„Transgressiivsus” on sõna, mida suurem osa eestimaalastest küllap enne Kenderi „UNTITLED-12” juhtumit ei teadnudki, nii et igal juhul on teosest ja sellele järgnenud saagast midagi head juba sündinud. Miks aga lugejad loevad ja vaatajad vaatavad, kui tegemist on millegi vastiku ja ebameeldivaga? Ja miks niisuguseid kunstiteoseid luuakse?

Kui Gaspar Noé film „Irréversible” 2002. aastal Cannes’i filmifestivalil esilinastus, jalutas saalis istunud 2400 inimesest 200 välja, suurem osa neist oksendades. Linateost, mille esimest 30 minutit saatis infrahelisagedust meenutav taustaheli (mis võib tekitada inimestes südamepööritust, peavalu ja muid ebameeldivaid kõrvalnähte), peetakse mitmel pool 20. sajandi üheks mõjuvõimsaimaks filmiks. Selle puhul mõjusid kindlasti õõvastavalt ka jõhker vägistamine ja detailsed pildid tuletõrjekustutiga segi pekstud näost. Ometi on sedasorti kaadrites miski, mis ei lase alati pead ära pöörata, miski, mis ühtaegu tekitab jälestust, kuid sunnib vaatama, õõvastav lummus.

Transgressiivset kirjandus- ja kunstižanri iseloomustavad tabuteemade puudumine, ekstreemne füüsiline ning vaimne vägivald ja seksuaalne dekadents, selle keskmes on enamasti ühiskonnaheidikud või moraalinormide eirajad. Oma alguse sai see juba 18. sajandil, mil skandaalne vabamõtleja ja mõistele „sadism” aluse pannud Markii de Sade avaldas oma esimesi teoseid, mille eest ta pidi suurema osa oma elust vangis ja hullumajas veetma. On irooniline, aga tähenduslik, et Markii de Sade’i 1785. aastal ilmunud raamat „Saló ehk Soodoma 120 päeva”, mis kirjeldab äärmuslikku seksuaalset ja mentaalset vabadust ja kõlvatust, kirjutati Bastille’ müüride vahel. Olles oma elu lõpuaastatel vanglas tugeva ülekaalu tõttu liikumisvõimetu, kasutas Sade loomingut oma seksuaalse frustratsiooni väljendamiseks ja silmakirjaliku ühiskonna kritiseerimiseks. Ehkki ta suri üpris haletsusväärses seisukorras ja hüljatuna, peetakse teda sellegipoolest sõnavabaduse eest võitlemise sümboliks, kelle poolt on võtnud sõna sellised tuntud mõtlejad ja kirjanikud nagu Roland Barthes, Michel Foucault, Georges Bataille, Maurice Blanchot ja Simone de Beauvoir. Sade’i väärtus on pigem märgiline kui kirjanduslik. Eriti kõnekas on see ilmselt ajal, mil meie enda kultuuriruumis ei suudeta jõuda ühisele otsusele, kas ja kuidas karistada kirjanikku ühiskonnanormidest hälbiva kirjandusteose loomise eest.

Mõneti võib transgressiivset kirjandust lugeda appikarjena ühiskonnas valitsevate probleemide või ebaõigluse vastu ajastul, kus suurteks murekohtadeks on ületarbimine, AIDS, sõltuvushäired ja mitmetele sotsiaalsetele gruppidele pealesurutud repressioonid. Transgressiivse kirjanduse üks peamisi eesmärke on kirjaniku vabastamine enese ja ühiskonna loodud piiridest, mis annab võimaluse nii teravaks sotsiaalkriitikaks kui ka iseenese identiteedi leidmiseks. Dennis Cooper, Bret Easton Ellis, Chuck Palahniuk ja muidugi William S. Burroughs on vaid mõned näited kirjanikest, kelle stiili võiks iseloomustada transgressiivsena. Mis määrab aga selle, et üks kirjandusteos kuulutatakse klassikaks ja teine peidetakse aastateks ära? Mille poolest on Nabokovi „Lolita” parem kui Kenderi „UNTITLED-12”? Ilmselt ei ole küsimus mitte selles, milliseid piire ületatakse, vaid kuidas seda tehakse.

Ameerika kirjanduskriitik ja transgressiivse kirjanduse uurija Michael Silverblatt on toonud välja, et olemas on selline asi nagu „meelelahutuslik vägivald”. Me võime nautida poksimatše, vägivaldseid filme või loomapiinamisel põhinevat tsirkust seni, kuni me saame teha seda ohutult ja mugavalt distantsilt ning võtta seda mängu või simulatsioonina. Kui vägivald ületab neid piire ja muutub liialt reaalseks, on inimene šokeeritud määrani, kus ta võib tunda äärmist jälestust või füüsilist reaktsiooni (pulss kiireneb, higieritus suureneb jne). Bret Easton Ellise tarbimiskultuuri kritiseeriv kultusromaan „Ameerika psühhopaat” ei olnud keelatud (või selle kättesaadavus polnud tuntavalt piiratud) mitte seepärast, et see kirjeldab naiste võigast piinamist, vaid põhjusel, et see kirjeldab seda liiga realistlikult ja külmalt. Ellise vägivalda ei saanud kuidagi nautida. Vägivalda võib aga kirjeldada ka nii ülevõimendatult, et seda on raske tõsiselt võtta. Iroonilisel kombel aga, liikudes tagasi vana ja lahendamata jäänud küsimuse juurde, tundus Nabokovi kirjeldus 12-aastase lapsega seksimisest palju realistlikum kui Kenderi pompoosselt rõvetsev ja jaburuseni vägivaldne tekst, mis ometigi tekitab ühiskonnas siiani suurt poleemikat. Esiteks ei ole Kenderi teoses esinevat vägivalda võimalik meelelahutusliku või nauditavana võtta, ilma et lugeja end seetõttu perverdina tunneks, teiseks jäävad meile hämaraks peategelase motiivid või põhjus, miks kirjeldatavad tegevused toimuvad. Kui kirjanik tekitab lugejas jälestusmomendi, on sageli esimeseks reaktsiooniks viha, sest ebameeldivad kogemused ei ole need, mida me kirjandus- või kunstiteoselt ootame.

Kas sobilik on kujutada kunstimuuseumis last pärakust väljapressivat meest? Kas sobilik on Neitsi Maarja kujutist jalaga lüüa? Ja kui ei ole sobilik, siis miks? Kas me suhtuks nendesse teostesse erinevalt, kui sünnituspildil oleks kujutatud naist ja Neitsi Maarja asemel oleks olnud ristilöödud Jeesus?

Kui kunstiteos ühiskonnas suurt kõneainet tekitab, on selle põhjuseks enamasti asjaolu, et rikutakse mingeid moraalinorme. See omakorda tekitab küsimusi, millele ühiskond – ja eelkõige indiviid ise – peab vastama. Kas sobilik on kujutada kunstimuuseumis last pärakust väljapressivat meest? Kas sobilik on Neitsi Maarja kujutist jalaga lüüa? Ja kui ei ole sobilik, siis miks? Kas me suhtuks nendesse teostesse erinevalt, kui sünnituspildil oleks kujutatud naist ja Neitsi Maarja asemel oleks olnud ristilöödud Jeesus? Sellised küsimused panevad meid ümber hindama või tugevdama oma väärtushinnanguid ja neid ka lahti mõtestama. Neitsi Maarja betoonbloki tagumise võimalus on nüüdseks Eesti Rahva Muuseumist eemaldatud, küll aga võivad nii lapsed kui ka vanurid vaadata reaalset videot hülgetapust. Inimene on tihtipeale nõus aktsepteerima vägivalda, kuni see ei puuduta otseselt teda ennast, ei ohusta tema identiteeti. Transgressiivne kunst sunnib meid aga tajuma teise inimese valu, nagu see oleks meie endi oma.

Vastuolulised kunstiteosed toovad esile probleemid ühiskonnas ja sunnivad meid nendega silmitsi seisma. Kuid kas nende teemade lahkamiseks on vajalik nende vürtsitamine niivõrd brutaalse vägivallaga? Ma arvan, et tänapäeva inimene ei erine oluliselt sellest, kes keskajal hukkamistele kaasa elas (siinkohal võib näiteks tuua Saddam Husseini poomise, millest on vaadanud pilte ja videoid ilmselt miljonid inimesed). Oleme muutunud märkamatult vägivalla suhtes tuimaks, pildid uppuvatest Süüria põgenikest ei tekita meis enam liiga palju emotsioone, nagu ei tekita mõnes emotsioone ka „Texase mootorsaemõrvad”, mistõttu luuakse pidevalt räigemat meelelahutust, mille üheks tippteoseks võib vähemalt filmimaailmas pidada režissöör Srdjan Spasojevici „Serbia filmi”. Filmi, milles esineb näiteks pedofiiliat, nekrofiiliat ja jõhkrat vägistamist, on raske meelelahutuseks pidada. Spasojevic ise rõhutab, et see on eelkõige allegooria sõjakoledustele ja sellele, kuidas „monoliitne võimueliit sunnib sind tegema asju, mida sa ei soovi teha”.

Sõjateemat on käsitlenud ka Sarah Kane oma skandaalses näidendis „Neetud”, mis sai inspiratsiooni Bosnia sõjakuritegudest. Näidend, mis tõi lavale jõhkrad vägistamis- ja piinamisstseenid, pani ühtlasi aluse ka in-yer-face-teatrile, mis on sisuliselt teatrispetsiifiline transgressiivsus. Kane’i tekste lugedes või neid lavalt vaadates võib tunda lausa füüsilist ebamugavust. Ka Eesti teatripubliku hulgas oli palju neid, keda Von Krahlis lavastatud Kane’i näidendid „Puhastatud” ja „4.48 psühhoos” oma räigusega saalist lahkuma sundisid. Niisiis tungib nüüdisaegne teater nagu ka kirjandus tihti inimese mugavustsooni, sundides teda tegelema probleemidega, millega ta meelsamini silmitsi ei seisaks. Teatavas mõttes võib sellist kunsti pidada teraapiaks, sest inimesed peavad selle mahitusel paratamatult oma hirme ja sisemaailma konflikte lahkama. Ometi jääb küsimus, kas selle asemel, et võidelda transgressiivse kunsti vastu, ei peaks ühiskond tegelema hoopis eneses valitsevate probleemidega, mille produktiks säärane kunst on?