Indrek Lõbusa paljutähendusliku pealkirjaga luulekogu „Kirjad Hebronist” ilmus noorte autorite loomingut avaldava raamatusarja „Värske raamat” 13. raamatuna.

Indrek Lõbus
„Kirjad Hebronist”
Värske raamat, 2013

Eesti kirjanduses on ilmunud varemgi mitmeid ilukirjanduslikke teoseid, mille pealkirjas esineb sõna „kirjad”. Tuntuimad neist on Henrik Visnapuu armastuslüürika tsükkel „Kirjad Ingile”, Oskar Lutsu novell „Kirjad Maariale” ja Juhan Smuuli jutustus „Kirjad Sõgedate külast”.

Raamatul tervikuna ainsat adressaati, nagu Ingi või Maaria, ei leidu, kuid see, kellele teksti luuakse, on luulekogu autorile siiski väga oluline. Tsiteerin siinkohal luuletustele eelnevat motot: „Lõpuks / ei reeda sind / mitte see, mida, / vaid see, kellele / sa kirjutad” (lk 4). Selle põhjal võib öelda, et adressaat ongi see impulss, millest luuletamine alguse saab. Erinevate isikute poole pöördumisi leidub Indrek Lõbusa luules nii otseselt kui ka kaudselt. Kolme luuletuse pealkirjas on kasutatud tüdruku nime: Sandra (lk 16), Paula (lk 28) ja Kärt (lk 38). Mitmeski tekstis esineb aga nimetu „sina”, kellele mõeldakse („midagi meile kõigile” lk 10, „mul on kahju, aga ma jälle näen” lk 12), on „sõbrad”, kelle poole pöördutakse („inimloom” lk 8), „nendest” ja „teisest” tüdinenult võib suhelda sisemonoloogi kaudu ka iseendaga („on vist väga suur patt” lk 14).

Lugemishimuline luuletaja (1) suhestub aktiivselt ja liigset aukartust ilmutamata mitmete talle oluliste autorite ja tekstidega. Näiteks leidub viiteid kirjandusklassikutele, nagu J. D. Salinger, Stefan Zweig, Juhan Viiding jt, filosoofidele („noh, härra Nozick” lk 59, „Marx 1883” lk 29). Luulekogus esineb ka anonüümne kirjanik samanimelises luuletuses, kus sõnakunsti valdaja on asetatud lausa jumalikku positsiooni: „Kui ma oleksin kirjanik, ma kirjutaks / mehest, kes Jumalast jagu sai” (lk 9). Kirjaniku vägi, tema võimalus maailmas toimuvas aktiivselt osaleda, peitub sõna kasutamise oskuses. Indrek Lõbus teab seda, suhtub sõnadesse tõsiselt ja valib neid hoolega.

Seega pagas, millega Lõbus luuletamist on alustanud, on mitmekesine ja kindlasti juba praegu piisav selleks, et kujuneks luuletaja enda ainukordne maailmapilt. Paljutõotavat potentsiaali selleks näitavad mõned Lõbusa tekstid juba praegugi, sest huvitaval moel kerkib kohati ehk liigagi raskest kultuurikihist esile kirjaniku enda loodud kangelane ja väärtussüsteem, millega tutvumine teeb palju rõõmu. Õieti võis seda kohata ka autori kahes varasemas proosatekstis „Antonio” ja „Enn”, millest on olemas ka salvestus Vikerraadio arhiivis saate „Järjejutt” raames, ning seetõttu võib rääkida juba mingist järjepidevusest.

Raamatus „Kirjad Hebronist” on see omanäoline „miski” olemas mitmes luuletuses. Tõsi, mõnes rohkem ja otsesemal viisil, teises jälle vähem ning veidi varjatumal kujul. Luulekogu esimene tekst, mida usun olevat hoolega valitud, osutab sellele selgelt juba oma pealkirjaga „meie aja kangelane” (lk 7), kõige võimsamalt avaldub see aga jutustava stiiliga luuletuses „onu Arvu” (lk 41). Antud luuletustes leidub tundlikku vaatlejasilma ja mõistmist, kui palju kangelaslikkust võib vaja minna selleks, et pealtnäha lihtsaid väärtusi sirge seljaga kanda. Onu Arvut on kirjeldatud järgnevalt: „Ta oli vana, aga mitte küürus” (lk 42). Sellised inimesed on sageli üksikud, kusjuures üksindus on nende teadlik valik. Luuletuses „meie aja kangelane” on öeldud: „Ta ei oska inimestega suhelda / Ta kardab uksekella / ja tänaval liigelda” (lk 7). Teisest luuletusest võib leida kirjaniku, kes suudab luua kirjutades endale pelgupaiga: „ja väiksest hullumajast, // kuhu ennast sisse kirjutaks – // kus ma oleksin pehmete seinte vahel” (lk 9). Sotsiaalsest suhtlemisest eemalolek on võimalik, elades onu Arvu moel üksiklasena looduse keskel: „Ta elas üksi keset metsa / ja pidas mesilasi / tarudes, mis olid tikukarpidest / ja tõrvapapist” (lk 41). Viimases ei ole dramaatilist pinget inimese ja tema keskkonna vahel, pigem vastupidi, vana mees elab loodusega harmoonias ning edastab selle reeglid oma isiklikku ruumi sisenenutele. „Ja ta kasvatas metskitsedele kapsaid / ja keelas oma maja juures / tapmise rangelt ära. Ja kõik tegid nii nagu tema ütles” (lk 42).

Lõbusa luuletuste kangelane on palju lugenud: „Ta loeb raamatust muusikat, / räägib esperanto keelt” (lk 7), „Tal oli palju raamatuid, / enamus neist vene keeles” ( lk 41). Luuletuses esineva heerose tarkus on külluslik. Temas leidub jooni nii Jeesusest kui ka Buddhast, mida on veel omakorda vürtsitatud paraja annuse raamatu- ja talupojatarkusega. Kas sellest piisab, et olla kangelane meie ajal, või siiski mitte? Näib, et maailm ei hinda meest, „kes mõtles välja masina, mis oleks toonud õigluse maailma” (lk 7), kuna ei hinnata ei õiglust ega tarkust ehk väärtusi, mis näivad olevat pärit mingist teisest ajast ja ruumist. Luulekogu pealkirja järgi otsustades ongi kirjad saadetud kaugest Hebronist, maalt, mida osa lugejatest teab ehk vaid vanade piiblitekstide kaudu ja teine osa pigem piirkonnana, kus peetakse tänapäevani verist võitlust oma usu ja õiguse kehtestamise pärast.

Hebronist kaugelt kodusem paik on aga õdus Valge Varese trahter, mis põgenejale samuti pelgupaigaks on sobinud: „tol hommikul olin teel / kodunt ära, et sinna / mitte kunagi enam tagasi jõuda” (lk 46). Trahteris „sai maksta tarkusega”, kuna seal töötas tüdruk, kes väärtustas põgeneja lugemishuvi: „Palusin lihapirukat ja suppi ja kohvi, ja ma ei pidanud maksma, // sest ettekandja oli // Bulgakovi austaja ja minul oli // kaasas „Meister ja Margarita”” (lk 46). Valge Varese trahter, onu Arvu elu (murdes elamu) ja väike roheline maja („midagi meile kõigile” lk 11) on need paigad, milles autori tekstid kõige kindlamalt kõlavad. See on Indrek Lõbusa „Sõgedate küla”.

Lahkumine pelgupaigast, Hebronist kui raamatumaailmast, on vältimatu, sest see annab võimaluse uutele kogemustele, mida siis tundliku sulega üles tähendada. Neid kirju tahaks lugeda küll!

(1) Väide pärineb Indrek Lõbusa intervjuust Siim Lillega, mis ilmus 2013. aasta sügisel Värskes Rõhus nr 35.