Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides on vaimsete häiretega seostuv hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest, kirjutab sotsioloogiadoktorant Merle Purre värskes Müürilehes.

Elektrišokid, insuliinikoomad ja kümneteks aastateks kinnisesse asutusse sulgemine on vaid mõni märksõna, mis Nõukogude perioodil inimeste kuklas vasardas, kui homo soveticus’e normaalsusest kõrvalekaldumist vältida püüti. Tollal kasutati psühhiaatrilise ravi vahendeid ka nende peal, kes seda tegelikult ei vajanud, vaid jäid riigiaparaadile ideoloogilistel põhjustel ette: „Mälestuste järgi kasutati ravimeid, mis muutsid patsiendi täiesti teo- ja mõtlemisvõimetuks, ning pikaajalise raviga kaasnesid püsivad vaimse tervise kahjustused isegi nendel, kes olid haiglasse saadetud täiesti tervena,” tsiteerib Purre ajaloolast Peeter Kaasikut.

Sovetliku perioodi repressioone saab ulatuselt, raskuselt ja tagajärgedelt võrrelda mitmeti holokaustiga, mille tagajärjel tekkinud psüühikamuutused kanduvad teise-kolmandasse põlvkonda. Eestit (ning teisi okupeeritud riike) tabanud repressioonitrauma otsesed või kaudsed mõjud võivad ulatuda 2040. aastatesse ja kaugemale.

Seda enam peaksime praeguses ühiskonnas tähele panema oma hoiakuid vaimse tervise häirete ja ravi suhtes ning olema ettevaatlikud, et möödunud kogemuste kiuste suudaksime vajaduse korral ennast või teisi õigesse institutsiooni usaldada.