Eesti räpitekstide pendel on kiikunud 90ndatest kuni tänapäevani kord ropemalt, nii et riimides pruugitakse vägijooki ja rikutakse seadust, siis jälle viisakamalt ja kunstipäraselt. Ühiskondlikke lõhesid kombitakse aga pigem suurema furoorita.

Kodumaine räppmuusika on nüüdseks juba täiskasvanu. Passi ta vaadata ei lase, aga üks levinud kokkuleppeline ja dateeritav verstapost on Cool D (ja ühtlasi eesti hiphopi, edaspidi EHH) esimene kauamängiv, 1995. aastal ilmunud „O’culo”, mis aastal 2015 juubeli puhul uuesti välja anti. Vähemalt osa plaadi lugudest lindistati juba varemgi, aga laias laastus on eestikeelset räppmuusikat tehtud juba pea 25 aastat – see on küllaldane ajahulk põgusaks tagasivaateks ja seni loodu mõtestamiseks. Heidame pilgu räpitekstide arengule kuni tänapäevani, keskendudes teemavalikule, sõnakasutusele ja ka sellele, kui olulist rolli etendab selles kõiges sõnavabadus.

Eestis tukivingu ei tunne

Üks EHHi seisukorda varasemast alternatiiv- ja protestimuusikast eristav tegur on toimumispaik: kohaks on taasiseseisvumisjärgne Eesti, kus ei kohta nõukogude ajaga võrreldaval kujul sekeldusi tsensuuri ja keeldudega (vt Suuk, Propeller, Keldriline Heli / Väntorel). Seega ei teki EHHi puhul küsimust seoses sõna- ja väljendusvabadusega. Mõtet on ehk uurida lubatavuse piiride olemasolu kohta, aga postuleerin, et kui EHH nende piiridega üldse kokku puutub, siis harva. Kui Ühendriikides ja lisaks näiteks Suurbritannias, Prantsusmaal ja Saksamaal on räpiskeenes esindatud ülekaalukalt vähemused, siis EHHis kajastub marginaalsus vähem ja teisiti[1]: lõviosa eesti räpparitest on oma kodumaal kodukeeles räppiv enamus. Sellest lähtuvalt ei tahaks uskuda, et EHHis mõjuks miski nii transgressiivsena, kui mõned palad on teinud seda näiteks USA kontekstis. Ice-T bändi Body Count lugu „Cop Killer”, N.W.A ja Public Enemy looming, Ras Kassi „Nature of the Threat”, Parise „Bush Killa” ja lugematud muud lood ei ole vaakumis eksisteerivad agressiivsed teosed, vaid harud puntrast, kus segunevad ühiskonnagruppide, seadusesilmade ja grupeeringute (Mustad Pantrid, Crips, Bloods, Nation of Islam jm) vahelised ajaloolised pinged ja üle kümnendite kanduv tukiving.

Pakun, et Eestis ei osutuks mõni selline teravam näide kuigi šokeerivaks ega transgressiivseks just laiema konteksti puudumise tõttu ja võiks mõjuda kodumaisele kõrvale pigem kui müra või mitte eriti tõsiselt võetav tüütus või jaburus. Ühiskonnakriitilisust EHHis muidugi leidub ja ainest selleks jagub, aga vähemalt senimaani pole see väljendunud ühelgi sellisel moel, mis tabaks ühiskonna sügavaid lõhesid. Levinud troobina võib siinsetes räpitekstides kohata anonüümseks jääva umbisikulise poliitiku või võimuri tüüpi: võideldakse šablooniga, kus binaarse opositsiooni ühel poolel on korrumpeerunud the man, teisel aga miski õige ja hea, aga see vastandus jääb liiga totaalseks ja elukaugeks, et pikemat diskussiooni tekitada.

Pätiräpi kants

Missugune on siis EHHi tekstidele iseloomulik vaatepunkt ja tüpaaž ning milles see väljendub, et see nõnda normidevastane ei tundu? Lühike vastus oleks jõuline, individualistlik ja olmeline. Maarja Kobin on kirjeldanud piiritaguste kriminogeensete motiivide lokaliseerumisel tekkinud kohalikku räpižanri – „pätiräppi” –, mida võib iseloomustada „kui tugevat, agressiivset ja võimast, mille fookuseks on eelkõige pidude, naiste ja kaklustega seostuvad teemad”, milles „kajastub hiphopile omane suhtumine „teen, mida tahan”, toughness (karmus, tugevus) ning ka „väge täis” vaim”[2]. See väljendub koloriitsetes tekstides, mida ilmestab lisaks sisule roppuste rohkus.

„O’culo” ja teised Cool D varased plaadid liigituvad tõupuhta pätiräpi alla. Oma debüüdil on Cool D pidevalt liikvel, satub erinevatesse sekeldustesse rivaalide, naiste ja vägijoogi, seaduse ja muuga ning saadab inimesi rohkematesse kohtadesse kui taksodispetšer. Ometigi mõjub materjal oma rämeduse kiuste humoorikalt, otsekui pätistunud Thijl Ulenspiegeli rännakud. Kohtab ka olmelisi tähelepanekuid – lisaks koolielule leiab loost „Jõulud” värskelt raudse eesriide tagant pääsenud riigi puhul juba materialismikriitikat („jõulubuumi eesmärk on vaid sinu raha”). Albumi kreedo tulebki välja selle „Introst” (kus antakse kähku mõista, milline roppsuu Cool D on) ja „Outrost” (kus ta lausub, et „mina just mõtlen seda, et võiks öelda kõik välja, mis peas on, ja nii, nagu asi on. Võtta kõike nii, nagu on”): see on ühel ajal nii sõnavabaduse üle rõõmu tundmine kui ka otseütlemise võimaluse väärtustamine.

A-Rühma esikalbumi „Laulmata jäänud laulud” sisu moodustavad samuti graafilised riimid ja pätiräpilik teemavalik („Suvine chill”, „Anomaalsed alkashid”), aga sealt leiab ka tollase aja plaatide kohta enneolematul määral ühiskonnakriitikat. Narkovastane „Viimane lumi”, sisutühjust kritiseeriv „Popmuusik”, kodumaisest asjade seisust ja eskapismist pajatav „Head eesti asjad” ja ehk märkimisväärseimalt „Rahvused on surnud” – see on euroskeptilise düstoopia vormis träkk, mis võiks praeguses poliitilises kliimas ilmudes parajalt furoori tekitada. Mõned teised EHHi esimesse ajajärku kuuluvad plaadid (Toe Tagi „The Real Kuhnja Homophobes” ja Daraba Bastadz „C Us in tha Underground”) olid ingliskeelsed ja nende tekste seega siin esile ei tõsta, kuid tollele perioodile oli tervikuna iseloomulik konkreetne eneseväljendus. Jõuline robustne stiil on nende teoste asendamatu komponent.

Viisakad nullindad

Sõnavabaduse praktiseerimise võimalus viib olukorda, kus varasemat jõulist eneseväljendust pole enam protestiaktsioonina vaja ja nii on toorema keelekasutuse võlu teatud aja järel lihtsalt ammendunud. Vähemalt näikse olevat nii läinud EHHiga, sest kui vaadata plaate aastast 2003 ja sealt edasi, võib kohe märgata, et tekstid on muutunud märksa viisakamaks. Hoiak on endiselt jõuline, aga tegumood küpsem ja kunstipärasem. Cool D kuuenda albumi „Seenioride vabakava” (2004) võtmesõna ongi „küpsus”. Autoripositsioon on fikseeritud ja pajatused on asendatud detailirohkemate tähelepanekutega erinevatel teemadel eestlusest olmeprobleemideni. Vahemikus 2003–2010 kasvas ja arenes EHH tohutult. Kõlalt ja temaatiliselt muutus pilt kirjumaks ja artistid kujunesid üha tugevamalt välja kui terviklikud, iseäralikud karakterid. EHHi diapasooni märgatavalt laiendanud Chalice’i debüütalbumilt „Ühendatud inimesed” (2003) leiab kõige muu seas ka oma raja tallamise motiivi: „mu flow on siin üks originaalsemaid – kuuled, kohe mäletad, kes kütab / midagi ärevat / ma ei püüa ja ei jäljenda A-Rühma” („Mulle meeldib see”). Tohutu hüpe oli Toe Tagi „Legendaarne”. Noizmakazi teisel plaadil „Valitud mõtted” (2005) kohtab eneseteostust („Monument”), kirjanduslikku ajaga mängimist („Aeg ehk Hapu mõtles Ats”) ja collab’i Leelo Tunglaga („Ootan sind uni”). Põhjamaade Hirmu debüüt ja projekt Kuuluud näitasid battle’itel esile kerkinud MC muutumist kodumaiseks kõrglüürikuks ja müütilis-müstilise suuna arendajaks. Okym Riim („Kirjad aguli seintel”) ja Beebilõust rikastasid maastikku saare murraku vörra ja saavutasid poeetika ja jõulisuse sümbioosi.

Ringiga tagasi

Ühel hetkel aga hakkas pendel jälle teises suunas liikuma. Võimalik, et eksisteerib tsükliline rütm, kus vahepealne rahulikum aeg toimib hingamispausina, misjärel toorem eneseväljendus tundub jälle värskemana. Igatahes ilmus kümnendi algul Abrahami kõmuline debüüt „Piffe, plekki ja presidendiks”, kus said puid alla kõikvõimalikud avaliku elu tegelased. Teravaid momente on pakkunud ka Beebilõust (nt „Mendid”). Selle tsüklilisuse hüpoteesi kasuks räägib ka kollektiivi 5MIINUST võidukäik. Nende tantsulist lähenemist on ju võrreldud ka 90ndate nähtusega Must Q. Joviaalset energiat ja ropendamist leiab ka SoundCloudi maastikul: juhuslike näidetena Väike PD („Fakk tiblad”), $ipelga 14 varasemad asjad („VITTU MUPO”), Korgiklann („Lauluväljakul on pomm”) ja hiljuti kõmu tekitanud HEKDÏK („Tasuta WiFi”). Teatud energia uuest tulemisest annab märku ka SoundCloudi räpi nimetamine uueks pungiks, sarnasele dünaamikale on viidanud näiteks Valner Valme ja loonud otsese seose 90ndate EHHiga: „SoundCloudi räpp, mida pigem nimetan käsitööräpiks, on nurjatu, tõpralik, punk ja kontrollimatu ollus, mis Eestis tasakaalustab igavat, jõuetut, liigviisakat, mannetut meinstriimpoppi ja superstaarisaate kasvandikke.”[3] Kui hüpotees paika peab, siis küll see pendel edasi kiigub.

[1] Astmäe, A. 2017. „Kui toimuvad muutused, on asi elus”: Eesti hiphop kui globaalse nähtuse lokaalne adaptsioon. – Bakalaureusetöö, Tallinna Ülikool.
[2] Kobin, M. 2009. Hip-hop kultuur Rakveres. – Magistritöö, Tallinna Ülikool.
[3] Valme, V. 2018. Valner Valme kultuurikommentaar: käsitööräpp on uus punk. – kultuur.err.ee, 17.09.

Asko Astmäe on maast madalast hiphopilainel purjetanud, seni on huvi leidnud väljundi kirjutistes Hooligan Hamletis ja mujal, tükati akadeemilises sfääris ja grupis 1teist Patriarhi nime all räppides. On ka muusikaviktoriinide õilsa traditsiooni austaja.