Mida hakata oma viha ja õiglustundega peale siis, kui ise pole tingimata ebavõrdsuse all kannatanud? Kuidas, millest ja kellest üldse rääkida saab ja tohib? Ja kuidas leida need õiged sõnad? 

Õigupoolest olen juba proovinud sellest kirjutada. Sel kevadel, Sirbis. Panin artikli pealkirjaks „Kuidas seletada sotsiaalset ebavõrdsust surnud jänesele?” ning proovisin välja tuua kolm viisi, kuidas majanduslikust, ühiskondlikust ja kultuurilisest ebavõrdsusest rääkida võiks. Kirjutasin faktide lauale löömisest, isiklike lugude jagamisest ja kuulamisest ning lõppeks ka sellest, kuidas kirjandus (ja üldse kunst laiemalt) saaks seda tõlgendada – kui pea iga neljas eestlane elab suhtelises vaesuses, siis ainest ju ometigi jagub. Artikkel ilmus ajal, kui Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 olid sõlmimas koalitsioonilepet, mida troonib rikkamaid soosiv maksupoliitika. Vaevalt ma lootsin, et Kaja Kallas loeb mu artiklit, saab ühtäkki aru, et Mart Võrklaev ja maksuküürust vabanemine ei päästa Eestit, ning suunab selleks kuluva 300 miljonit, noh, näiteks miinimumpalga tõstmisesse ja absoluutse vaesuse kaotamisse. Kui sotsid artiklit oma Facebooki lehel jagasid, tundsin suurt uhkust ja lootsin, et olen nii iseenda kui ka lugeja jaoks selle teema nüüd lõplikult lahti mõtestanud ja saan eluga edasi minna, valides ebavõrdsusest rääkides lihtsalt ühe nendest kolmest viisist, mille ennist välja tõin, ja lootes, et mu teedukõne[1] läheb kuulajale korda. See lootus läks paraku luhta, sest nagu mu artikliski, oli mu loogikas ja üldse mõtlemise viisis üks suur viga – see oli liiga naiivne. Ja on ehk siiani. Ma ei ole leidnud  õ i g e i d  sõnu, kuidas ebavõrdsusest rääkida, sest mulle tundus millegipärast, et need peavad olema isiklikud, tõukuma mu enda kogemusest. Aga mida hakata oma viha ja õiglustundega peale siis, kui sellist kogemust ei ole? 

Ahv elevandiluust tornis

Mu vanaisa Valter sündis 1918. aastal ühes vaeses Põhja-Eesti peres, kasvas üles Riisipere lastekodus ning töötas teise maailmasõja ajal Krulli masinatehases, aga mina käisin 2002. aastal emaga Sharm el Sheikhis, õppisin Tallinna eliitkoolis ja ei pidanud ei põhi-, kesk- ega ka ülikooli ajal tööl käima. Ma jätsin 18-aastaselt pooleli autokooli ja 25-aastaselt magistrantuuri, sain lapse, ostsin korteri, viisin kassi maale vanemate juurde elama, teismelisena tundsin end pisut pahasti, kui sain sõita sügisvaheajal sõbranna juurde Madridi. Minu koolipõlv nullindate Tallinnas möödus tormiliselt, aga rahulikult, ma ootasin Viru peatuses bussi number 5, et sõita klassiõe juurde Piritale ja temaga loodusõpetuse kontrolltööks õppida, kõndisin õhtul enne lõpukirjandit Stroomi randa ja sain kirjandi eest 96 punkti, istusin õhtuti Kohvicumis ja jõin viiekroonist õpilasteed. Esimesel ülikooliaastal Tartus kuulasin kogu aeg biitleid ja mõtlesin umbes nii: õpin kirjandust, sest proovin enda mõtetest paremini aru saada, ilmselt on teistelgi sama põhjus. Välise maailmaga tegelevad need, kes õpivad sotsiaalteaduskonnas riigiteadusi või sotsioloogiat, aga see on hoopis teine asi ja see mind ei huvita. Kui mu õde küsis ükskord autos, et mida ma kavatsen uurima hakata, kas mind huvitaksid näiteks lugejauuringud, turtsatasin pahaselt ega osanud midagi kosta. Päike paistis ja ma tõesti siiralt uskusin, et: 1. kirjandus on turvaline suletud maailm; 2. mul ei olegi vaja sellest välja ronida.

Mul võttis päris kaua aega, et mõista, et õiglustunnet saab tunda ka inimeste suhtes, kellega ma kogemusi ei jaga.

Esimesel magistriaastal loobus ilukirjandus mulle elutõdesid vahendamast ja ma põlesin akadeemiliselt läbi, sain ülikooli peale pahaseks ja hakkasin üliõpilasesindajaks. Turtsusin instituudi nõukogu koosolekutel ja õppekomisjonides, seisin rektori valimistel ühe kandidaadi eest ja proovisin Jevgeni Ossinovskile midagi öelda, aga ta hästi ei uskunud mind. Kui sa liiga palju ennast peeglist vahid, näed seal ahvi, ütles vist ükskord Sartre, ja kui ma oma ahvinäo vaatamisest ära väsisin, avastasin järsku, et maailm on üks vildakas koht. Donald Trump valiti Ameerika presidendiks, bussis minu vastas istunud vanaproual olid kindad katki ja ühel päeval räägiti mulle lastest, keda ei lasta ööseks koju ja kes peavad mõnelt õpetajalt ulualust paluma, ning lastest, kelle ainus soe toidukord on koolilõuna. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Viha ebaõigluse vastu on mu sees alati pulbitsenud, aga see oli suunatud mujale, peamiselt minu endaga toimuvale (näiteks miks mu vanem õde ja vend said (enne mu sündi) Legomaal käia ja mina mitte?), aga mul võttis päris kaua aega, et mõista, et õiglustunnet saab tunda ka inimeste suhtes, kellega ma kogemusi ei jaga. Seda vist nimetataksegi solidaarsuseks?

Ära anna häält!

„Mulle näib, et inimesed arvavad, et mõned ongi sotsiaalselt tundlikumad, woke’id, keskmisest suurema õiglustundega. See pole nii. Mõned lihtsalt ei saa endale vaikimist lubada. Mitte südametunnistuse, vaid sunnitud olude, näiteks mõnda marginaliseeritud rühma kuulumise tõttu,” kirjutas Sveta Grigorjeva hiljuti ühes suurepärases artiklis. Ta jätkab: „Aga nüüd võiks aru saada ka sellest, et mõned inimesed, kes teistega võrreldes ehk päris agaralt ühiskonna teemadel sõna võtavad, ei tee seda enamasti eriliselt arenenud õiglusmeele tõttu ega vajadusest pidevalt pildil olla, vaid seepärast, et suurem osa ühiskonnast on valinud teise – vaikimise tee.” Olen Svetaga täiesti päri, kuid jõuan jälle sellesama küsimuse juurde, millega eespoolgi maadlesin: ma ei saa, suuda ega taha vaikida, kui 300 000 minu kodumaa kodanikku elab suhtelises ning üle 40 000 inimese absoluutses vaesuses, aga kui ma vähemalt sellesse marginaliseeritud rühma ei kuulu, siis kuidas, millest ja kellest ma üldse rääkida saan? Skandeerisin küll mullukevadises Sirbi artiklis uljalt, et „kellel on isiklik kogemus mis tahes vormis ebavõrdsusega, tehke häält! Kellel mitte, andke hääl neile, kes seda ise teha ei saa”, aga juba nende ridade kirjutamise ajal mõistsin, et see on valskus. Pealtnäha üllas eesmärk anda hääl „ilmajäetud” inimestele võib olla täpselt samasugune koloniseerimiskatse nagu Jimmy Nelsoni või Bobby Sageri fotonäitused täies piduriides põlisrahvastest ja vaestest Aafrika lastest, mis teenivad küll vaid autorite majanduslikke huve.

Ma ei saa, suuda ega taha vaikida, kui 300 000 minu kodumaa kodanikku elab suhtelises ning üle 40 000 inimese absoluutses vaesuses.

Tõele (kui see üldse olemas on) aitas mind lähemale üks raamat, ameerika sotsioloogi Matthew Desmondi antropoloogiline uurimus „Evicted”, mis lahkab pealtnäha vaid ühte teemat – üüriturgu –, kuid seeläbi ka kõike muud. Desmond tegi mitu aastat välitöid USA ühe kõige vaesema linna Milwaukee viletsamates linnaosades ja treileriparkides ning uuris seda, millise jälje kodust väljatõstmine sotsiaalmajanduslikult kehvemal järjel olevatele inimestele jätab. Tema loo kangelased on noored üksikemad, pisikuritegudes süüdimõistetud, endised ja praegused narkomaanid (tihti seda kõike samal ajal), kelle eluvalikuid ei ole suunanud mitte vaba tahe, vaid karmid sotsiaalsed olud ja paratamatus. Lisaks Eestiski aktuaalsele teemale paelub raamatu puhul hoolikalt läbi kaalutud uurimismeetod ja sellest tulenevalt empaatiline jutustamisviis. Austusest uuritavate vastu ja lastes nende lugudel esile pääseda on Desmond loobunud minavormi kasutamisest, kuid see ei tähenda, et ta poleks teadlik sellest, kuidas tema kui privilegeeritud seisuses uurija roll ümbritsevaid mõjutab. Ennekõike ajendab autorit soov mõista uuritavaid viisil, et nende elud vormivad ka tema enda oma: „Sa jälgid ja koged seda, mida nemad jälgivad ja kogevad, töötad ja mängid koos nendega, ja jätad meelde nii palju tegevusi ja sotsiaalseid olukordi, kuni hakkad liikuma nagu nemad, rääkima nagu nemad, mõtlema nagu nemad ja tundma ennast nii, nagu nemad tunnevad.”[2] „Evicted” kirjeldab olusid, olukordi, inimesi ja poliitikat, kuid ei anna neile hinnanguid ega proovi kellelegi meelevaldselt häält anda. Ja sellest piisab, et raamat paneks pakatama solidaarsusest rõhututega ning tulisest vihast süsteemse ebavõrdsuse vastu!

Kuidas kirjutada headust?

Hästi, Matthew Desmond on Princetoni ülikooli sotsioloogiaprofessor ja tema noblesse oblige ongi kasutada oma erakordset uurijaeetikat selleks, et uurida USA kõige vaesemaid piirkondi. Aga milleks minu seisus mind kohustab? 2020. aastal Värske Rõhu peatoimetajaks kandideerides olin küll juba täiesti woke ja vihane, aga sellegipoolest ei leidnud õiget viisi, kuidas seda noorte kirjandusajakirja juhtimisse kanaldada. No mis on ühist trükieelse korrektuuri lugemisel ja õiglustundel? (Nüüd saan muidugi aru, et teksti hea käekäigu eest hoolitsemine ja ligimeses turvalise tunde tekitamine on olemuselt üsna sarnased nähtused.) Mõtlesin, et kui noores kirjanduses valitseb suundumus kirjutada ägeda ühiskonnakriitika asemel näiteks siilidest ja surnuaedadest, siis olgu nii. Loometeed alles alustava autori toetamine ja talle toimetamis- ja avaldamisvõimaluse andmine on ju ka solidaarsusakt omaette! 

Olin juba tükk aega mõelnud, et (mõned) siinsed kirjanikud võivad küll avalikult sotsiaalselt tundlikud olla, aga nende looming pole seda mitte.

Munesin oma kirjutamis- ja tegutsemisvõimetuse otsas seni, kuni saabus ootamatu pööre. Mulle tehti ettepanek korraldada 2024. aasta Prima Vista kirjandusfestivali raames noorte autoritega „midagi head”, midagi, mis sobiks festivali katusteemaga „Paremad ja halvemad tulevikud”, näiteks saata neid mõneks ajaks heategevusorganisatsioonide kaudu abivajajatega töötama ja paluda neil oma kogemus ilukirjanduslikku vormi valada. Olin sellest võimalusest otsemaid haaratud – mõelda vaid, terve ajakirja erinumber tekstidest, mis räägivad  a i n u l t  sellest, kuidas Eestis päriselt elatakse! Seda eesti kirjandus vajabki! Olin juba tükk aega mõelnud, et (mõned) siinsed kirjanikud võivad küll avalikult sotsiaalselt tundlikud olla, aga nende looming pole seda mitte, ja et õigupoolest on viimase 15 aasta jooksul tunnetatud või tunnetamata ilmajäetusest kirjutanud vaid üksikud (nt Andrus Kasemaa, Mari Saat, Sveta Grigorjeva, Piret Põldver ja mõned teised). Halvimatel hetkedel on mulle koguni tundunud, et nähtus nimega eesti kirjandus on nüüdisaja pahupoole kujutamisest sootuks loobunud! Nii kutsusimegi üheksa noort autorit kampa ülla sõnumiga: „Selle kõige suur eesmärk on kirjanduse abil tuua kultuuriavalikkuse tähelepanu keskmesse olukordi ja inimesi, mis ja kes on erinevatel sotsiaalsetel põhjustel sellest keskmest välja jäänud või välja tõrjutud. Oled palavalt oodatud osalema!”

Projekt algaski tänavu hiliskevadel ning tahtmata tegeleda heategevusturismiga, saatsime autorid 3–6 kuuks organisatsioonidesse, mis seisavad võrdsema ühiskonna eest: kogukondlikku erihooldekülla, naiste turvakeskusesse, Pagulasabisse, Ööhaldjatesse, Peaasjadesse, Vabatahtlikku Seltsilisse ja mujalegi. Osalejate vaimse heaolu toetamiseks korraldatud jagamisringides oleme jõudnud koos paari järelduseni, mis võib-olla aitavad (vähemalt mul!) mõnest võimatuna tundunud vastuolust – kuidas, oh kuidas sellest kõigest küll rääkida? – üle saada. Näiteks:

Mõte number üks

Seitsmendas klassis otsustasin hakata punkariks. Olin kooli peale vihane, nii et värvisin juuksed siniseks, panin kõrva haaknõela, kirjutasin eKooli kurje kirju ja käisin õppealajuhataja juures vaibal. 2006. aasta kevadel otsiti TV3 saatesse „Eesti muusika karikas” publikut, kes elaks ansamblite Elav Legend ja J.M.K.E. kolmanda koha võitlusele kaasa, ning Villu Tamme tulihingelise fännina läksin muidugi kohale. Paraku otsustas Eesti rahvas hääletada finaali Elava Legendi ja see ajas J.M.K.E. fännid nii marru, et organiseerisime kähku pea 50-inimeselise protestimarsi telemajast südalinna, skandeerides kõiksugu loosungeid ning sodides Viru Keskuse bussiterminali seinale „Elav Legend on pask”. Meile näis, et oleme sama äärelised ja võimule ohtlikud kui need, kes osalesid 1980. aasta noortemässus, ja tundsime alahinnatud eesti alternatiivmuusikutega suurt solidaarsust. Kui kari teismelisi suudab oma jälestuse suvalise Pärnu süldibändi vastu nii häälekalt kogu maailmale teatavaks teha, siis miks peaks olema vait, kui oled tunnistajaks veelgi suuremale ebaõiglusele?

Hanna Linda Korp elab Tartus, töötab Värskes Rõhus ja armastab autofiktsiooni.

[1] TED talk. 
[2] Desmond, M. 2018. Evicted. Poverty and Profit in the American City, lk 318. The Crown Publishing Group.