamisest. Kinnistuvate erisuste taustal tekib inimestel valusalt taju sellest, et võimalusi hüpata nn teisest Eestist esimesse on vähe ja jääb veelgi vähemaks. Ilmajäetus- ja ebavõrdsustunne, tunne, et liigutakse minu jaoks sobimatus suunas ja liiga kiiresti, tekitab kibestumust ning paneb otsima alternatiive. On loogiline (ja ehk ka eluterve?), et paljud inimesed teisest, kolmandast või neljandast Eestist ei tunnista kurvalt oma allajäämist endast ressursirikkamatele. Vandenõuteooriate tuumaks on eliidivaenulikkus ja usaldamatus – seda kanaliseerivad teiste hulgas väga edukalt ka populistlikud erakonnad üle maailma. Seega pole üllatav, et ka näiteks Donald Trump kaldus korduvalt vandenõuteooriatesse, andes neile juurde kaalu ja kandepinda.

Võõrandumine tekitab muu hulgas ka „alternatiivseid” või „varistruktuure”, nagu pseudoõigus, alternatiivmeedia või vastanduv alternatiivmeditsiin. Sellistes süsteemides sündiv kurioosne marginaalia muutub peavoolu jaoks probleemseks siis, kui see kogub arvestatavalt jälgijaid.

Paradoksaalsel kombel võidakse vandenõuteoreetikute ja väärinfo leviku käsitlemisel muutuda ka ise vandenõuteoreetiliseks, kui näiteks COVID-19 valeinfo ja vandenõude taga nähakse väikest gruppi manipuleerivalt tegutsevaid inimesi.

Näiteks „pseudoõigus” väidab vandenõuteooriatele tuginedes, et kuna rahasüsteem, pangad ja riik on illusioon ning kriminaalne vandenõu, siis see annab ka tavainimesele õiguslikud alused oma kohustusi mitte täita või „salajasi” õiguslikke norme kasutades kasu saada. Eesti pseudoõiguse värvikaimate esindajate Argo ja Evelini loodud riiki Evemaa ning muid teooriaid on eksponeeritud kurioosumina korduvalt ka peavoolumeedias. Argo krüptiliste mõttekäikude puhul võib tulla üllatusena, kui laialt on sellised ideed levinud ka mujal maailmas. Näiteks õlgmehe tüüpi teooriate kohaselt ei ole lihast ja luust inimene sama mis tema juriidiline kehand ehk persoon, kel on kohustused riigi, pankade jt institutsioonide ees. Teooria tuumaks on põhimõte, et elav ja hingav „päris” inimene on jäetud institutsioonide manipulatsioonide tõttu ilma tema põhiõigustest. Taolised teooriad põhjustavad üle maailma peavalu kohtutele, kohtutäituritele jt asutustele, sest järgijad pommitavad neid kirjade ja taotlustega ega täida enda õiguslikke kohustusi (seda nimetatakse koguni „kirjaterrorismiks”). Ka Eestis on olnud mitmeid uudiseid inimestest, kes on jätnud pseudoõiguslike veendumuste tõttu näiteks laenumaksed tasumata ja on seetõttu oma elukohast välja tõstetud. Tuumalt viitavad sellised ideed radikaalsele võõrandumisele – neid käivitab tunne, et neilt on võetud ära miski, mis kuulub olemuslikult neile.

Pseudoõiguslikud, vandenõuteoreetilised autorid ja „vabad mõtlejad”, keda ei kammitse teaduse ja sageli ka normaalseks peetava tervemõistuslikkuse kaanonid, ei ole mingi uus nähtus. „Rahvafilosoofid” ja „amatöörteadlased” on püüdnud ikka maailma ja seal toimuvat oma kogemuse ning taju põhjal kokku võtta. Küsimus on aga auditooriumi suuruses ja resonantsis, mida selliste isemõtlejate ideed tekitada saavad. Internet ja sotsiaalmeedia pakuvad selleks enneolematuid võimalusi.

Piir mõistliku kriitilisuse ja vandenõuteooriatesse kaldumise vahel on õrn. Vandenõukultuur toob ilmsiks iseseisva kriitilise mõtlemise keerulisuse ning ohu uppuda väärinfo mutiurgudesse.

Aktiivse kodaniku jaoks on võimukriitilisus loomulik ja vajalik: ei tohiks eeldada, et võimulolijad räägivad alati tõtt või ajakirjandus edastab vaid tasakaalustatud ja kontrollitud infot. Piir mõistliku kriitilisuse ja vandenõuteooriatesse kaldumise vahel on õrn. Vandenõukultuur toob ilmsiks iseseisva kriitilise mõtlemise keerulisuse ning ohu uppuda väärinfo mutiurgudesse. Eriti kergelt juhtub see nendega, kes tajuvad ilmajäetust ja võõrandumist. Rahulolematus ja ebakindlus muudavad võimu- ning eksperdikriitilised infokillud inimeste jaoks eriti atraktiivseks. Vandenõukultuuriline mõtlemine haarab endasse üsna märkamatult, eriti siis, kui sotsiaalmeedia grupid või kajakambristuv uudisvoog tekitavad taju piisavalt paljudest sarnaselt mõtlevatest inimestest.

Marko Uibu on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi lektor, kes tegeleb tervise, sotsiaalkultuurilise pluralismi, sotsiaalse muutuse ja koosloome teemadega.