Mitmekülgne autor Urmas Vadi tegutseb nii näitekirjaniku, lavastaja kui prosaistina ning küllap tuleb tema hääl tuttav ette ka kirjandushuvilistele raadiokuulajatele. Vadi proosale on tunnuslik tõe ja väljamõeldise, tegelikkuse ja fiktsiooni piiride mänguline hajutamine.

Möödunud aasta lõpus ilmunud jutukogu „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” puhul on täheldatud, et viimaks jääb mulje, nagu jutustaks Vadi seekord kõik ära. Oma tekstide kohta kirjutatud kriitikat meeleldi lugev autor leiab ent põhjust sellest tõukuvalt siiski edasi arutleda: „Ja siin on küsimus, et mis on see kirjaniku ausus? Kas see on mingi konkreetse juhtumi või inimese kirjeldamine, või siis hoopiski mingi seisukoht, meeleolu, kas või paranoia? Ja eks need tekstid seal raamatus ongi ehk minu paranoiad, millel on kokkupuutepunktid ka välisega: Eestiga, meie ajaga, ka nende inimestega, kes meil siin ringi liiguvad. Selles osas on see ikkagi ilukirjandus, see on väljamõeldis, aga tõukub elust. Ja ka selles mõttes kirjandus, et isegi kui ma tahaksin anda endast väga dokumentaalset ja tõetruud pilti, ning kui jätta kõrvale küsimus, mis see tõde on, siis see on ikkagi võimatu. Aga ma leian, et see ei ole ka kirjanduse eesmärk.”

Kultuuriajakirjanduses tavaliselt küsija rollis olev kirjanik vestleb intervjuus „On kirjanduses tõde ja kirjanikul ausust?” Karmen Otuga kirjanduse tõest, kirjaniku aususest, teatrist, nn Suure Romaani ootusest ning muustki.

Intervjuud Vadiga loe Müürilehe veebruarinumbrist.