Eelmine sajand täitis inimkonna jaoks nii mõnedki utopistlikud unistused: 1961. aastal lennutati kosmosesse Juri Gagarin ning 1969. aastal tegi Neil Armstrong esimesed sammud Kuul. 60ndatel kihasid uudised kosmosereisidest ja käisid arutlused teemal, kui palju erineb tulevik olevikust. Kuid nii kaua, kuni on meie peades eksisteerinud kujutluspilt paremast maailmast, on selle kõrval alati idanenud ka idee ühiskonna allakäigust.

Tallinna Ülikooli popkultuuriteooria lektor ning muusikakriitik Tõnis Kahu vaatab Müürilehele antud intervjuus tagasi 60ndatele ja sellele järgnenud ajale, mil riiklikel struktuuridel oli veel võim korda saata utopistlikke ideid, kuid mainib, et düstoopiline moment eksisteeris juba toona – seda muuhulgas tavotilõhnalistes tehastes ja kõiges selles, mis kosmoselendudega kaasnevatest unistusest maha jäi.

Pöörates pilgu tänapäeva, on tuleviku tühermaade võlu erinevates kultuurivaldkondades veelgi tugevamalt esiplaanil, olgu selle väljundiks siis filmid, muusika või kirjandus, ning rääkimata ise selle kõige keerisesse sattunud kapitalismist.

„Utoopia tulevikukontseptsioon on paljuski toimimast lakanud, sest ei ole mingisugust tulevikuhorisonti, mille poole püüelda,” toob Kahu välja ühe potentsiaalse põhjuse, miks düstoopia popkultuuris hetkel domineerimas on, viidates suuresti „reaalsusele, kus meie elud on aheldatud erinevate tehnoloogiliste vidinate külge, mis muudavad meid oma kõikvõimalike rakendustega pigem passiivsemaks kui aktiivsemaks.”

Kahu selgitab, kuidas avaldub see, unistamise ja selgete horisontide poole rühkiva mõõtme kaotanud maailm näiteks korea popmuusika või techno näitel ning mis võim on uue reaalsuse sünnitamisel just popkultuuril.

Intervjuud Tõnis Kahuga loe Müürilehe novembrinumbrist.

Müürilehe levikohtadega üle Eesti tutvu siin.