„VEEP” (2012–, USA, HBO). Looja Armando Iannucci, osades Julia Louis-Dreyfus, Tony Hale, Gary Cole jt.

Internetis levinud meemide tõttu võib tunduda, et menukas ja vulgaarne Malcolm Tucker ka ETVs jooksnud seriaalist „The Thick of It” ongi reaalne inglise poliitik. Sarja looja Armando Iannucci on vahetanud briti küünilise satiiri ning rõvedalt ropud suud glämmima Washingtoni vastu. HBO on üllitanud Iannucci eestvedamisel juba kahe hooaja jagu sarja „VEEP” (ingl VP ehk Vice President).

Kui ühe kodulinna poliitikat andekalt ironiseeriv „Parks and Recreation” liiga kohaliku probleemikäsitlusena tundub, siis „VEEP” on maailmavallutajatele. Ameerika peaaegu kõige mõjukama ametikoha kabinetis keerutab end asepresidendi toolil Selina Meyeri osatäitjana „Seinfeldist” tuttav Julia Louis-Dreyfus, kes sisendab endale iga päev, et ta on võitja. Selina tegelik roll on aga olla valmis igal hetkel oma kätt piiblile poetama. Jah, õigupoolest ta ju ei võitnud valimisi.

Meedias kõikvõimsana kajastatud USA poliitilisele kuvandile on „VEEP” hea vaheldus. Sarjas polegi oluline, kes on demokraat või vabariiklane. Kõik on ühtmoodi jaburad poliitikud, kelle eesmärk on ellu jääda. „VEEP” tuletab meelde ETV seriaali „Riigimehed” absurdsust, aga teisel areenil. Pealiskaudne poliitika, kus keegi e-kirju ei loe ja ainsaks tähtsaks teemaks on avalik kuvand ning säutsuvate Weinergate’ide tõrjumine. Nii mõndagi sünnib poliitikas hetke ajel ja „VEEP” on üks versioon tõsielust.

Kuigi peategelane Selina ja tema kabinetiülem on mõlemad naised, ei räägi sari ainult naistest poliitikas. Seksismi irdub küll kaadrist kaadrisse, aga „VEEP” ei halasta kellelegi – isegi presidendi kaadritagune tegelaskuju POTUS (ingl President of The Unites States), kelle identiteeti seriaali käigus ei avaldatagi, näib olevat üdini äpardunud. Selinat (mitte-)abistab terve hulk riigiametnikke, kelle ta on loomulikult ise palganud. Märkimist väärivad Selina flegmaatikust kommunikatsioonijuht ning pühendunud sekretär. Teiste seas ei pääse soomlasedki, kellele Selina külla sõidab ning kelle stoilist huumorit on suudetud õnnestunult tabada.

Igakülgset toetust pakub Tony Hale’i („Arrested Development”) kehastatud Gary, kelle kallimaiks varaks on kott, mis sisaldab „esmaabitarbeid” asepresidendi rahustamiseks ja vajaduse korral ka turgutamiseks, täites seejuures ühtlasi elava mälu rolli. Teises hooajas lisandub Gary Cole’i kehastatav gallupimeister, kelle mõjuvõim ajab isegi ministrid omavahel tema soosingu eest võitlema ja labaselt pugema. Küsitluste tulemused määravad, millal minnakse pantvange terroristide käest päästma. Aktsiooni jälgitakse kambakesi keldris kuvarite ees istudes, millele järgneb poliitiliselt suure tähtsusega otsus: milline pilt keldrist meediasse edastada?

Nagu heal poplaulul on oma retsept, siis on ka naljal väljakujunenud vorm. Poliitika on ideaalne subjekt elu totruste illustreerimiseks, mida kinnitab ka poliitikute tegemisi vahedalt kajastavate seriaalide rohkus. Teise hooaja lõpuks järjest humoorikamaks muutunud „VEEPi” heatahtlikult suhtudes võib ainult loota, et see areneb ajapikku üha mahlakamaks.