18. septembril Viljandi Music Walki raames Eestis esinev Vetiver on San Franciscost pärit indie folk bänd, kes on tegutsenud juba aastast 2002. Nad on tuuritanud kogu maailmas, muuhulgas koos selliste kollektiividega nagu Fleet Foxes, The Shins ja Fruit Bats, ning avaldanud kokku kuus kauamängivat. Uusim album „Complete Strangers” koosneb erinevatel aegadel ja erinevates kohtades kirjutatud lugudest, olles seega üles ehitatud kontrastidele, mis peegelduvad meie igapäevaelus. Albumi läbivaks teemaks on muidugi armastus ja selle erinevad tahud. „Päikseline rõõm ja melanhoolia on üksteisest vaid kiviviske kaugusel,” on oma muusika kohta öelnud ka Müürilehe küsimustele vastanud Andy Cabic, bändi vokalist ja laulukirjutaja.

Kontsert Viljandi Music Walkil on teie Euroopa tuuri avaüritus. Kui palju te üldse Eestist teate?

Me oleme väga elevil, et just Eestis esineme, sest peale Arvo Pärdi ei tea me sellest riigist eriti midagi. Uute maade külastamine on alati väga põnev.

„Kuidas „Complete Strangers” välja kujunes? Millised on erinevused selle ja teie eelmiste kauamängivate vahel?

Me lindistasime „Complete Strangers’i” koos Thom Monahaniga (Vetiveri produtsent, kes teinud koostööd ka Devendra Banhartiga – toim.) Los Angeleses ja San Franciscos üsna pika perioodi jooksul. Sel albumil löövad kaasa mitmed erinevad muusikud ning helipildilt on ta üsna varieeruv. Samas tunnen ise, et uus plaat on ikkagi jätk eelmisele LP-le „Errant Charm” – mingi ühine liin ühendab neid mõlemat. Me oleme Thomiga kõikide Vetiveri albumite kallal koos töötanud ning selles mõttes on „Complete Strangers” meie pikaajalise koostöö arengu vili.

Mis sinu laulukirjutamisprotsessi kõige rohkem mõjutab?

Kindlasti Thom Monahaniga koos töötamine, San Francisco ilm, mu vinüülplaatide kogumiskirg ning pillimänguoskus.

Kuidas su looming sünnib?

Kuidas kunagi. Vahel tulevad terved laulud ühekorraga, nii sõnad kui viis. Vahel ainult viis. Tavaliselt saab lugu alguse ühest motiivist, meloodiast või kitarrikäigust, mis võib laieneda mitmeks erinevaks variatsiooniks või osaks. Üritan neid seejärel kokku viia ja neile sobiva vormi leida. Pärast seda teen demo, lasen sel natuke aega olla, vahepeal kuulan ja viimistlen. Mõnikord tulevad head ideed Thomiga eksperimenteerides, lüürika kujuneb tavaliselt hiljem.

Milline suhe on sul fännidega?

Virtuaalmaailmas me palju kokku ei puutu, päriselus on meil aga kuulajatega soe ja hooliv suhe.

Mis on kõige veidram asi, mis teiega kontserdi ajal juhtunud on?

Raske öelda. Ühe korra esinesime Pitzer College’is, kus üks LSD mõju all olev kuulaja hüppas lavale ja palus mikrofoni, et midagi segast pomiseda. Teine kord tuli meie kontserdile politsei kohale ja tõmbas võimendil juhtme välja, sest me olime “liiga valjud”. Kui te olete meie esinemisi või lihtsalt meie lugusid kuulnud, siis teate, et me ei ole kuskilt otsast “vali” bänd. See oli päris lõbus live.

Mida ütleksite meie lugejatele lõpetuseks?

Tulge tehke end meiega tuttavaks ning näidake meile pärast kontserti, kust head süüa saab!