Värskes Müürilehes: Sinine esmaspäev ehk Kui pidu saab otsa…
Lugemisaeg 1 minKui klubikultuur kujutab endast ühest küljest vabaduse oaasi, võib pärast järjekordselt afterparty’t koju roomates avastada, et hedonismilt laenatud krediit nõuab üsna kiiresti tagasimaksmist. Olgu selleks krediidiks magamata tunnid, keele alla libisenud peodroog või üks üleliigne viinakoks.
Müürilehe novembrinumbris vaatleme pikaleveninud sinise esmaspäeva sündroomi klubikultuuri kaudu, täpsemalt tuntud DJde näidete põhjal, kes on ohverdanud oma vaimse tervise öisele eluviisile, tuuritamisega kaasnevale üksildusele, muusikatööstuse stigmadele või hoopiski liigse alkoholi ja narkootikumide pruukimisele.
Kui rokkstaaride, kunstnike ja kirjanike loomingu kohal on pea alati hõljunud romantiline hullumeelsuse nimbus, siis klubikultuuris on hakatud oma probleeme tunnistama alles viimastel aastatel. Mis toidab tolerantsi pinnalt sündinud subkultuuris tabusid ning kuidas võetakse vastu avalikult oma mentaalseid häireid tunnistavate DJde ülestunnistused, saab lugeda juba uuest lehest.
Esilehe foto: Eddy Pula (CC BY 2.0)
Samal teemal
Noorteajakirjanduse kullafond
Kui kultuslik noorteajakiri Noorus 90ndate lõpus hingusele läks, jäid alles kaks raskekaallast Meie Meel ja Xpress, millesse – olgugi et nüüdseks on mõlemad samuti lõpetanud – on salvestatud tuhandete lehekülgede kaupa kultuurilugu. Käisime arhiivides aastakäike 1997–1998 sirvimas ja veendusime, et põhiteemadeks olid tol ajal narkootikumid, seks, reiv ja popmuusika.
Juhtumeid terve Mendelejevi tabeli ulatuses
Uusboheemlaste elustiili lahutamatuks osaks on erinevad narkootikumid. Selleks et mõista nende toimeaineid, rolli subkultuurilistes keskkondades ja olusid, kus drooge tarbitakse, avaldame siinkohal mõned sissevaatlikud lood keelatud ainetega flirtimisest.
Juhtkiri: Eksinud hingede aeg
Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal üsna tabuvabalt rääkima. Kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise mõne vaimuprobleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda, aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb.