Mitte ainult J.M.K.E-d ei tsiteeri kirjandusteadlased Neeme Lopp ja Jaak Tomberg, vaid ohtralt arutletakse filmide, raamatute, filosoofide ja nähtuste üle, kes/mis tulevikuküsimust adresseerivad.

Nii tulevad paratamatult kõne alla nii aasta sõna kui aasta inimene, Neeme Lopp ütleb: „Postfakt ei püüagi tõele pretendeerida või seda simuleerida. Trump säutsub Twitteris, et kliimamuutuse kontseptsioon on hiinlaste vandenõu, ning selle väite relevantsus ei tulene kuidagi faktidest, vaid selle afektiivsest kasutegurist Trumpi majandust kirjeldava narratiivi kontekstis. Eesmärk pühitseb siin igal juhul abinõu.”

Ja iseenesestki mõista ei pääse tulevikust kõneldes Michel Houellebecqi romaanist „Alistumine”, mille tegevus on paigutatud 2022. aastasse, aga millest lugejad võivad aru saada totaalselt erinevalt. Jaak Tomberg sõnab: „See, kas Houellebecqi tulevikuvisioon on realistlikult usutav, kas see lugejale meeldib või kas see võiks kunagi ka kätte jõuda, on absoluutselt teisejärguline. Ka ulmekirjandusel on tuleviku „ennustamisel” kurikuulsalt vilets track record. Ent tuleb tõepoolest tähele panna, et „Alistumine” ei ole ulmekirjandus. See on võib-olla esimene sedavõrd laia kõlapinnaga tõend selle kohta, et läbinisti presentistlikul ajastul ei pruugi ulmekirjandus ja tulevikukirjandus olla üks ja seesama asi.”

Arutluse alla võetakse kujutlusvõime ja tuleviku saatus. Kas tulevik on juba kohal? Kas meedium ongi sõnum? Kas utoopiline unistamine on eilne päev? Neile ja paljudele teistele küsimustele selguvad vastused juba tulevikus, tunni aja pärast.