Popmuusikas on ühe projekti juures on olulised kõik aspektid, alates plaadikujundusest kuni selleni, kui lahedalt helgib valguse käes kitarristi pill. Projektid erinevad üksteisest muuseas ka läbi selle, missugusele aspektile on pandud panused.

Tänapäevane popmuusikavool panustab suurel määral videotele – YouTube’i ja teiste sarnaste kanalite kasutamine on muutnud need ühest küljest ülimalt tähendustloovaks väljaks ja teisalt on esil püüd tuua muusika juurde võimalikult suur vaatajaskond. Seejuures valib vaataja ise, mida ta vaatab, ning see loob olukordi, kus muusikavideo on kunstiliselt palju ambitsioonikam kui lugu või teinekord isegi terve album.

Need on mõtted, millega jõuan Zebra Islandi video juurde. Juurdlesin pikalt, kuidas sellele videole nutikalt läheneda, kuni sain aru, et see ei olegi tegelikult vajalik. Põhjus seisneb selles, et kõnealusel videol ei ole muusikast eraldiseisvat ambitsiooni väljendada midagi suuremat kui lugu ise on. Ta omab saatvat funktsiooni ja sellisena on ta ilmselt ka mõeldud, kui teda esitletakse lähedal kontsertformaadile.

Üks huvitav probleem siin kerkib, nimelt piir live’i ja muusikavideo vahel näib siin olevat üpris hämar. Minu ettekujutus live– salvestustest on pärit 90ndate populaarsest saatest „7 vaprat” ja muudest sellistest, mis tagasivaates natuke piinlikkust tekitavad. „Jewels” on hoopis teisest puust. Siin ei ole midagi piinlikku. Järjest ilusad kaadrid ägedatest inimestest mattumas eriefektide poolt kaunistatud maailma alla. Nagu ma aru saan ja video režissöör Rain Tolk ka mainib, on siin üritatud püüda 70ndate lõpu ja 80ndate alguse ameerika soul’i videode esteetikat ning esile kerkib ka pürgimus romantika ja nostalgia poole.

Ehk on see video hoopis kutse mõnda lokaali, kus – kui hästi läheb–, mängib just Zebra Island. Mina küll tahaks, et mängiks.

Režii ja montaaž: Rain Tolk
Operaatorid: Meelis Veeremets ja Carolyn Niitla
Visuaalsed efektid: Mattias Naan
Valgustaja: Hendrik Saks
Värvikorrektsioon: Evar Anvelt ja Meelis Veeremets