Theatrumis teadvustatakse loomingu horisontaalse (inimliku) mõõtme kõrval vertikaalset (jumalikku) ehk pisut enam kui teistes Eesti teatrites – usulistele tõekspidamistele vaatamata arvavad tegijad, et ühisosa on kultuuris leitav ikkagi kõigis inimestes.

Theatrum alustas veidi üle kahekümne aasta tagasi Eesti Humanitaarinstituudi ja Vanalinna Hariduskolleegiumi toel teatristuudiumina kloostrihoonesse paigutatud kinomehaanika tehase ruumides, mis on nüüd tuntud Kloostri Aidana. Küllap võib öelda, et Theatrum on ühes oma otsingulisuse ja süvenemisega kantud kristlikest tõekspidamistest. Ei, see ei tähenda, et seal lavastatakse üksteise järel katoliikliku sisuga näidendeid. Valikud on kantud Theatrumi näitlejate ja lavastajate huvidest ja küsimustest – nagu teatrites ikka (olla võiks). Theatrumiga kaasas käivat maailmavaadet palusime lahti mõtestama kolm Theatrumi liiget: Lembit Petersoni, Maria Petersoni ja Andri Luubi.

Theatrumist räägitakse sageli kui suletud kogukonnast. Kuidas te ise seda tajute?

Lembit Peterson: See on elementaarse töörahu huvides. On kogumisaeg, mil ollakse suletud ja valmistatakse lavastust ette, ning on publikuga koosloomise aeg, mil ollakse avatud, otseses suhtetoimes kõigiga, keda meie teatri tegevus huvitab. Meil ei ole kunagi mingisugust põhimõttelist suletust olnud, vaid on pidev avatus ja juurdekutsumine. Möödunud aastal tegi meie etendustes (lisaks maksimaalselt hõivatud püsitrupile) kaasa näiteks ligi 20 külalisnäitlejat(!), muudest väljastpoolt tulnud kaastöölistest rääkimata. Mõistagi ei saa keegi olla igale asjale avatud, kui veidi järele mõelda… See oleks nonsenss ja lõpeks kiire hävinguga.

Theatrumi publikus saavad kokku erinevad põlvkonnad ja olen sellest aru saanud umbes nii, et üks teie publikule suunatud eesmärkidest on kasvatada erinevate põlvkondade omavahelist austust.

L.P.: See on väga tähtis. Kõik hea, mida teeme, ülendab, kõik halb aga alandab iga inimest. Ükskõik mis eas – inimesed on üks. Seda ühtsuse ja solidaarsuse tunnet tahaks küll tugevamalt esile tuua ja säilitada. Kui rääkida kristlikust aspektist, siis oma teatritee algul ei olnud ma kristlikel teemadel väga palju arutlenud, aga mõtlesin, et mida peaks teater inimestele vahendama? Jõudsin välja peamiseni: see on rõõm. Ükskõik kui tõsist teemat käsitleda, see peaks olema rõõmust kantud. Nüüd on aga see küsimus, et millist rõõmu me vahendada tahame, rõõmu millest? See paneb mõtlema ja teeb vahel isegi süngeks, kui vastust ei leia… Kuidas ja millise rõõmsa sõnumi kandjaks saaks olla teater? Evangeelium tähendab head sõnumit. Hea sõnum teeb rõõmu. Mida head ja rõõmu pakkuvat saaksime meie teatri kaudu tuua – see on olnud meie otsingute suund.

Madis Kolk on kirjutanud teatri religioossusest ja toob välja, et teater ja religioon võivad teineteist toetada, aga ka üksteisele vastanduda. Mõneti on ehk hoopis teater ise eestlaste jaoks religioon?

L.P.: Religioon tähendab ju sideme loomist, ka katkenud sideme taastamist, taasühendamist. Oluline küsimus on, millega või kellega, mis või kes on religiooni keskmes?

Andri Luup: Ma ise ka imestan, kui palju eestlased teatris käivad. Eestlaste jaoks on teater ehk seetõttu nii oluline, et keel on meile tähtis.

Maria Peterson: Nii religioon kui ka teater tekitavad kogukonnatunnet, see paralleel on vägagi olemas. Seda tunnet vajab igaüks.

L.P.: Mulle tegi üks vana hea tuttav Kloostri Aidas kuu aja eest delikaatselt selgeks, et vaata, Lembit, inimesed tahavad tegelikult ikkagi suurtesse majadesse minna, mitte väikestesse kohtadesse. Olla peamises hoovuses. See usk on paljudel kuidagi sees, suur teater, riiklik teater on ikka päris asi ja sinna tuleb minna. Viimased kakskümmend aastat on see arusaam meil Eestis küll muutumisjärgus ja ma arvan, et meiegi Theatrumis oleme olnud ühed selle muutuse „insenerid”.

Teater võib ju olla palju mobiilsem ja dünaamilisem, elavam ja erksaid impulsse andev keskkond, mitte ainult see vana hea suur teater, kuhu minna, pisut tukkuda ja vaheajal puhvetis konjakit võtta.

Ehkki teatri suurus või väiksus ei ole mõistagi kainuse või alkoholilembuse näitajaks, elamuse või igavuse garandiks. Määrav on see, mille nimel ja millise hõõgusega laval tegutsetakse ja kuidas see saali sütitab. Muide, siingi oli hiljuti selline episood, kus kaks härrat tulid Kloostri Aita müügiks koduõlut pakkuma, ent siin ei ole alkoholile kohta. Härrad arvasid, et seda viga peaks ikka parandama. Neist ühe kadunud isa oli öelnud, et teatris tasub käia ainult selle pärast, et vaheajal saab puhvetisse minna ja seal midagi võtta. Ütlesin, et teate, me loobume heast pakkumisest, mõnikord on väga tore näha teatris ümberringi ka kaineid nägusid. Ei ole nii, et teater on mõttekas ainult põhjusel, et seal on puhvet, kust saab konjakit.

A.L.: Kohtusin Soomes kunagi ühe mehega, kes oli Eesti teatritega üsna kursis. Kui ütlesin, et olen Theatrumist, siis ta muutus kuidagi tõsiseks. Ju keegi oli midagi rääkinud. Mulle pakkus see situatsioon nalja. Inimestele meeldib ehk selja taga meie kohta midagi arvata, aga las nad siis teevad seda. Inimese puhul ongi see ju kõige toredam, et ta on vaba ja järelikult ka vaba arvama. Ehk tundub mõnikord ka ekslikult, et siin (Theatrumis) toimub midagi salajast. Et kui siia tulla, siis äkki viime nad kuhugi koopasse, suleme selle koopa ukse ja hakkame maailma lõppu kuulutama või neid ristima.

L.P.: Aga kui vaadata klassikalist teatrirepertuaari, näiteks Shakespeare’i, Molière’i või Tšehhovi näidendeid. Kui neid süvenenult lugeda ja siis öelda, et neist saab ilma religioosse problemaatikata aru, siis ma tahaksin küll sellise inimesega natuke dialoogi pidada, et millest see arusaamine vertikaalset mõõdet kõrvale jättes toitub. Toon näite. Käisime „Onu Vanjaga” Melihhovos seal juba traditsiooniliseks saanud rahvusvahelisel Tšehhovi festivalil. See oli teadupärast Tšehhovi kodukoht, mõis, mida ta väga armastas. Ta oli ehitanud oma küla kirikule kellatorni, seal lähedal olid klooster ja püha allikas. Ta oli just selle koha ise eluasemeks valinud, see ei olnud juhuslik. Kui näed kohti, mis on inimesi inspireerinud ja vaimselt toitnud, siis ei saa religioossetest küsimustest üle ega ümber. Või kuidas tõlgendada neid küsimusi kõrvale jättes Shakespeare’i „Hamletit”? Ehkki ma tean ju väga hästi, et kõiki asju saab vaid puhtinimlikule tasandile taandades tõlgendada. Minule ei ole need tõlgendused aga veenvad.

Theatrumi lavastuste hulgas ei ole ometigi väga palju otseselt religioosseid tükke.

L.P.: Mulle meenub üks taksojuht, kes oli oma takso pühapilte täis riputanud ja ütles, et tal on kristlik takso. Kuidas saab takso kristlik olla?? Taksojuht saab olla kristlane. Samamoodi ei saa minu meelest olla kristlikku teatrit, saavad olla kristlased, kes teevad teatrit, aga neil kõigil on oma usk Jumalasse või suhe Temaga. Ja tulemus kas kannab või ei kanna kristlikku vaimu. Ma usun, et iga väärika inimtegevusega, ka teatri kaudu, saab edasi anda Kristuse vaimu.

Kas on siiski mingid religioonist lähtuvad väärtused või eetika, mida teie lavastused kannavad?

L.P.: See on sisemise äratundmise küsimus. Näidendit interpreteerides lähtume, mina vähemalt lähtun, sellest vaatepunktist, et suhestada neis ette tulevad olukorrad, sündmused, tegevused, inimeste ja nähtuste vahekorrad. Oluline on, millises valguses neid näha.

Me otsime teatrist ikkagi mingisugust tõde. See otsing käib kõigil pidevalt, kõigil elualadel, me ei saa selleta.

Teatri- ja kultuuriväli on nagu vaba pind, kus erinevad inimesed kokku saavad. Nad ei pea ühtmoodi arvama ja uskuma, aga hea tahe üksteist mõista peab olema. Siis saab astuda dialoogi. Olen seda meelt, et ühisosa kõigis inimestes on ikkagi leitav.

A.L.: Kas küsimus on selles, kas me teeme siin kuidagi misjonitööd? Sest nii see ei ole. Autorina leian, et pean iseenese vastu aus olema. Ma otsin teema, mis on mulle tähtis, ja püüan seda nii ausalt ja avatult teha, kui oskan. See ei tähenda, et ma tahan suruda kellelegi peale seda kohta, kus ma ise olen. Tähtis on tõstatada teemad ja küsida küsimusi.

M.P.: Ma olen osalenud siiani vaid projektides, mis mind ennast kõnetanud on ja mida ma väga teha tahan. Sellega meenub mulle „Maarja kuulutamine”. Mäletan, et kui selle näidendi läbi lugesin, siis sain sellise elamuse – mõtlesin, et kui selle ära mängin, siis rohkem ma ei tahagi teatriga tegeleda. See hakkas tervele trupile väga kõlama. See on religioosse sisuga näidend. Kartsime, et ehk tuleb kokku vaid pool saalitäit inimesi, aga juhtus hoopis nii, et lavastust ei hinnanud vaid kitsas ringkond, vaid seal oli palju teemasid, mis puudutasid väga erinevaid inimesi.

L.P.: Ma olen lavastanud „Maarja kuulutamist” kaks korda. Tõnu Õnnepalu tõlkis selle 1986. aastal minu palvel. Võin öelda, et see on näidend, mis võtab katoliikliku maailmapildi suurepäraselt kokku. Lugesime seda 1988. aastal Viljandi kultuurikolledžis tudengitega, 18–19-aastaste poiste ja tüdrukutega. See on väga poeetiline näidend, omalaadses värsis… Ja nad lugesid end järjest enam sisse, kuulasid ja elasid kaasa… Sain siis aru, et vaatamata sellele, kas inimene teab neist küsimustest midagi, on seal mingid inimlikult puudutavad, sügavad teemad ja need ei sõltu sellest, kui vana, millise teadmusega, mis usku sa oled või oled sa uskmatu. Inimesi kõnetavad üldised seadused ja tõelise Armastuse vägi. Kui need on siiralt esitatud ja olemas on avatus nende vastuvõtmiseks. See on mõneti sarnane selle ausalt tegemisega, millest Andri räägib.

A.L.: Delfis oli hiljuti keegi tõlkinud Mahatma Gandhi jutu, kus ta rääkis, et kõik inimesed on üks. Ta tõi näite kristlikust maailmapildist ja jutustas vägivallatust elust, mida ta ise elas. Minu jaoks tähendab see seda, et kõik inimesed puutuvad mingil hetkel kokku ühtede ja samade teemadega ning peavad lihtsalt mingis punktis teatud küsimusi küsima. Vastasel juhul nad petavad end. Sama on ka praegu uusreligioossusega, inimesed otsivad vastuseid sarnastele küsimustele. Mina olin näiteks kuni kahekümnenda eluaastani täielikult kogu kirikujama vastane, ehkki otsisin ju samamoodi. Maria, võib-olla sina tead seda teistmoodi, oled lapsest peale ristitud. Aga samad küsimused tulevad ju isegi lapsel. Mis siis saab, kui ema ära sureb või…

L.P.: See isiklik otsing ja isiklik siiras küsimine asjade järele, elava tõe leidmine on väga tähtis. Tõde ei ole abstraktsioon.

M.P.: See, et teater ühendab, on ehk see, mis on mulle väga oluline. Inimesed läbivad eraldi radu, aga tahaksid ometigi mingil hetkel kõik koos mõelda. Kusjuures, ma olen tegelikult selline inimene, kes väga harva oma kristlikust taustast räägib. See on minu jaoks väga isiklik ja intiimne asi.

Religioonitemaatika on ehk mõneti sarnane näiteks armastusest rääkimisega – see on inimesele väga isiklik ja oluline, aga samas ei taha ju ringi käia ning muudkui rääkida, keda ja kuidas sa armastad…

A.L.: Ma olen pidanud usuteemasid kõige salajasemateks ja isiklikumateks. Kui näiteks keegi on tulnud jumalateenistust pildistama, isegi kui see on minu oma tuttav või sõber, siis see on mulle hirmsasti närvidele käinud. Mõtlen, et mida sa pildistad, need on minu kõige intiimsemad hetked. Sama on sel teemal rääkimisega.

L.P.: Samas, selle teema puhul on keeruline see, et usk tuleb ikkagi kuulamisest. Kui keegi mulle sellest ei räägi, ei kuuluta, siis ma ju ei kuule, ei tea sellest. Kuidagi tuleb usku edasi anda.

M.P.: Mulle meeldis väga ühe vana preestri mõte, kes Eestis tegutses. Ta ütles, et ära kunagi räägi, kui ei küsita.

L.P.: Evangeeliumis on ju ka öeldud, et ei pea viskama pärleid sigade ette. Mõte on selles, et inimene ei pea rääkima oma hinge saladusi ja kõige pühamaid asju teistele katkumiseks. Seda kas või teiste inimeste endi pärast. Neid mõnitama hakates teevad nad halba ka iseendile.

M.P.: Mina olen näiteks rohkem tegutseja. Kui mu elu ei näita, mida ma usun, siis mida ma ikka räägin. Rääkimine üksi on lõks. Kui hakkan midagi kuulutama ja ise eksin, siis see on liiga suur vastutus. Kui ma kuulutan, siis teen seda elamise kaudu.

L.P.: See on mõnes mõttes elu osa. Kõigepealt tuleb töötada iseenda kallal, heale, tõesele, ilusale häälestuda. Igapäevase elu pisiasjadki võiksid olla armastuse vaimust kantud. Nelja evangeeliumi keskne sõnum on ju see, kuidas Jeesus kuulutab, et meil on Isa, kes meid lõpmatult armastab. Seda sõnumit usaldades vabaneme kuidagi. Ja on hea, kui see sõnum meie olemises ja tegemistes väljenduse leiab.

M.P.: Isa Vello Salo räägib, kuidas inimene, kes end kristlasena ei määratle, võib elada väga kristlikku elu. Ja eks vastupidi muidugi ka.

A.L.: Minu vanaisa oli selline inimene, kes sisuliselt oli püha mees, aga ta ei rääkinud eales religioonist. Ma olin toona nii väike poiss, et ei taibanud küsida ka, et kas ta usub Jumalat või mitte. Aga mulle tundub, et inimesed peavad väga täpselt silmas kõiki, kes midagi usuvad. Nad jälgivad hoolega poliitikuid – kõik peaksid olema väga eetilised, Sokratesed või Platonid. Samuti vaadatakse, et kirikuõpetajad ja kristlased ei eksiks oma sõnade vastu. Väga palju jälgitakse teisi, ennast sageli vähem.

Mulle tundub, et Jumal meid küll nii suure hoolega ei jälgi, ei pea raamatupidamist ega sildista meid pärast surma. Me elame jälgimisühiskonnas, meil on kõikjal kaamerad, isegi linnukaamerad. Ma arvan, et me võiksime olla selles asjas palju muretumad.

Kui rääkisin kunagi ühe moslemineiuga, siis ta ütles, et tema jaoks on üsna keeruline teadmine, et Eestis elades peab ta olema sisuliselt näidiseksemplar. Temal ei ole õigust eksida, sest ta on vähemuse esindaja, ja kui ta teeb midagi valesti, kantakse see automaatselt üle ka teistele moslemitele. See kipub vist kõikide vähemuste puhul kehtima.

M.P.: Nojah, kui üks ateist saab mingi õudusega hakkama, siis ei üldistata, et kõik ateistid on mõrtsukad…

L.P.: Inimesi huvitab, keda usaldada, nad tahavad tõtt teada. Nii nad vaatavadki inimest, kes käib kirikus – kuidas ta käitub, mis tema elus toimub? Silmakirjalik võib olla nii usklik kui ka ateist. Silmakirjalikkuse keerdudest ja korrustest iseendas pole kerge vabaneda. Teinekord on see ka naljakas… Küsimused, kuidas vabaneda silmakirjalikkusest ja kellele kinkida oma usaldus, on head küsimused.

M.P.: Mina ei erista kedagi usu järgi, me oleme ju samad inimesed. Ma olen vabaduse poolt – igaüks peab saama olla nii, nagu ta on. Aga ma ise olen äärmiselt kaootiline isik, religioon on väga korrastava toimega. Olen lapsest peale ristitud, aga ma ei ole nii-öelda mugandunud kristlane, kes ainult traditsiooni tõttu kirikus käib. Mõtestasin enese jaoks selle mingil hetkel – mul on väga vaja mingit raami, süsteemset maailma, et hoida oma kaootilisust vaos.

A.L.: Minul on ka sellist korrastatust tarvis. Mul on lihtne, kui ma saan kedagi usaldada ega pea kogu aeg kuidagi iseenese jälgimise käes vaevlema. Muide, ma olen suur jalgpallifänn ja kui mu lemmikjalgpallur lööb värava, siis ma näen, kuidas ta tõstab alati näpud üles ja tänab Jumalat, tähistab. Olgu, ma ei ole küll vastupidist näinud, et kui ta kukub, siis tänaks näiteks õppetunni eest… Igal juhul on see minu jaoks selline lihtne väljendus, näha, et kui ta lööb värava, siis ta ei ole selles üksinda. Samamoodi on minu loominguga – ma ei ole selles ainult ise, vaid ma olen interpreet, vahendaja, vastuvõtja või antenn. See teeb minu jaoks asjad palju lihtsamaks.

Kui oluline on püha kui märksõna?

L.P.: Sõna „püha” on minu jaoks üks võtmesõnu inimese mõistmiseks. Eugène Ionesco ütleb ühes oma intervjuus religiooni ja Jumala teemal, et vahel ta usub, vahel jälle mitte. Ühes on ta aga veendunud – pühadus päästab maailma. Arvan, et tuleks endalt tihti küsida, mis või kes meist kellelegi (tegelikult) püha on. Kuidas see püha meie elus ilmneb, kuhu, millistele tegudele suunab. Muidugi, siin puutume me kokku saladusega…

A.L.: Aga kui see lugu ilmub nüüd Müürilehes ja me ütleme selles, et tegeleme Theatrumis ainult pühadusega, siis see ei ole ju päris õige sõnum. Minu meelest me ikkagi otsime näidendeid, mis oleksid vastaval hetkel meile kõnekad, mis kasvataksid ja viiksid meid edasi. Me ei taha inimesi eemale peletada selle mõttega, et hakkame ristimärki tegema. Me oleme lihtsad inimesed, otsime samuti tõde nagu kõik teised, mitte ei ole siin nelja seina vahel praktiliselt pühaks muutunud…

L.P.: Aga kristlus kui teema tõmbab, see on huvitav. Kes ütleb, et see ei huvita… Meil on andelisi kirjamehi, kes hakkavad oma kolumnides esimesel võimalusel usu, religiooni ja kiriku vastu rääkima, aga vähem on kirjatöid, kus nad räägiksid näiteks sõjatööstuse vastu. Kui me vaatame praegu terrorismi, siis seda toidab sõjatööstuste huvi, mitte religioon. Kui on tarvis hoida üleval sõjakoldeid, realiseerida relvi, kasumeid välja võtta, siis üksteise vastu sõdima õhutamiseks on ju kõik vahendid head, isegi religioossed argumendid.