„Zombid käivad unes ringi, kannavad seal valgeid kingi,” laulab kahemehekollektiiv Puuluup oma loos „Heinakõrs”, ise kontserti andes oma käsi elavatele surnutele omaselt kaasa vehkides.

Kunstnik Ramo Tederi ehk Pastaca ja antropoloog Marko Veissoni poolt veetav duo on huvitav nähtus. Oma lugudesse seovad nad motiive pärimusmuusikast, haagivad sinna juurde looper’i ja vaimuka lüürika ning mängivad sealjuures sellist igipõlist, kuid üsnagi rariteetset pilli nagu hiiu kannel. Tulemuseks on pärimuse ja elektroonilise muusika vaimus kulgemine, mis ei tohiks külmaks jätta kummagi žanri austajaid.

Mehed ise sõnavad oma loomingu kohta: „Meie peamine sõnum rahvamuusika kontekstis on see, et vaadake, hiiu kandlega saab teha igasuguseid asju, õppige pilli ning tehke ka. See on see, milles meist võiks rahvamuusikale kasu olla.”

Puuluup räägibki Müürilehele antud intervjuus, millises suunas liigub kohalik rahvamuusika tänapäeval, kus isegi antud žanrisse on imbunud sõnad pärimusreiv ja neofolk, sellest, mis imelik instrument see hiiu kannel on, ja arutleb, kas eestlane on pisut „metsa poole” rahvas.

Intervjuud Puuluubiga loe Müürilehe jaanuarinumbrist.

Müürilehe levikohtadega üle Eesti tutvu siin.