„See on lugu reetmisest ja andeksandmisest, kahest elemendist, millel seisab maailm ning kristlik eetika.” Hanna Linda Korp võttis vaatluse alla Galvanic Elephantsi uue video „We Are Together”.

Video aines on seotud filmiga „Heathers” (1988), mis räägib Ameerika koolielu võludest ja valudest, kuid eelkõige sellest, kuidas põgeneda keskkonnast, mis liialt palju piire ette seab. Sellest linateosest on „We Are Togetheri” visuaali nii mõndagi üle võetud: neli tüdrukut, kriketimäng, teejoomine, nartsissism. Ei pea just kaua mõistatama: nii „Heathers” kui „We Are Together” on saanud omakorda inspiratsiooni raamatust „Alice imedemaal”. Peale kriketimängu kohtab mõlemas teoses ka selle kuningannat, kes aeg-ajalt „Pea maha!” karjub. Ning pead lendavad, olgu need siis päevikulehed nagu videos või tõesti inimelud nagu filmis. Kuid kui videoneidude ainus patt paistab olevat privaatsete mõtete naeruvääristamine, siis filmis minnakse asjaga kaugemale: mõrva enesetapuna lavastamine tähendab kahekordset teise inimese elu kallale kippumist.

„We Are Together” on ka visuaalsel tasandil oma mõttelisest eelkäijast erinev: film on erksates toonides, video aga monokroomne nagu Eestimaa kevadsuvi ikka. Kaugelt paistab mõis, küll mitte lagunenud, muru peal sagivad sipelgad, aia veeres ootab teelaud, tassi sisse kukub aga kolm tilka verd peategelase roosipärjast. Lepingut kuradiga siiski ei sõlmita, südametunnistus võidab. Galvanic Elephantsi muusika kõlab kõige selle valguses aga selgitava kommentaarina. Loo pealkirjas postuleeritud sõnum – me oleme koos – leiab pildis väljundi, ent video lõpustseen, taasühinemine, mõjub siiski kuidagi ebaloomuliku jumal-masinast-lahendusena. Ent vast on seegi lunastus, vähemalt omal moel.

Video režissöör Helen Takkin: „„We Are Togetherit” kuulates tekkisid mu pähe mingid karakterid ja pildilised narratiivid. Mõned asjad põlesid kuidagi eredamalt ning jäid kummitama. Siis hakkasin otsima pidepunkte, kuidas seda teiste jaoks lahti mõtestada ning sellega assotsieerus mulle „Heathers”, mida olin kunagi ammu näinud. Tegelikult mitte see film ise, vaid selle filmi algustiitrid. Lisaks üks triviaalne foto kuskilt internetisügavustest. Mulle meeldis mõte, et me tugineme video tegemise juures millelegi, mis on ühest küljest niivõrd muinasjutuline ja stiliseeritud, aga teisalt väga valusalt eluline ning üks keerulisemaid igapäeva moraalseid dilemmasid, olenemata sellest, kas sa oled 17 aastane tüdruk või 35-aastane mees. Ning mulle meeldis, et see läks hästi kokku selle loo veidi sarkastilise tooniga.”

Režissöör ja stsenarist: Helen Takkin
Operaator: Heiko Sikka
Kunstnik: Kamilla Kase
Monteerija: Joseph Comar
Produtsent: Elina Litvinova
Tootja: Allfilm