Infoühiskonna aluseks on andmed. Aga mitte ainult. Infoühiskonna aluseks on korrastatus ja mõtestatus nendes andmetes. See tagab tänapäeva ühiskonna hüve – informatsiooni – kvaliteedi.

Infoühiskonnas, eriti olukorras, kus infot on järjest rohkem, muutub üha suuremaks väärtuseks selle info sees valiku tegemine – mis on oluline, mis mitte. Kui varem oli ajaleht või õhtune uudistesaade see, mis andis inimesele „kõik, mida tal on maailma kohta vaja teada”, siis nüüd on esiteks tulnud juurde erinevaid kanaleid – inimesed ei oota enam õhtust uudistesaadet –, teiseks on auditoorium killustunud. Auditooriumi killustatus kaasneb ühelt poolt meediumide rohkuse ja kanalite paljususega, teisalt on tegemist ühiskondliku protsessiga, kus erineva sotsiaalse, kultuurilise, majandusliku, demograafilise taustaga inimesed tarbivadki erinevat sisu.

Aga kui tulla tagasi info selekteerimise juurde, siis see on muutumas üha väärtuslikumaks – keegi teeb minu eest valiku just mulle olulisest teabest. Aga kuidas? Ja mille alusel otsustab kolmas osapool, milline teave on just mulle oluline? Ajakirjandus on teinud seda selektsiooni laias laastus poolteist sajandit, edastades inimestele neile olulist teavet ühiskonnas toimuva kohta. Muidugi võib ju küsida, et mille alusel ajakirjanikudki otsustavad, mis on lugejaile, kuulajaile, vaatajaile oluline?

Professionaalse ajakirjanduse tee on olnud piisavalt pikk, et teha lähtudes nn tööteooriatest ja normatiivsetest teooriatest valikuid ja töödelda andmeid viisil, mis rahuldab inimese ühiskonnas toimimiseks tarviliku infovajaduse. Teisisõnu on professionaalne ajakirjandus suutnud saada traditsioonilise meedia kontekstis hakkama info selekteerimise ja avalikkusele edastamisega.

Pilt avalikkusest ehk sellest, mida meediauurijad auditooriumiks nimetavad, on aga muutunud. Lugejad-kuulajad-vaatajad ei ole enam paberlehe taga hommikukohvi nautijad, keskpäevase uudistesaate kuulajad või õhtuse uudispäeva kokkuvõtte vaatajad. Auditoorium on läinud ühelt ekraanilt üle teisele – enam kui kolmandik inimesi tarbib meediasisu vähemalt kahelt ekraanilt.

Viiendik Lääne ühiskonna meediatarbija nädala meediasisu tuleb nutitelefonist, mis ühendab endas kõik traditsioonilise meedia kanalid. 75 protsenti arenenud riikide meediatarbijatest jälgivad siiski ka traditsioonilise meedia, nagu BBC või The New York Times, pakutavat, tõsi, enamasti küll vaid juhul, kui vastav väljaanne on ajaga kaasas käinud ja kolinud sisu ka mobiilsesse vahendisse. Meediasisu loojad, keda nimetatakse inglise keeles pure players’iks (Eestis kiputakse neid sõltumatuteks ehk nn indie-väljaanneteks nimetama), nagu The Huffington Post ja BuzzFeed, koguvad järjest enam populaarsust, kuna pakuvad enamasti kvaliteetset infofiltrit. Sotsiaalmeedia, nagu Twitter või Facebook, pakub infofiltrit, mille kasutaja määratleb oma jälgitava suhtlusvõrgustikuga. Kuna inimeseni jõudev infotulv on kordades suurem, kui oli 20, 30 või 50 aasta eest, kuid tähelepanuväli info vastuvõtmiseks on endiselt sama, siis teabe hulgast valiku tegemine on kulla hinnas.

Aga kuidas on lood veebiajakirjanduses? Veebiajakirjandus erineb traditsioonilisest meediast ehk ajalehest, raadiost ja televisioonist selle poolest, et sel puuduvad piirid. Mitmes mõttes. Puuduvad aja ja koha piirid – avaldada saab igal ajal ja sisuliselt kõikjal. Puuduvad ka teatud meediumispetsiifilised piirangud – paberajaleht ei hakka tõenäoliselt kunagi näitama liikuvat pilti (võimalik, muidugi, ainult „Harry Potteri” raamatutes), televisioon ei hakka kunagi võimaldama kohest interaktiivsust ja sisuloomesse panustamist ning raadio, kõigist pingutustest hoolimata, ei hakka näitama pilti. Veebis puuduvad piirid ka mahu osas. Just see viimane asjaolu kipub mõjutama ajakirjanduse kvaliteeti. Kuigi internetis ei saa ruum otsa, arvatakse mingil põhjusel endiselt, et see tuleb kõik tublisti ära täita, sarnaselt mõtteviisiga, et nii nagu paberlehes ei saa olla tühja lehte, raadios eetriauku või teles musta ekraani, ei tohi ka veebis olla hetke, kus midagi ei ilmu, ja mõni infokild peaks olema kogu aeg auditooriumini toodud.

Paraku pole meie meediaväljaanded sellest veel aru saanud, et „pakume kõike, mis sisse tuleb” pole see, mida auditoorium ootab ja vajab, vaid „pakume seda, mis on kvaliteetne ja väärtuslik” on see, mida oodatakse, vajatakse ja mille eest ollakse valmis maksma.

Just viimast näitavad ka uuringud nii Eestis kui mujal maailmas: auditoorium on valmis maksma selle sisu eest, mis on piisavalt kvaliteetne, et võimaldab inimesel sellest kasu saada, olgu selleks teadmised, otsene majanduslik või olmeline kasu, aga ka meelelahutus, mis on kvaliteetne. Rahvusvahelised uuringud viitavad sellele, et mida rohkem paistab sisust välja, et selle tootmiseks on kulutatud rohkem inimtööjõudu, aega ja ka raha, seda väärtuslikum on see lugejale ja seda enam ollakse valmis selle sisu eest tasuma.

Kuidas käib asi Eestis? Veebis nähakse kanalit, kuhu saab kühveldada lõputult ümber kõik, mis lehte, raadiosse või telesse ei mahu. Lisaks saab sinna üles laadida suure osa sellest, mis laekub postkasti, ehk pressiteadetest. Ja siis on seal veel ruumi uudisteagentuuride teadete ümberkopeerimiseks ning lõpututeks refereeringuteks konkureerivatest eesti meediaväljaannetest ja välisajakirjandusest. Mida Eestis veebiväljaannetes oluliselt vähem nähakse, on selle tehniline potentsiaal. Tõsi, sellest potentsiaalist on tugevalt ära kasutatud kaht aspekti: mahupiirangute puudumist ja kiirust.

Eesti meediaväljaannetes on mindud üle tootmismudelile „rohkem, kiiremalt ja odavamalt”. Nagu ka mitmetes teistes Ida-Euroopa riikides, kus professionaalne ajakirjandus on praeguseks, vähemalt veebis, selle tõttu paraku peaaegu välja surnud. Näiteks võib tuua Horvaatia, Poola, Tšehhi jt. Sealgi täidavad veebiajakirjanikud pigem kopeerija rolli ehk tõstavad erinevatest kanalitest tulvava teabe ühte portaali kokku ja toovad selle avalikkuse ette. Peamine sisuline nõue sealsele tööjõule on avaldada võimalikult palju ühikuid informatsiooni.

Eesti kohta tehtud digitaalmeedia (peamiselt veebiväljaannete) kvalitatiivuuringud näitavad, et meie meediaorganisatsioonid on orienteeritud kvantiteedile. Näiteks on veebitoimetajatel enamasti nõue „täita uudislinti” ehk avaldada iga teatud ajaühiku tagant (mis on keskmiselt 30 minutit) teatud tekstiühik. Ma ei nimeta seda artikliks, sest artikkel oleks teatud žanritunnustega korrastatud tekst, ühik ei pruugi seda alati olla. Samuti on kas lepinguliselt või suulise korralduse alusel kohustus avaldada ühe töövahetuse või mingi teatud ajavahemiku jooksul ettemääratud hulk tekstiühikuid. Need kriteeriumid on suunatud otseselt kvantiteedile, mitte kvaliteedile. Kvaliteet veebis peaks tähendama veebi kui meediumi tehnilise eripära rakendamist andmete selekteerimisel ja mõtestamisel.

Ei möödu vist päevagi, kui ma ei esita endale küsimust, miks on vaja avaldada suurest osast sissetulevast infost iga kord eraldi ühik, kui võiks koondada temaatilised tekstid üheks sisuliseks artikliks, mille informatiivsust suurendavad videod, graafikud ja fotod ning modereeritud kommentaarium? Miks on vaja täita iga 30, 20 või 10 minuti tagant linti? Lugejad ei loe ju ühikuid, vaid sisu, mis nendes ühikutes olema peaks. Miks eesti veebiajakirjandus on eraldiseisva meediumi asemel odav koopia kõigist teistest kanalitest?

Aga võib-olla see ongi koht, mis peegeldab eesti veebiajakirjanduse tulevikusuundumusi. Võib-olla räägime me veebiajakirjandusest Eestis viie aasta pärast kui tõsiseltvõetavast (või vähemalt sinna poole teel olevast) kanalist.