Unenäolise popmuusika duo Vera Vice paiskas hiljuti EP „Far Far Away” näol maailma oma kolmanda plaadi. Ave Vellesalu ja Helen Västrik juhivad meid muinasjutulisse helimulli, kus kohtab nii neurootilisust, kelmikust, naiivsust kui ka tantsu. 

Ave, sa oled teie uut EPd kirjeldanud kui alateadvuse välisalvestist. Kuigi plaadil võime kuulda kõiksugu helisid, kosmilisematest looduslikeni, siis millistel väljadel need salvestused teie enda jaoks toimuvad ning milliseid helisid te püüda püüate?

Ave: Ma aeg-ajalt unustan ära, et meid on kaks – uut muusikat luues oleme ju küll nagu üks ja sama inimene. Alustame mõlemad pea alati ilma ootuste ja püüdlusteta, nuppe kruttides ja mikritesse häälitsedes. Sealt edasi suunabki meid enda kuulav kõrv ja intuitsiooni usaldav kaheks poolduv alateadvus.

Helen, sina kirjeldad plaati kui seitsmepealist lohet. Kuidas te ise neid peasid iseloomustate?

Helen: Meil oli soov kolmanda albumi juures tagasi tuua teatav toorus ja eksperimentaalsus, mida võis kuulda esikalbumil „Vera Versa”, ja segada seda uute rütmilisemate ja popilikemate nüanssidega. Nii saigi mõni pala avangardsema näo, mõni rnblikuma, varieerudes nii struktuuri kui ka helikeele poolest. Ent kokku hingavad need seitse pead flegmaatilises tantsumuusika uimas.

Aga kui võtaks appi seitse pöialpoissi, siis kirjeldaks neid päid nõnda:

1. „Flourishing” – Unimüts
2. „Far Far Away” – Häbelik
3. „Drifting” – Toriseja
4. „Flowers on Sunday” – Aevastaja
5. „Ever Since” – Õnneseen
6. „Tip Toe” – Ninatark
7. „Seabirds” – Doktor

Kui me neli aastat tagasi esmakordselt vestlesime, olite te enda sõnul masinatega sõprussuhte loomise alguses. Või noh, mitte ilmselt päris alguses, kui juba plaadigi valmis saite. Milline see suhe nüüd on ja milliseid uusi lahendusi olete nelja aasta jooksul tundma õppinud?

Ave: Ma olen korduvalt paari masinaga tundnud, et no nüüd on sellest küll kõik välja pigistatud.  Pärast mõningast pausi muidugi alati taasavastan sama instrumendi ning ühtäkki on see ennekuulmatuid helisid täis. Olen endale tõestanud, et igavaks muutuvale masinale tuleb puhkust anda, loobuda sellest ei tohi. Üldjuhul on masinad enam-vähem samad, mis algusaegadel. Palju lähedasemaks oleme nendega saanud kindlasti. 

Helen: Kasvamine ajas on pidev – lisaks isekasvamisele kasvavad oskused ka muusika loomises. Tahaks loota, et me oleme kolme plaadi jooksul suutnud veidigi areneda, nii tehniliselt kui loomingulises lähenemises. Nõus, et instrumendid ise ei olegi ajas nii väga muutunud, küll aga nendega läbisaamine ja oskus nende poole pöörduda. Lisan ka, et meie vokaalid kui instrumendid on ajas küpsenud ja iseloomu kasvatanud.

Vera Vice’ile on endiselt omane unenäolisus ja sürrealistlik lüürika. Plaadi nimigi „Far Far Away” viitab muinasjutuslikkusele. Kui palju igapäeva- ja maailmamured teie muusika pragudest sisse pressivad?

Helen: Pressivad ikka, muudmoodi vist ei saakski loomingut teha. Ümbritsev mõjutab väga. Meie lüürika kompab endiselt palju alateadvuse ja unenäolistel nihestatud radadel. Mingis mõttes on see vastuhakk reaalsuse tunnistamisele. Palju on kõhklusi, minnalaskmisi, igatsust ümberpaigutumisest helgemasse keskkonda. Teatavale melanhoolsele lüürikale loome vastukaaluks naiivse, ka veidi labiilse helimulli, mis nõksub veraviceilikel kelmikatel sfääridel.

Teil on nüüd omajagu kogemusi ka välismaal esinemistest. Kuidas võõra publiku ette astuda on ning millised on olnud sealsed reaktsioonid?

Ave: Kodus esinedes on peamine läbikäiv mõte enne esinemist see, et mis siis, kui ma selle või selle tuttava ees endale piinlikkust valmistan. Välisturul tuttavaid üldiselt publikust ei leia, mis annab teatava vabaduse ja julguse eksida. Kogemustest olen õppinud, et mida vabamalt ma end laval tunnen, seda vähem viperusi tunnetan. Publik tundub ka sellest tulenevalt lihtsamini kaasa haaratav. 

Helen: Mulle tundub ka, et välispubliku ees on pinget veidi vähem. Kui midagi totaalselt untsu läheb, siis pakid oma pillid kokku ja liigud rõõmsalt edasi. Selles suhtes on äärmiselt vabastav käia välismaal esinemas ja kogemust ammutamas. Kodupubliku ees hakkan endale igasugu pseudo-ootusi looma, mis pigem ajab südame värisema ja mingis mõttes segab laval lõbutsemist. Aga seda suurem on rõõm, kui kodupublik soojalt vastu võtab. Omad on ikka kõige olulisemad!

Plaadil teeb kaasa ka kreeka muusik Johnny Labelle. Kuidas te üksteist leidsite?

Helen: Olime pikalt mõlgutanud soovi üle leida meesvokalistist kaasalööja. Valikuid oli mõtteis veel, aga Johnnyga kirjavahetuses olles tundus, et leidsime jackpot’i. Väga lahe artist, kindlasti tutvuge ta loominguga!

Ave: Esmane tutvumine Johnny loominguga oli 2023. aastal ESNSil (Eurosonic Noorderslag) Hollandis, kus mõlemad üles astusime. Umbes aasta hiljem avastasime enda rõõmuks, et ta on tulemas meie kodulinna Tallinn Music Weekile. Võtsime seda ilmselge märgina. Tema kompotis on twinpeaksilik šarm, mis loost „Drifting” just puudu oli.

Plaadi miksis taaskord Mart Avi. Kuidas tema lähenemine eelmise EPga võrreldes erines? Milliseid dialooge praegune plaat teie vahel tekitas?

Ave: Minu jaoks on algusest peale olnud inspireeriv näha, kui hingega asja juures Mart on. Kirg muusika vastu peegeldub tema töös selgelt, olgu selleks produtseerimine või miksimine. Eriti meeldivad on momendid, kus mikse esmakordselt kuulates leian lugudes täiesti uusi tegelasi, näiteks lõvimöirete näol loos „Aurora” või ingellike kõrgete uuu-aaa-de näol loos „Tip Toe”.

Helen: Usun, et nii meie kui Mart ise tundsime praeguse albumi juures mõnusamat avatust ja vahetumat koostöö kulgu. Esimesel korral õppisime rohkem üksteist tundma ja aru saama, millega keegi tegeleb ja mis meie ühine mängumaa olla võiks. 

Milliseks Vera Vice kui karakter nende kolme plaadi jooksul kasvanud on?

Helen: Küpsemaks, nõtkelt kavalamaks, kureeritult popilikumaks. 

Ave: Julgemaks, mängulisemaks, enesekindlamaks.