Kaks aastat tagasi sündis kodanikuühiskond Eestis justkui teist korda. Ajal, mil meeleavaldused olid muutunud normiks ja võimukriitika üha käremeelsemaks, otsustasid linnakodanikud Tartus, et võim peab kuuluma rahvale. Sündis kogukondlik valimisliit Vabakund. Mäletate veel seda aega?

Tänaseks on ilmselt nii mõnigi valija Vabakunna nime suutnud juba unustada. Vahepeal on pildile trüginud uued tegijad. Näiteks Vabaerakond. Isegi mitmed Vabakunna tegijad räägivad valimisliidust juba minevikuvormis. Selleks on ka põhjust: Vabakunna tuumik on omavahel tülli pööranud, nende esinumber Gea Kangilaski vahepeal sotside ridadesse astunud (tõsi küll, jäädes vähemalt KOV tasandil endiselt vabakundlaseks) ning juba mõnda aega ollakse poliitika tegemisest väsinud.

Ometi nähti just Vabakunna mudelis demokraatia päästeinglit. Vabakund oli justkui eksperimentaarlabor uue, 21. sajandisse sobiva poliitilise organiseerumise vormi leidmiseks. Erinavalt erakonnast puudusid Vabakunnal formaalsed struktuuriüksused, nagu eestseisus, juhatus ja aukohus, rääkimata konkreetsetest rollidest, nagu esimees või peasekretär. Otsusteni jõuti konsensuse teel ja isegi pressiteateid kirjutati talgumeetodil. Suurte sõnade asemel tegid vabakundlased inimeste kaasatuse suurendamiseks poliitikas suuri samme.

Vabakunna lugu on tunnistus sellest, et poliitilise süsteemi muutmiseks pole vaja oodata valget laeva. Selleks on tarvis aktiivseid inimesi, kes on valmis ise kehastama muutust, mitte lükkama vastutust kolmandatele isikutele. Vabakund sai selles protsessis olla üksnes vahendiks, mida senini pole paraku osatud kasutada.

Loe Müürilehe oktoobrinumbrist artiklit Vabakunna sünnist kuni tänase ummikseisuni.
Levikohtadega üle Eesti tutvu siin.