90ndad tõid endaga vabaduse – see oli aeg, mil kõik sai uue hingamise ja asju hakati tegema ühtäkki teistmoodi kui varem. Reegleid ei olnud või nendest astuti lihtsalt üle ja inimesed ei varjanud suurt midagi. Meeletute 90ndate tagaigatsemine peegeldab vajadust muutuste järele – Eesti vajab umbes sama pööraseid uuendusi kommunikatsioonis ja ajakirjanduses, poliitilisi ümberkorraldusi ning vabameelset mentaliteeti, nagu võisime näha esimestel iseseisvumisaastatel.

Ma olin 14, kui üheksakümnendad algasid, ja 24, kui need lõppesid. See tähendab, et see kümnend oli minu jaoks igal juhul väga eriline. Aga eriline aastakümme oli see tegelikult kõigile toona elanud inimestele, kogu maailmale. Mõned on ka öelnud, et see oli „viimane võimas aastakümme” üldse („the last great decade”).

Miks siis nii totaalselt teistsugune? Esiteks oli see 20. sajandi viimane kümnend, viimased aastad enne millenniumi, enne ulmelist aastat 2000. Teiseks, see oli esimene kümnend pärast 20. sajandi suure dominandi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kadumist. Ainult üks selle sajandi aastakümme varem, 1900–1910, ei saanud tunda nõukogude korda. Nüüd oli maailm järsku üpris ootamatult vaba NSVList ja situatsioon oli muidugi väga uus. Kolmandaks, see kümnend jätkas 20. sajandi kiire tehnilise arengu trendi, 90ndad tõid kõigile (mitte ainult vähestele spetsialistidele, väljavalitutele või friikidele) kasutamiseks sellised nähtused nagu internet ja mobiiltelefonid. Jah, tõesti.

Ja muidugi, see oli taasiseseisvunud Eesti esimene kümnend. KÕIK oli väga uus ja huvitav. KÕIK.

Müüdid

Olen kuulnud hiljem 90ndate kohta igasugu müüte. Näiteks, et toona oli elu väga halb. Et kõik olid väga vaesed. Et vohas meeletu korruptsioon. Et gangsterid möllasid tänaval. Et inimesed käisid veidralt riides. Et inimesed muud ei teinud, kui jõid piiritust. Et mingit kultuuri polnud. Et muud muusikat ei eksisteerinud kui vaibakloppimine. Et kõik tegid äri. Et kogu selle aja oli peaminister Mart Laar. Jne. Pean siiski mütolooge kurvastama – see ei vasta enamasti tõele.

Peamised sündmused 1990ndatel

1990ndate alguses kuulus Eesti veel Nõukogude Liidu koosseisu, kuigi suund iseseisvumiseks oli kindel. Kahjuks polnud toona võimalik ennustada, kuidas see iseseisvumine peaks reaalselt teoks saama. Nõukogudemaa oli küll kriisis, kuid sõjavägi oli tal tugev ja võimusüsteem paigas ning Gorbatšov oli lääneriikides igati tunnustatud liider. Külm sõda lõppes 1989. aastal, Gorbi oli eriti just mujal maailmas populaarne ning ta oli lasknud ennast äsja NSVLi esimeseks presidendiks määrata.

Eestis valiti igati demokraatlikult 1990. aasta kevadel parlament ehk Ülemnõukogu ja ÜN valis peaministriks Rahvarinde juhi Edgar Savisaare, kes oli ka valimiskampaania ajal ajakirjanduse (mis oli juba toona tema suhtes üllatavalt vaenulik) käest tümitada saanud. Nii et tema valimine oli isegi üllatav. 8. mail kuulutas uus valitsus välja Eesti Vabariigi, s.t Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga oli lõpp (seega peaks ka seriaal „ENSV” üsna varsti oma otsa leidma) ja sinimustvalge kuulutati riigilipuks. Järgnes pingeline aasta, sest ei Nõukogude Liidu keskvalitsus ega ka iseseisvumisvastane organisatsioon Interrinne polnud selliste arengutega otse loomulikult rahul. Väga vaimustunud polnud ka seni absoluutset võimu nautinud Eestimaa Kommunistlik Partei, mis tegutses pigem aga salakavalalt, varjatult. Eestlased polnud niikuinii omavahel ühtsed, väga kaugel sellest.

Järgmine tähtis moment ongi aga kuulus 19.–20. august 1991, mil Nõukogude Liidu keskvalitsus n-ö kukutas Mihhail Gorbatšovi (pani ta häärberisse luku taha), üritas kehtestada NSVLis eriolukorda ning saatis tankid „korra taastamiseks” mitmel pool liidus tänavatele. Õnneks oskas demokraatlikult valitud Venemaa president Boriss Jeltsin momenti ära kasutada, võitis kesksete sõjaväelaste poolehoiu ja kuulutas Venemaa iseseisvaks. Venemaa tuules sai ka Eesti Ülemnõukogu Eesti iseseisvuse taastatuks kuulutada. Aga kuigi justkui tühi kest, eksisteeris NSVL veel aasta lõpuni ja tunnustas alles septembris Eesti Vabariigi iseseisvust. See oli väga suur kergendus, sest NSVLi väed, mitukümmend tuhat hambuni relvastatud sõdurit, olid endiselt Eestis ja kui oleks väga tahetud, oleks võidud see habras iseseisvus ka kergesti lõpetada. Meil vedas – ei tahetud. Tõrvatilgaks meie meepotis olid aga süvenevad majanduslikud probleemid, mis maksid 1992. aasta veebruaris Savisaarele ka peaministriameti. Uueks peaministriks sai senine majandusminister Tiit Vähi. Eestis kehtis veel ka Nõukogude rubla, mille eest lihtinimesed ei saanud tegelikult õieti midagi osta. Olid eraldi valuutapoed, kus müüdi konverteeritava valuuta eest peamiselt kodutehnikat. Paljud ärimehed teenisid aga konverteerimatu rubla ja valuutadega mängides suuri summasid.

Juunis aastal 1992 sai see jama otsa, sest kasutusele võeti igati täisväärtuslik Eesti kroon. Iga 10 rubla eest 1 kroon. Aga ka siin olid omad piirangud. Kui pankades asunud sularahaarved konverteeriti täielikult, siis sularaha vahetati iga isiku kohta vaid 1500 rubla eest. Seda oli väga vähe, sest toona oli enamiku kuupalk juba üle 3000 rubla. Nali oli siin selles, et väga paljude vanema generatsiooni esindajate säästud olid sularahas kodus „sukasääres”. Õite paljud jäid sellest nüüd ilma.

Sama aasta sügisel toimusid esimese riigikogu ja presidendi valimised. Valimiskampaania kujunes väga vihaseks, suure eelarve ja laia joonega paistis silma Mart Laari juhitud parempoolsete erakondade koondis nimega Isamaa, mis lõpuks ka võitis. Nende kandidaat Lennart Meri valiti pärast mitut vooru presidendiks. Isamaa moodustas koos sotsiaaldemokraatide ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga koalitsiooni.

Mart Laaril oli suurepärane maine välismaal, kuid kordades kehvem kodus, kus ta pidi tegema olulisi reforme, mis kippusid aga noorepoolse valitsuse ülima enesekindlusega segatud oskamatuse tõttu halvasti välja kukkuma. Igatahes olid järgnevad aastad põnevad, kuid ka väga heitlikud. Perioodi iseloomustasid mitmete pankade häving (ikka nii, et sinna konto teinud rahvas kaotas oma varanduse), kriminaalide ülbitsemine (mille politsei küll viimaks ära lõpetas), nõukogude ajast jäänud varanduste erastamine ning müümine ja rahvale jagatud nn kollased kaardid – erastamisväärtpaberid. 1994. aasta kevadesse jäi ka Mart Laari valitsuse üks suurimaid saavutusi – kokkuleppeni jõudmine Venemaaga tolle vägede väljaviimiseks Eestist. Nagu arvata võis, tekitas see protsess, millele aitas jõudsalt kaasa toonane sarmikas USA president Bill Clinton, Eesti poliitikute seas palju kemplemist ning vaidlusi. Võõrad väed lahkusid viimasena Balti riikide seas just Eestist. Eesti oli nüüd täiesti vaba. 1994. aastal läks Laar ka oma kamraadidega lõplikult tülli ning ta umbusaldati kohalt maha. Asemele pandi sotsiaaldemokraat Andres Tarand, Indreku ja Kaarli isa, muhe pehme loomuga kähehäälne „papi”, kes oli riigi juht valimisteni 1995. aasta kevadel. Siis sai suurelt võimule monstrum nimega Koonderakond ja Maarahva Ühendus. Peaministriks sai Tiit Vähi, kes oli olnud sel kohal juba aastal 1992.

Vähi oli pragmaatiline majanduskeskne peaminister ja vaatamata paarile partnerivahetusele (algul Keskerakond, siis alles moodustatud Reformierakond, siis mitte keegi) oli periood kuni 1998. aastani stabiilne ning majandus ja heaolu tõusid oluliselt. Siis sattus Vähi skandaalidesse seoses erastamisega (ta erastas endale osavalt terveid tehaseid) ja andis oma ameti üle kavalalt naeratavale, kuid väheütlevale Mart Siimannile. Lisaks kõigele algas Venemaal majanduskriis, mis lõi valusalt mitmeid idanaabriga äri ajavaid Eesti suurfirmasid. Tekkinud närvilises õhkkonnas Koonderakond hääbus. Maarahva Ühendusest sai Rahvaerakond. Sotsiaaldemokraadid moodustasid ebamäärase partei nimega Rahvaerakond Mõõdukad. Stabiilselt tugevaks jäi aga Reformierakond. Opositsioonis karastunud Keskerakond kasvatas järjest populaarsust. Tuhast tõusis Isamaaliit eesotsas Mart Laariga, kes ehitas 1999. aasta riigikogu valimiste kampaania üles karmile Edgar Savisaarele vastandumisele. Keskerakond küll võitis valimised, kuid Laar pani Mõõdukate ja Reformierakonnaga kokku nn Kolmikliidu, mis moodustas ka valitsuse. Ees ootasid paljude skandaalidega pikitud neli aastat, aga need jäid juba 90ndatest välja. See oli siis Eesti 90ndate tavaajalooline taust, mida peab arvestama, kui sellest kümnendist rääkida. Sellised asjad toimusid, kuigi inimestel oli oma elu ja palju teha.

Tahaks välja tuua mõningad märksõnad, mis iseloomustasid 90ndaid Eestis, aga on sageli ära unustatud, kui sellest ajast juttu tuleb.

Vabadus

Äärmiselt tähtis. 90ndatel olid inimesed väga vabad. Vabadusjoovastus oli suur. Võis rääkida kõike. Võis kirjutada kõike. Võisid minna kuhu iganes (muidugi, piirid tulid ette, aga mis nendest – läksid üle). Võisid olla kes iganes. Vähemustesse suhtumine oli 90ndatel üllatavalt tolerantne. Mitmed homoseksuaalid tulid kapist välja ja Eestil oli mitu mustanahalist staari. Kohati oli paljudel tunne, et võib ka kõike teha. Muidugi ei võinud. Aga mulje oli. Seda vabadust hakati siiski üsna kibekähku piirama.

Ausus

Ausus ja siirus on 90ndate märksõnad. Seoses üldise vabadusega olid inimesed ausad ja poosetasid vähe. Olid see, kes sa olid. Olid vaene intellektuaal, siis olid. Olid loll jõmm, siis olid häbenematult loll jõmm. Oli sul raha, siis näitasid seda välja, kui ei olnud, siis ei eitanud seda. Inimesed ei varjanud suurt midagi. Räägiti ära kõik see, mida tänapäeval peetakse piinlikuks või varjamisväärseks. Kui keegi oli töötanud prostituudi või pornostaarina, siis sellest räägiti ise ajakirjanduses. Kui küsiti, siis vastati, nii nagu oli. Isegi poliitikud olid toona kordades siiramad kui praegu, kuid nad õppisid lõpuks, et see ei tasu ära. 90ndate siirust sümboliseeris hästi Kurt Cobain, kes ei poosetanud kunagi, rääkis intervjuudes kõik südamelt ära ja ka tegutses nii, nagu õigeks pidas. Kuni ta ausalt ka enesetapu tegi.

Teedel hääletamine

Tänapäeval peaaegu välja surnud komme. See tähendab siis maantee ääres käega vehkimist, et sind peale võetaks. 90ndatel üldlevinud. Nii reisiti ringi nii Eestis kui ka kogu Euroopas, vahel ka muudel kontinentidel. Noored kadusid nädalateks, kuudeks, mõned isegi aastateks ja kuna neil polnud toona reeglina ei netiühendust ega mobiiltelefoni, ei teadnud vanemad ega omaksed sageli midagi. Maanteedel hääletamine oli omaette dadaistliku suhtlemise vorm, sest võisid sattuda kokku kellega iganes.

Au pair

Paljud neiud käisid välismaal lapsehoidjaks. Eriti Saksamaal. Teeniti raha ja vaadati ilma. Mõni jäigi sinna. Olid ka võimalused minna maasikakorjajaks, talutööliseks. Ja mõneks muuks ka.

Kommunikatsioonitehnoloogia areng

Aastal 1990 kasutati Eesti ajakirjanduses esimest korda sõna „internet” ning Tartu Ülikoolil õnnestus luua ühendus ülemaailmsete arvutivõrkudega, kuid 90ndatel arvutivõrgu kaudu suhtlemine alles arenes. Üldlevinuks, tavainimesele igapäevaseks muutus internet alles kümnendi lõpus, aga seda juba järsult, plahvatuslikult. Seega oli suurem osa 90ndatest siiski veel internetieelne ajastu. See tähendab, et suheldi endiselt palju otse, kirja ja lauatelefoni teel. Samamoodi olid alles arengujärgus personaalkompuutrid. Neid kasutati, aga mitte veel väga tänapäevases võtmes. 90ndatel peamiselt mängimiseks. Isegi tekstitöötluseks kasutati arvutit enamasti vaid spetsiifilistes asutustes, ajalehetoimetustes jms. Kompuutergraafika oli pikka aega väheste tegevus. Videomontaažist ei osanud unistadagi. Küll aga ennustati, et internet hävitab varsti kõik muud elektroonilised meediad ja tarbimisharjumused.

Sama lugu oli mobiiltelefonidega. Pikka aega olid moblad vaid rikaste lõbu, plahvatuslik levik algas kümnendi lõpus. Kuidas küll nii hakkama saadi, ei kujuta tänapäeval enam hästi ette. Aga midagi tegemata ei jäänud. Äärmiselt oluline vahend tol ajal oli kserokoopiamasin. Sellega sai teha peaaegu kõike. Ning SAT TV kanalid tõid kogu maailma su tuppa.

MTV

Ehk siis täpsemalt Music TV Europe. See oli 90ndatel hoopis teistsugune kui tänapäeval. Praegu on MTV totakate reality show’de kanal, mille vahele natuke ka muusikat lastakse. Toona olid põhisisuks muidugi muusikavideod ja temaatilised muusikasaated, kuid väga eriliseks tegid MTV tema sürreaalsed vaheanimatsioonid, veidrad sketšid (näiteks Denis Leary sarkastilised haugatused mingi tühermaa taustal), sõgedad multifilmid („Beavis and Butt-Head”), üleüldse pöörane kujundus. Ei usuks, kui ei mäletaks ja neidsamu klippe YouTube’ist vaadata ei saaks.

Kassetid

90ndate peamine infokandja oli kassett. Muusikat kuulati MC-kassetilt ja filme vaadati VHS-kassetilt. Esimest osteti, aga ka lindistati teiste kassettide pealt ning sageli ka raadiost. VHSe renditi videolaenutustest, mida oli igal pool. Uued menufilmid tulid sageli kinoga paralleelselt kohalikku videopunkti. Ninahäälne mees luges monotoonselt eestikeelset teksti peale. Tartus oli spetsiaalne väikeste telekatega saalidega videovaatamisasutus Thalia, mille mahajäetud omapärane hoone on siiamaani Aleksandri tänaval alles.

Ajakirjanduse ülemvõim

1990ndatel oli ajakirjanduse tähtsus väga suur, sest tänapäevast sotsiaalmeediat veel polnud, aga inimesed janunesid vaba info järele. Ajakirjandusväljaandeid oli suur hulk ja ajakirjanikud olid staarid (mõni peab end selleks siiamaani). Nii ajalehtede kui ka ajakirjade diapasoon oli seinast seina. Kümnendi alguses oli ka väga kunstipäraseid ja kummalisi väljaandeid (nagu Kostabi), mis küll hiljem kadusid. Kiiresti ilmusid nii mitmed uued raadiojaamad kui ka telekanalid, näiteks Kanal 2, RTV ja EVTV, kaks viimast ostis TV3 varsti ära. Kõike loeti, kuulati ja vaadati, kuna polnud internetti, mis tähelepanu endale tirinuks. Ajakirjanduse võim läks väga suureks ja kõike, mida sealt loeti, kiputi võtma puhta kullana, mis ei pruukinud seda aga olla.

Erastamine ja erastamisväärtpaberid, „kollased kaardid”

90ndate algusest peale oli oluliseks teemaks erastamine. NSVLi aegadest oli Eestisse jäänud siiski märkimisväärsel hulgal ettevõtteid, maad ja muud varandust. Leiutati süsteeme nende võimalikult õiglaseks jaotamiseks Eesti rahvale. Otse loomulikult tekitas see ka rohkelt võimalusi korruptsiooniks. Mart Laari valitsuse ajal töötati välja erastamisväärtpaberite skeem. Igale täiskasvanud inimesele anti teatud hulk (tavaliselt tööstaaži järgi) osakuid, mille eest ta sai erastada näiteks oma eluruumi, maad või mõne ettevõtte. Erastamisväärtpaberid olid vormistatud kollast värvi blanketile, seetõttu hakati neid nimetama kollasteks kaartideks. Neid ühikuid sai müüa ja talletada panka rahana. Kohe hakkas pihta ka erastamisväärtpaberitega skeemitamine ja spekuleerimine. Ärimehed ostsid lihtinimestelt odavalt väärtpabereid, et ise suurettevõtteid tasku panna. Poliitikud jäid peamiselt vahele kallite korterite omastamisega. Tolle aja noored, kellele anti täisealiseks saamisel mingi hulk osakuid „avansina”, said erastada endale eluruumi – see oli suur eelis, mida pole hiljem olnud.

Kultuur

Vastupidi siin-seal levinud müütidele oli 90ndate kultuurielu rohke, vohav ja metsik. Kuna nõukaajal oli kultuur mitmelt poolt piiratud, siis see purskas lausa paisu tagant vabanenuna. Tehti kõike ja tagasi ei hoidnud ennast keegi. Väga suurt rolli mängis USA miljardäri George Sorose fond, mis finantseeris Ida-Euroopa kultuuri suurte summadega. Selle eest osteti eelkõige tehnikat. Sorose fondi abiga tõusis muide väga jõuliselt Jugoslaavia maade kultuur, mis sai sõna otseses mõttes maailmakuulsaks. Aga eesti kunst ja muusika suutis teha esimesed hüpped mujale maailma. Sealt üritati ahmida kõike, mis oli seni tundmata, ja seda järele teha. Vähemalt katsetada. Muidugi, palju asju jäi pooleli ning veelgi rohkemate tegemiseks ei leidunud raha (eriti filmide jaoks). Kuid tahtmine oli suur. Kõik see oli loomulikult tsiviliseerimata, oskamatu ja sageli ka labane, kuid ikkagi ehe ja värske. Ja vaba.

Tartu

90ndad olid Tartu viimane tõeline hiilgeaeg. Päriselt. Tartu Ülikool oli veel Eesti ainuke korralik* universitas*. Tartu kunstikool oli cool’im kui kunstiakadeemia. Tartus asus Postimehe tõeline peakorter, siin tegutsesid mitu tähtsat ajakirjandusväljaannet (Kroonika kaudne eelkäija Liivimaa Kroonika, praeguse Õhtulehe üks eelkäija Kuller jts). Toona oli Tartu kõvem kultuurikeskus kui Tallinn. Paljud tuntud inimesed, kes ennast põlisteks tallinlasteks nimetavad, elasid toona hoopis siin. Kõikvõimalikes kohtades tehti kõiksugu üritusi ja ettevõtmisi. Iga vähegi suurem ruum sobis klubiks. See kõik hakkas ära vajuma aastal 1998, kui Postimees viis peakorteri Tallinna, Kuller lõpetas tegevuse ja paljud tegijad lahkusid linnast. Hiljem üritati korduvalt tõusu, kuid ikka ja jälle on järgnenud tagasilangus.

1990ndatest võiks rääkida paljugi veel, kuid ütleme ausalt – oleks liiga kaua heietama jäänud. Labane nostalgia. Buhahahaaa.

Avalehe pilt: Brad Coy (CC BY 2.0).