Homme, 25. mail toimub Kauplus Aasias (Kopli 2) järjekordne pidu eksperimentaalse elektroonilise muusika sarjast Hip Replacement. Erikülalisena astub üles Kanada DJ ja produtsent Pulsum, kellega rääkisime tema kodulinna Montréali ööelust ja tumeda muusika lembusest.

Oled oma muusikat kirjeldanud kui techno’t, millel on post-pungi, new wave’i ja süntpopi mõjutused. Kuidas sa sellise käekirjani jõudsid ning mida pead sellel teel olulisemateks verstapostideks?

Mulle tundub, et olen lõpuks leidnud konkreetse stiili, mis koondab kõike, mida ma otsin – EBMis leotatud ning post-pungi marinaadis synthwave-techno toob mulle leiva lauale ja teistmoodi ma ei tahakski. Mul on reivikultuuri taust, mistõttu olen sukeldunud kõigisse tantsumuusika alažanritesse. DJna otsin alati midagi lahedat ja eksperimentaalset, kuid midagi, mis töötab ka tantsuplatsil – ethereal house, smok’d-out jungle, cyber-sonic electro – olla konventsionaalne ja samal ajal väljakutset pakkuv on mu jaoks väga põnev. Mulle meeldib laiendada piire, mis klubi kontekstis toimida võiks.

Sa oled pärit Montréalist. Kuidas sa sealset skeenet kirjeldaksid?

Montréal on ilus linn, see on koht, kuhu paljud vasakpoolsete vaadetega, ekstsentrilised ja loovad tüübid kogunevad. Kohalik kogukond on tugev ja toetav ning mõnes mõttes nagu eraldi väike linn – kõik tunnevad üksteist ja tahavad teiste edule kaasa aidata. Me kõik jagame kollektiivset energiat ja eesmärke. N10.AS Radio on näiteks suurepärane ettevõtmine, mis esindab Montréali helisid – selle programm on mitmekesine ja näitab, et ükskõik, mis muusika sulle ka ei meeldiks, on sel linnal sulle midagi pakkuda.

Montréali ööelul on samas huvitav dünaamika. Meil on ranged seadused, mis määravad meelelahutusasutuste lahtiolekuaegu. See tähendab, et kõik kohad, kus müüakse alkoholi, peavad olema suletud kella kolmeks öösel, mis on tihti just peo haripunkt. Kuna seaduse järgi ei saa me pärast kolme pidutseda, on skeene lükatud põranda alla. Domineerib palju „legaalse halli ala” tüüpi üritusi, sest inimesed tahavad tantsida hommikuni – sellest tulenevalt on ürituste taga ka väga palju „teeme ise” tunnetust ja vabadust. Kahjuks tähendab see ka riski kuludes, ohutuses, võimalikus politsei kohalolus ja see nimekiri jätkub. Õnneks on Montréalis PLURI, mittetulundusorganisatsioon, mille eesmärk on vähendada ja välja juurida klubides ette tulevat ahistamist. Nad organiseerivad ürituste korraldajatele ning baaridele ja klubidele töötubasid ja koolitusi ning pakuvad erinevatele pidudele ka kohapealset abi. Nad on teinud ära suure töö, et muuta turvaline reivikogemus normiks.

On su muusika taga ka mingi kindel filosoofia?

Minu jaoks on oluliseks inspiratsiooniks ja innustajaks filmimuusika ning see, kuidas muusika saab luua või täiustada emotsionaalset kogemust. Kuigi house’i ja techno’t ei seostata just sügava emotsionaalse spektriga, üritan ma loomeprotsessi kaasata mingit kindlat tunnet või visuaalset kontseptsiooni.

Sul on ka kõrvalprojekt Mutually Feeling, mis keskendub house-muusikale. Kuidas selle ja su sooloprojekti tööprotsessid erinevad? Milleks sulle teine projekt?

Mutually Feeling on kurb tantsumuusika ja Pulsum vihane tantsumuusika. (Naerab) Kui ma alles oma õiget kõla otsisin, lõin ma kõrvuti väga erinevaid asju. Ühel päeval oli selleks kosmiline, õhuline ja unelev house, järgmisel intensiivne post-punk techno. See ei olnud sidus, nii et polnud loogiline seda kõike ühe nime all välja lasta. Kuid võttis aega kuni ma selle järelduseni jõudsin, niisiis kõlab varajane Pulsum pisut laialivalguvana. Mõni neist lugudest oleks pidanud olema Mutually Feelingu oma, kuid ma polnud oma olemust veel päris paika saanud.

Mutually Feeling on projekt, mille ma lõin koos oma partneri Arianaga. Me oleme praeguseks koos olnud kuus aastat ja see on ainult üks osa meie tugevalt ühtepõimunud eludest. Mutually Feelingu lood on üksteise energiate tasakaalustamine – ma kirjutan sündimeloodia ja Ariana kasutab seda inspiratsiooniks sellele, mida ta on teinud. Seejärel veedame me nädalaid vokaalide lindistamiseks, korrigeerimiseks, salvestamiseks ja uuesti salvestamiseks, kuni kõik klapib. See on kompromiss ja lubab mul läbi mõelda, kuidas ma töötan ja leida uut inspiratsiooni. Kui ma kirjutan muusikat Pulsumi jaoks, on see rohkem individuaalne protsess, mille narratiivi ja emotsiooni saab vaadelda ainult läbi heli. Mulle meeldib võimalus neid kahte projekti tasakaalustada, kuna need peegeldavad kahte täiesti erinevat loomismeetodit ja on väga erineva tulemusega.

Millised trendid sind muusikas praegu kõige rohkem paeluvad?

Kui miski mu südame praegusel ajal kiiremini lööma paneb, on see EBMine techno. Jäta kohv vahele ja alusta hommikut sellega. (Naerab) Kuid veel enam kui heli, meeldib mulle seda ümbritsev kultuur. See ühendab inimesed, kes olid varem punkbändides ja need, kes veetsid oma nädalavahetused reivides – sul on inimesed, kes tulevad DIY-skeenest ja jagavad palju ühiseid väärtuseid. Ürituste puhul on huvitav nende struktuur, peod on justkui lõputud, nad ei alga ega lõppe, vaid kannavad endas pidevat energiavoolu. Isiklikult sooviksin reividel näha rohkem show’d – mitte pelgalt kalleid valgusmänge, vaid isikupäraseid live-etteasteid, mis annaksid rohkem ruumi hingata. Ma arvan, et inimesed võiksid sellest kinni haarata ning minu arust on EBM see, mis need elemendid kõige paremini ühendab.

Sa oled üsna viljakas artist. Kui palju aega veedad sa muusikat tehes ja kuulates?

Vau, aitäh, seda pole ma vist varem kuulnud. Muusikat teen nii palju kui võimalik. Kuulan, kureerin, kirjutan, organiseerin ja kategoriseerin. Kas ma kuulamist juba mainisin? See hõlmab suurt osa mu elust, kuid kui aus olla, siis nii see peabki olema.