Keeruline on kujutada ette tunnusloota suurvõistlust või haudvaikset vutistaadionit. Sport ja muusika kõnnivad käsikäes.

Mõni aasta tagasi korraldas Eesti Jalgpalli Liit (EJL) staadionilaulupidusid. Ühel koondisemängul aastas kutsuti poolehoidjad varem kohale ning Tomi Rahula (kes on ka EJLi hümni helilooja) eestvedamisel lõõritati rahvuslikke, rahvalikke ning jalgpallilaule. Taustaks mängis orkester. See on vaid üks näide, kuidas jalgpall ning muusika sümbioosis hingavad.

Ehk siis alati ei inspireeri armastus, vaid vahepeal kirjutatakse laule ka nahkkera äsamisest. Eriti tuleb kiigata Brasiiliasse, kus vutilugusid võib leida kohalike suurnimede Jorge Beni, Caetano Veloso ja Marcos Valle repertuaarist.

Kuidas olla kindel, et sinu riigi koondis lööb konkurendid suurturniiril murumättasse kinni? Kirjuta lugu! Eredaim näide on siinkohal 1996. aasta EMiks valminud The Lightning Seedsi „Three Lions”, mis saavutas mullusel MMil megameemi mõõtmed ning viis Inglismaa poolfinaali. Kummalisimaks näiteks on samuti Inglismaa! Kaks aastat hiljem panid postpungi heerose Echo & the Bunnymeni ninamees Ian McCulloch ning jangle pop’i suurkuju, The Smithsi võlurist kitarrist Johnny Marr inglaste MMil abistamiseks kokku loo, mille esitajate hulka kuulus epiteeti mittevajav Spice Girls. Jah, jalgpallis ja muusikas on kõik võimalik. Sama näitavad ka suurvõistluste ametlikud palad ning staadionitel kõlavad jalgpallilaulud.

Peab kõigile meeldima

Ülemaailmseks hitiks kujunenud 2010. aasta jalgpalli MMi tunnuslugu Shakira „Waka Waka” on koloriitne kõrvauss, kuid tihti ägavad ning murduvad muusikapalad turniiri üüratu populaarsuse all – mullu Venemaal toimunud võistlust jälgis ligi 3,6 miljardit inimest. Nii üritataksegi panna kokku miski, mis meeldiks kõigile, kuid see on juba eos võimatu ülesanne. Laululeivale määritakse tükike parasjagu populaarset žanri, näpuotsatäis korraldajamaa kultuuri ning motivatsiooniplakatite juustustest inspiratsioonipaukudest piinlikumaid sõnu. Tulemus on mittekuulatav segapuder, mis lihtsalt ei kõneta vastupidi (sama valemi järgi loodud) „Waka Wakale” rahvast piisavalt.

Superhiti „Despacito” laineharjal reggaeton’i võtmes valminud MMi eelmise aasta ametlikku laulu „Live It Up” esitasid ameeriklane Nicky Jam, järjekordne kosovo-albaania popstaar Era Istrefi ning… Will Smith. Korralik kompott, aga ajalugu tunneb metsikumaidki kooslusi: viis aastat tagasi toimunud Brasiilia MMi hümnis figureerisid Carlos Santana, Wyclef Jean, Avicii ja kohalik esineja Alexandre Pires. Ja see oli vaid hümn. Brasiilia MMi jaoks valmis ka kaks ametlikku laulu ja ametlik maskotilugu ning lisaks tootsid oma jalgpallipala Coca-Cola, UNICEF ja telekanal beIN SPORTS. Kõik tahavad haarata oma priskete kämmaldega tükikest pirukast. Viimati oli MMil vaid üks tunnuslugu Itaalias aastal 1990.

MMide ja muusika puhul torkab silma aasta 1986. Kui varem kirjutati pigem korraldajamaad iseloomustavaid kerge kiiksuga lugusid, siis Mehhikos pallitud turniiri ametlikuks lauluks sai Montserrati muusiku Arrow’ „Hot Hot Hot”, mis avalikustati esimest korda juba neli aastat varem ning figureeris ka briti singliedetabelis. Tinglikult võib seda nimetada MMi ja peavoolu sõbrunemise alguseks.

Turniiri jaoks lugusid kirjutanud muusikute ja heliloojate nimistu on mõnuga mitmekesine: Ennio Morricone (1978), Rick Wakeman (1982), Giorgio Moroder (1990), Jean-Michel Jarre (1998), Dario G (1998), Vangelis (2002), Anastacia (2002), R. Kelly (2010) ja RedOne (2014).

Rohkem kui üks Fred Smith

Kui esimene jalgpalli MM peeti 1930. aastal, siis teemalaulu traditsioon sai alguse aastal 1962. Tšiilis toimunud tiitlivõistluse lugu „El Rock Del Mundial” esitas kohalik rokibänd Los Ramblers ning sellest sai koduriigi üks enim müüdud singleid. Samal kümnendil leidsid muusika ning jalgpall üksteist lõplikult ning staadionil kaikuvad fännilaulud said vutikultuuri lahutamatuks osaks. Usutakse, et põhjused peituvad noortekultuuri arenemises ja asjaolus, et seni tavaks olnud mängueelse meelelahutusliku puhkpillibändi asemele kerkis singliedetabeli kõige kuumemaid radu esitav helisüsteem[1]. Nii jõudis levimuusika staadionitele ning punus seal endale kindla pesa.

Vutiajaloo ühe suurima klubi Liverpooli hümniks kujunes kärmelt „You’ll Never Walk Alone”. Originaalis on tegemist muusikalilooga aastast 1945, kuid Gerry and the Pacemakersi 1963. aasta töötlus tõusis briti singliedetabelis esikohale ning kõlas seetõttu klubi kodustaadionil Anfieldil, kus viisijuppi jäädi laulma ka pärast seda, kui see oli edetabelist välja langenud ning enam enne matše kõlaritest ei kostunud. Muusikalid olid Liverpoolis väga populaarsed ning parimaid palu ümiseti pubides hoolega kaasa[2]. Seepärast pole ime, et loost sai mõne aastaga klubi sümbol.

Üks esimesi fännilauluna oma elu elama hakanud lugusid oli kuubalaste ajatu klassika „Guantanamera”, mis kerkis ingliskeelses maailmas 1966. aastal hitiks folkpopise The Sandpipersi esituses[3]. Sellel on olemas fännilaulu kõige tähtsamad omadused: see on naeruväärselt meeldejääv ning lihtsa ja rahvaliku meloodiaga. Poolehoidjate huultelt lahkus refräänis „guantanamera” asemel staadionikatlasse ringlema „there’s only one” ehk „on ainult üks”. Näiteks Portsmouthi fännid jorutasid 1966. aastal, et on ainult üks Fred Smith. Tegelikkuses oli Fred Smith üsna keskpärane äärekaitsja ning on siililegi selge, et Inglismaal on Fred Smithide kontsentratsioon suurem. Eestis on lauldud sama motiiviga meie jalgpallikoondise kõigi aegade edukaimast ründajast Andres Operist.

Väravast sündis teos

Esimesed teadaolevad jalgpallipalad pärinevad juba 19. sajandi lõpust. Toona ei olnud need lihtsalt nii laialt levinud. Inglismaa vutiklubi Norwich City fännide armastatud, 1890ndatel sündinud „On the Ball, City” on väidetavalt vanim siiani kasutuses olev vutilugu. Sama kümnendi alguses ammutas pallimängust inspiratsiooni šoti muusik James Curran, kes kirjutas praeguseks unustusehõlma vajunud lood „The Football Match” ning „At the Football Match Last Saturday”.

Hinnatud briti helilooja Sir Edward Elgar oli kirglik jalgpallifänn, kes pidi oma lemmikklubi Wolverhampton Wanderersi matšide külastamiseks tavaliselt rattaga üle 60 kilomeetri väntama. 1898. aastal vaimustus ta niivõrd Billy Malpassi sooritusest Stoke City vastu, et kirjutas selle auks lühikese klaveriteose „He Banged the Leather For Goal”. Just nii – „kõmmutas nahkkera väravasse” – iseloomustasid sportlast järgmisel päeval mängust kirjutanud ajalehed. Spordist lõõritati tegelikult varemgi. Oxfordi ja Cambridge’i legendaarse ülikoolidevahelise sõudevõistluse teemadel pandi kokku viisijuppe juba 1870ndatel[4].

Olgu EM või MM, küll keegi mõne puise (või harvemini sootuks särava) tunnusloo treib. Olgu see surematu rivaliteet Rootsi, Ecuadori, Serbia või Malaisia liigas, poolehoidjad on kohal ning laulusuiste toetajate abiga elab muusikatraditsioon jalgpalli kõrval säravat elu.

——

It’s coming home! Mullusel MMil meemina möllanud Lightning Seedsi „Three Lions (Football’s Coming Home)” on aegumatu klassika, Smilersi „Jalgpall on parem kui seks” täidab eesti pea olematus jalgpallilaulude skeenes väärt rolli. Aga on ka palju jalgpallilugusid, millest keegi suurt midagi ei tea. Järgnevalt subjektiivne valik ühel või teisel moel eristuvatest vutipaladest.

Barcelona – Kasey Keller

Erakordne kahel põhjusel. Esiteks, ameeriklased laulavad aastal 2000 jalgpallist!? Teiseks, väga ei meenu rohkem lugusid, mis on kirjutatud ühe palluri esitusest ühes konkreetses mängus. Kasey Keller on endine ameerika väravavaht, kes esindas koondist 102 korda. Oma ilmselt parima koondisematši mängis ta 1998. aastal, mil USA kohtus Brasiiliaga ning võitis 1:0! Kõik ülejäänud 19 omavahelist heitlust on võitnud sambamaa jalgpallurid. Keller tegi mängus ühe hea tõrje teise otsa ning ühel hetkel sattus brasiillaste ründestaar Romario niivõrd segadusse, et surus pärast järjekordset tõrjet Kelleril kätt. Sest Keller oli lihtsalt nii hea. Virginia osariigi muusikud ansamblist Barcelona otsustasid seepeale ühe sündise indie-roki loo kirjutada, mis kõlab nagu varumehe Grandaddy. Aga ikkagi vahva.

Marcos Valle – Flamengo Até Morrer

Brasiilia sambalegendi sõnum on selge: Flamengo surmani! Valle loetleb ses oivalises 1973. aasta loos ette osa Flamengo koosseisust ja teatab siis, et isegi president on Flamengo fänn! Samuti ei suuda ta ära imestada, kui õnnelik ta on, et ikkagi Brasiilias sündis.

Lord Kitchener – Manchester Football Double

Jalgpallihuvilised teavad: Manchester City ja Manchester Unitedi poolehoidjad vihkavad üksteist. Aga suhted on ka rahulikumad olnud. Trinidad ja Tobago kalüpsokunni Lord Kitcheneri pala „Manchester Football Double” kiidab mõlemat tiimi korraga ning rõkkab, et Manchesterile ei saa jalgpallis keegi vastu. Kui te varem ei teadnud, keda Manchester City 1934. aasta Inglismaa karikavõistluste finaalis võitis, siis Lord Kitchener aitab hädast välja.

Meindert Talma & de Rode Kaarten – Oekie Hoekema

Tobe altrokk-folk-vaudeville-Americana kõige ilusamate nimedega Hollandi jalgpalluritest (jah, kõigi lemmik Jan Vennegoor of Hesselink on ka mainitud), mis teatab, et kellelgi pole kaunimat nime kui 1971. aastal korra koondist esindanud Oeki Hoekemal. Talma ning ansambel nimega punased kaardid andsid 2012. aastal välja terve albumi, kus iga lugu (v.a üks, mis räägib legendaarsest puurivahist Edwin van der Sarist) on pühendatud palluritele, kes said Hollandi koondises kirja vaid ühe mängu.

Plixid – Jalgpall

Naivistlik feminilistlik girl power Laguja küla teismelistelt tüdrukutelt anno 2006. Universumi parim mäng! Vaadake naiste jalgpalli MMi, praegu käib!

[1] Armstrong, G.; Young, M. 1999. Fanatical football chants: Creating and controlling the carnival. – Sport in Society, nr 2 (3), lk 173–211.
[2] Schoonderwoerd, P. 2011. „Shall we sing a song for you?”: mediation, migration and identity in football chants and fandom. – Soccer & Society, nr 12 (1), lk 120–141.
[3] Chornik, K. 2018. How a Cuban song became a football favourite. – 1843 Magazine, 14.06.
[4] Russell, D. 2014. „See, the conquering hero comes! Sound the trumpets, beat the drums”: music and sport in England, 1880–1939. – Sport in Society, nr 17 (3), lk 303–319.

Siim Kerale meeldivad raamen, muusika ja jalgpall. Kuna nende kolme teema ühildamine paistis liialt keeruline, pidi ta tegema raske valiku. Laupäeviti häälitseb Raadio 2-s, muul ajal kirjutab Havas Estonias.