„Vasaksirge” annab rusikahoobi tühikäigul kulgevatele majandusaruteludele. Seekord selgitame, millest tühikäik on tingitud ja kellele on see kasulik.

Kuigi „neoliberalismi” peetakse unustatud terminiks – ühiskondlikus debatis pole seda aastaid kasutatud –, on 90ndatel omandatud majanduspõhimõtted vaikimisi samad. Ettevõtte ainus kohustus on kasumit toota ja vastutus lasub tal ainult investorite ees. Ühiskondlik mõju ja majandustegevuse tagajärjed ei ole sellega seotud. Kuhugi pole kadunud ka silmaklapid, mida kantakse kõiki sotsiaalmajanduslikke probleeme analüüsides. Silmaklapid, mille tagant on võimalik näha ainult lakkamatut majanduskasvu ja potentsiaalset kasumit.

See põhjustab ühiskonda analüüsides tohutuid pimenurki, mistõttu käsitletakse vaid süsteemsete ebakõlade tagajärgi või jäävad olulised probleemid üldse diskussioonist välja. Sotsiaalse liberalismi kasvuga on kultuurisõda asendanud klassisõja ning suunanud vasakpoolse kriitika kultuuri ja identiteedipoliitika radadele, eirates ühiskonna alustala – majandussüsteemi.

Ühiskondliku heaolu kasvatamiseks on vaja tunnistada neoliberaalse kapitalismi fundamentaalseid probleeme ja süsteemiga kaasnevat lokkavat ebavõrdsust. Kapitalismikriitikat ja süsteemi terviklikult käsitlevat majandusdebatti hoitakse perifeersena, süüdistades viimast pimesi kommunismis, bürokratismis, võukismis ja kõiges muus, mille mõni vabaturuentusiast suudab välja mõelda. Seetõttu jääb ühiskondlik diskussioon ühepoolseks ja järsku avastatakse üllatusega, et miskipärast ei tunne Eesti vaesem elanikkond end ühiskonna osana ja toetab agaralt parempopuliste ning vaimse tervise kriisist on samas põlvkondadeülene epideemia.

Ahned poeketid?

Praegune diskussioon ei välju neoliberaalse paradigma raamidest, sest majandussüsteem prioriseerib üle kõige kasumit ja kujundab kogu ühiskonna taju selle järgi. Hea näide tulutust debatist on arutelu toiduainete kiirelt tõusnud hindade üle. 2023. aastal kasvatas Coop Eesti Keskühistu oma puhaskasumit rohkem kui kaks korda ja Rimi neli korda ning Maxima puhaskasum tõusis lausa kuus korda ehk 1,9 miljonilt 11,7 miljoni euroni. Kokku teenisid toidupoed 2023. aastal 86 miljonit eurot puhaskasumit. Probleem on lihtne – suured poeketid on saanud viimaste aastate majanduslanguse ja inflatsiooniga tõstetud hindade pealt hiiglaslikke kasumeid, samas kui toiduained moodustavad inimeste eelarvest üha suurema osa.

Toiduained on esmatarbekaup, neid ei saa ostmata jätta, sest need on eluks hädavajalikud. Seetõttu jääb inimestele kätte vähem raha ja nii kahaneb võimalus tarbida muid olulisi tooteid-teenuseid.

Praeguse majandussüsteemi kontekstis on olukorrale ainult kaks lahendust. Esiteks, hoida status quo’d, sest inimestel pole võimalik tarbimisharjumusi muuta. Ettevõtted teenivad jätkuvalt rohkelt kasumit ning tuleb „loota” majanduse elavnemisele ja palkade tõusule, mis leevendaks tarbijate koormat. Ettevõtted hindu ei langeta, sest turureeglid ei nõua seda neilt. Vastupidi, miski ei takista neid hindu veelgi tõstmast.

Kapitalismikriitikat ja süsteemi terviklikult käsitlevat majandusdebatti hoitakse perifeersena, süüdistades viimast pimesi kommunismis, bürokratismis, võukismis ja kõiges muus.

Teine variant, mille tõstatas SDE, on vähendada toiduainete käibemaksumäära. Nii pakub riik turule stiimulit hindade langetamiseks. Probleem seisneb selles, et ettevõtetel pole mingit kohustust seda teha ja kasumimarginaal tõuseb hüppeliselt. Hea tahte märgiks võivad poeketid alguses plaaniga kaasa minna. Pole aga võimalik arvet pidada, kui palju peaksid hinnad maksulangetuse tagajärjel reaalselt vähenema ja kas ettevõtted ka tõsiselt järgivad seda. Samuti on ettevõtetel võimalik hiljem hinnad uuesti üles kruvida.

Kummaski olukorras ei eira ettevõtted kapitalismi reegleid. Vastupidi, nad tegutsevad täpselt nii, nagu turureeglid ette näevad. Võib lõpmatult korrutada, et probleemiks pole „ahned” ja ebamoraalsed poeketid, vaid süsteem, milles need toimetavad ja mis ajendab neid tegutsema võimalikult omakasupüüdlikult. Taoline paradoksaalsus laieneb kõikidesse eluvaldkondadesse. Toiduained on vaid üks näide, millega kõik on tuttavad. Sarnane probleem tekib ka eluasemeturul, kus lõpmatu majanduskasvu ootuses on turuhinnad tõusnud inimeste ostujõuga võrreldes kättesaamatusse kõrgusesse. Inimeste ostujõud langeb ajas vabaturumajandusele omaste trendide, näiteks palkade stagneerumise, (eluasemehindade) inflatsiooni, ettevõtete kasumi maksimeerimise (toiduhindade näide) jpm tõttu.

Alternatiiv turufanatismile

Süsteemseid probleeme ei saa lahendada kosmeetiliste muudatustega, nagu maksuprotsendiga mängimine. Tarvis on teadvustada, kuivõrd piiratult me majandusest mõtleme ja et tõmbame sellest tulenevalt kriipsu peale tervele hulgale lahendustele nende üle isegi diskuteerimata. Neoliberaalse kapitalismi põhimõtted ei ole – vaatamata turufanaatikute agressiivsele retoorikale – kivisse raiutud. Oleme need reeglid ise loonud, mis tähendab, et need on muudetavad. Demokraatlikult tegutsedes saame neid kohandada, et tegeleda turumajanduse pimenurkadega, mis löövad rängemini vähem kindlustatud ühiskonnakihte.

Uus majandussüsteem tuleb rajada radikaalselt teistsugustele põhimõtetele. Majandus peab lähtuma inimeste vajadustest, mis tähendab, et majandust ei käsitleta enam investorite kasumi ja lõpmatu majanduskasvu tööriistana. Uus majandussüsteem peab valama vundamendi sidusamale ühiskonnale.

Süsteemseid probleeme ei saa lahendada kosmeetiliste muudatustega, nagu maksuprotsendiga mängimine.

Uue süsteemi loomine võtab loomulikult aega, see ei valmi ühe reformiga, kuid pidevalt katsetades, teoretiseerides ja diskuteerides on võimalik arendada majandust, mis keskendub inimeste vajaduste täitmisele, mitte investorite kasumi kasvatamisele. Toiduhindade puhul on palju lahendusi, mida peaks kaaluma ja arutama, näiteks piirangud poekettide kasumiprotsendile, demokraatia rakendamine ettevõtete juhtimises, kooperatiivse omandisüsteemi kasutuselevõtt jne. Praeguse majanduskäsitluse raamides lendavad need pakkumised räige sõimu saatel aknast välja.

Meie jaoks on loomulik, et olulised eluvaldkonnad, nagu haridus, keskkonnakaitse ja riigikaitse, ei allu turule. Nende puhul on riiklik kontroll ja juhtimine loomulik ja õigustatud. Need valdkonnad ei ole seotud otsese rahaliselt mõõdetava kasumi tootmisega, kuid on tunnistatud ühiskondlikult vajalikeks. Samas on idee, et riik võiks tagada eluks vajalike toiduainete taskukohasuse või tasuta kättesaadavuse, paljude jaoks absoluutselt vastuvõetamatu.

Kuidas summutada debatti

Väljapakutud ideed ettevõtlusele teistmoodi lähenemiseks võivad näida absurdseina, sest need on vastuolus neoliberaalse kapitalismi alustaladega. Seepärast meil ongi tarvis debatti, mis väljuks kapitalismi kitsastest kasumiahnetest raamidest ja mõtestaks ühiskonnakorraldust laiapindselt.

Idee, et riik võiks tagada eluks vajalike toiduainete taskukohasuse või tasuta kättesaadavuse, on paljude jaoks absoluutselt vastuvõetamatu.

Kui kasvavale ebavõrdsusele, ostujõu vähenemisele ja ühiskonna lõhenemisele viitavad paljud uuringud ja statistika, milles neid tendentse seostatakse otseselt hiliskapitalismi mõjuga ühiskonnale, siis miks pole selline debatt varem esile kerkinud? Majandussüsteemi hõlmav diskussioon ei teki eriti kergelt. Need, kes praegusest süsteemist kasu lõikavad, ei huvitu debatist ega süsteemsetest muutustest, sest see ohustab võimalust tulevikus jätkuvalt kasumit teenida.

Lahenduseks ongi praeguste süsteemsete probleemide järeleandmatu kritiseerimine ja pidev selgitustöö, millega saab näidata, kuidas ja miks kapitalism aina rohkem ühiskondlikku ebavõrdsust ja võõrandumist põhjustab. Ainult nii on võimalik veenda suuremat massi muutusi nõudma ja uusi lähenemisi arutama. Sellega kaasneb tohutu muutus majanduse mõtestamises, nii et majanduskasv ja SKP tõus ei tähenda automaatselt inimeste eluolu paranemist. Möödapääsmatult tuleb tegeleda mõttemalli muutmisega, et kummutada müüdid kapitalismi igikestvusest ja arusaam, et kapitalism on võimalikest parim valik.

Tõnn Viik lõpetas riigiteaduste eriala ja on avatud mõtetele majanduse muutmisest.