Alates 1993. aastast Raul Saaremetsa taktikepi all kulgev Raadio 2 saade „Vibratsioon” hoiab kätt pulsil kõigel, mis muusikailmas aset leiab – nii sügaval põranda all kui põranda peal. Olles pakkunud eesti muusikutele läbi aegade väljundit, on Saaremets oma kohalikke lemmikuid ka Eesti Raadio stuudiosse salvestama kutsunud, millest ongi sündinud Vibratsiooni Sessioonid. Esimest korda lindistatakse stuudiost väljaspool – Müürilehe Festivalil. Kõik etteasted võetakse linti ning mängitakse hiljem saadetes ette. Rauli valik elektroonilise tantsumuusika põrandaaluse kamba eredamatest kohalikest tegijatest jõuab festivalikülaliste ette reedel, 15. augustil.

Sessioonil astuvad laividega üles ka järgmised artistid:

Nikolajev

Tallinna peoskeenes eelkõige tegusa promootori ja DJna tuntud Robert Niko tegeleb teatavasti ka ise produtseerimisega ning kui ta pealinna ööelul hinge sees hoidmise, tekno ja house’i suurnimede Eestisse esinema vedamise ning aeg-ajalt Raadio 2 laupäevaõhtuses saates „Klubi R2” puldinuppude keeramise kõrvalt enda helide meisterdamiseks rohkem aega leiaks, oleksid tema tihedamad ülesastumised laivide näol kindlasti pidudel oodatud sündmused. Mõnusalt vana kooli tunnetusega saundi ilmestavad jõulised biidid ja enesekindlaid steitmente loovad meloodilised kordused. Laiemale avalikkusele on Niko käe all valminud materjalist tuntuimad ilmselt Tommy Cashi „Guez Whoz Baki” jaoks tehtud biidid, kuid palju kiidetud loomingut leidub tema pagasis rohkemgi veel. Viimane aeg pesast välja lennata ja maailma vallutama minna, arvab Müürilehe kõiketeadev muusikatoimetus.

Wick Blaze

Hiiumaalt pärit Indrek Kuuse produtseerib Wick Blaze’i nime alt tummiseid ja tooreid biite, millel on imetabane võime hellalt hinge liigutada. Laiemale publikule veel vähetuntud Wick Blaze’i loetud laivid on siiski kohalikes tantsumuusika ringkondades jutud valla päästnud ning kuuldus tema mõnest järgmisest ülesastumisest tekitab juba varakult mõnusat saginat ja ootusärevust. Wick Blaze’i loomingus on mõnusalt sügavust ja kaasahaaravust, pehmet hingestatust ja kindlasti parasjagu suurustlevust, mis tema kuulamise eriti nauditavaks teeb. Jääb üle ainult kannatlikult oodata, et ehk saab sellest elamusest peagi midagi ka vinüüli valatud.

Mava & Nebukat

Mava & Nebukati pulseerivad biidid ning pehmed pirinad ja põrinad uuristavad teadvusesse salakavalalt tunneleid ning manipuleerivad sellega skisofreenia simulaatorina. Üheskoos hakkasid praegused peosarja Sünkretism residendid muusikat tegema 2010. aastal, kui avastasid oma ühise huvi masinate (analoog- ja modulaarsüntesaatorite) vastu ning tahtsid näha, mida nad nendega teha suudavad. Alguses jämmiti üksteise juures kodus, kuni lõpuks üüriti endale selle tarbeks eraldi stuudio.

Aasta tagasi andsid Mava & Nebukat 12-tollisel välja kaks lugu, et kuulda, kuidas nende muusika vaha peal kõlab – asjaosalistel ei tulnud pettuda. Ainult kahest koopiast kingiti üks kohalikule vanameistrile, kes seda ka „Vibratsiooni” saates mängis ning selle lõpuks üheks oma 2013. aasta lemmikplaadiks tunnistas. Duol on palju mõjutajaid, kuid põhilised neist kipuvad jääma 90ndatesse – kõige rohkem erutavad tekno, ambient, house ja minimal.

Praegu on meestel plaane soolas nii eraldi kui koos, nii ühe kodumaise plaadifirma kui ka Berliini leibeli alt, kuid see jäägu esialgu üllatuseks.

Endamisi Salamisi

Endamisi Salamisi alustas sooloprojektiga tõsisemalt kaks aastat tagasi. Kuigi lisaks sellele ajab ta vaikselt ka ghostwave’i duot Tricky Monday ja astub aeg-ajalt DJna üles erinevatel Tartu ja Tallinna pidudel, pole ta end veel isikliku materjaliga kusagil peale SoundCloudi avalikkusele näidanud.

Žanrit ta enda jaoks eriti oluliseks ei pea, kuna see on lihtsalt skelett, mis aitab mõtteid kontsentreerida. Pigem eelistab ta katsetada sisuga ning liigub viimasel ajal ilma konkreetse trummikäiguta träkkide ja uue grime’i poole. Samas on see jällegi jõe üks haru ‒ Endamisi Salamisi voolab end veel päris kindlasse stiili kinni haakimata edasi ning see sümpaatselt veidralt kõlav varieeruvus on selgelt kuuldav ka tema senises materjalis.

Tuleviku seisukohalt tahab ta ikkagi oma arbuusi kätte saada ehk muusikategemisega netiavarustest kaugemale jõuda. Ning mängida Singapuri kõige kõrgema maja katusel. Tema lemmikartistid on Antwon, Torn Hawk ja Warpaint. Lemmikfilmiks peab ta aga Harmony Korine’i „Mister Lonelyt” ja selle puhul pole midagi imestada, sest Endamisi Salamisi kõlabki nagu muusikuks hakanud Harmony Korine.

Ajukaja & Andrevski

Ajukaja ja Andrevski on kohalikud diibikuningad, kes on viimasel ajal ka rahvusvahelise elektroonilise tantsumuusika ringkonna ärevile ajanud. Nende EPd „Rare Birds” (Londoni plaadifirma Levels alt) keerutasid oma raadiosaadetes ja tantsupõrandatel sellised DJd nagu James Blake, Benji B, Gilles Peterson, Mosca jne. Ajukaja & Andrevski laivid koosnevad analoogsüntesaatorite ja trummimasinatega üles ehitatud maastikest, mis võivad ootamatult 10 minuti pikkusteks venida ning ka lugude autorite jaoks üllatavaid suundi ja kujusid võtta. Mitmed instrumendid duo pillipargis on kusjuures Andrevski ise ehitanud.

„Kõige põnevamad asjad eesti muusikas toimuvad põrandaaluses elektroonilises tantsumuusikas. Seda ei mängita raadios (v.a „Vibratsioon”), sellest ei kirjutata lehes (v.a Müürileht) – muusika, mis elab oma elu. Nad ei sõltu kellestki ja neist ei sõltu midagi. Aga seal, kus on sõltumatus, on ka vabadus – loominguvabadus. Need on meie antisuperstaarid.” – Raul Saaremets