16.–19. augustil toimus juba kaheksandat korda üle Tartu linnafestival UIT. Tänavu oli teemaks „Linnapausid”, mis keskendus tühermaadele ja tühimikkudele, aladele, kus ei ole mitte midagi, mis on üleminekufaasis või millel puudub otsene eesmärk. 

Tartu linnaruumist, täpsemini Viljandi maanteest kuni Raadini võis leida üheksa installatsiooni kunstnikelt ja koosseisudelt Eestist ning välismaalt. Lisaks oli programmis ka vestlusi, tuure ja erinäolisi töötubasid. Kõrvalfookuses olid rohelus, garaažid ja liikumine, seda ka neljakäpukil. Järgnevalt avan viies etüüdis ehk esseealges mõtteid, mida festival minus tekitas.

UIT – kogukonnafestival või urbanismibiennaal? 

Pärast festivali valdasid mind kriitikuna segased tunded. Ma ei suutnud otsustada, kas peaksin hindama seda kui kogukonna- või perefestivali või kui professionaalset kunstiüritust. Ühelt poolt tundus, et osalema on oodatud kõik, teisalt jäid nii installatsioonide kontseptsioonid, vormid kui ka asukohad tavainimesele pigem kättesaamatuks. Niisiis tegutseb festival kättesaadavuse ja kättesaamatuse vahealal. Võib mõtiskleda, et kui UIT muutuks massiürituseks, siis kas Tartu linn lubaks ehitada ajutisi installatsioone, mille puhul ei ole ohutusnõuded 100% täidetud?

Võib-olla ongi hea, kui on üks säärane festival, mis täiesti julgelt ei lähegi liiga sügavaks, vaid jääb avaliku ruumi diskussioonis lõbusasse what-if-fantaasiamaailma.

Oma vormilt meenutab UIT kunsti- või arhitektuuribiennaali, kuna installatsioonid on pigem kontseptuaalsed ja kaldu kaasaegse kunsti poole. Samas, võrreldes kunsti- ja arhitektuuribiennaalidega on need kontseptsioonid kergete killast ja liiga apoliitilised. Tõstatamata jäid sotsiaalpoliitilised teemad, nagu tolerantsus, sooline võrdsus, kodutud, põgenikud, kliimakatastroof või sõjad. Võib-olla ongi hea, kui on üks säärane festival, mis täiesti julgelt ei lähegi liiga sügavaks, vaid jääb avaliku ruumi diskussioonis lõbusasse what-if-fantaasiamaailma. Võib-olla ongi hea, kui on üks festival, mis ei käsitle tegelikke probleeme, vaid kus keskendutakse sellele, milleks see on loodud – Tartu täiustamisele ja linna avastamisele, kogukonnale parema avaliku ruumi loomisele. Võib-olla ootab minu enese nn professionaalne kretinism linnaruumifestivalilt automaatselt suuremaid küsimusi. Näiteks kellele linnaruum kuulub? Kas Tartu linnaruum on demokraatlik? Millised sotsiaalsed kihistused eksisteerivad? Kui käsitletakse garaaže, siis sooviksin näha laiemat eluasemekriisi lahkamist või lahendamist; kui räägitakse rohelusest, siis rohkem fakte ja informatsiooni. 

Katsetamine, inimressurss ja ajutisuse võlud

Suve keskel tegin intervjuu Tallinna arhitektuuribiennaali tulevaste kuraatorite Daniel A. Walseri ja Jaan Kuusemetsaga, kus nad tõid arhitektuuri puhul oluliste tõikadena välja katsetamise ja inimressursi olemasolu. Nimelt selgitas Walser, et katsetamine saab toimuda ainult äärealadel, kus on usalduslikud suhted arhitekti ja tellija vahel ning kus on aega, raha ja eksimisruumi. Need mõtted käisid minuga festivalil pidevalt kaasas. Esiteks pakub UIT paljudele noortele arhitektidele võimalust esimest korda midagi joonisest lõpptulemuseni ellu viia ilma tellija tehtud mugandusteta. Katsetamine ja usaldus kuuluvad festivali DNAsse, sest tegelikult keegi ei tea, kuidas installatsioonid välja kukuvad. Teiseks oluliseks hea arhitektuuri ressursiks on aga inimesed ise. Festival UIT ongi inimesed, kes selle teoks teevad, sealhulgas vabatahtlik tööjõud. 

Festivali iseloomustab ka ajutisus, sest püstitatud installatsioonid jäävad üldjuhul linnaruumi vaid mõneks päevaks. Suures plaanis on see muidugi kurb, sest kiirelt võib tekkida FOMO, et selle spetsiifilise aegruumi kogemus jääb viimaseks. Teisalt on see aga positiivne, kuna just ajutisus on nähtus, mida on Eesti linnaruumidest kõvasti puudu. Millegipärast on nii, et näiteks skulptuuri tellides peab kuju pidama vastu aastakümneid, olema seetõttu kivist või pronksist ja maksma kümneid tuhandeid. Piiratumate vahenditega on aga võimalik tuua avalikku ruumi väga häid ajutisi lahendusi, mis tõstavad linna kvaliteeti. 

Kui käsitletakse garaaže, siis sooviksin näha laiemat eluasemekriisi lahkamist või lahendamist; kui räägitakse rohelusest, siis rohkem fakte ja informatsiooni.

Festival tõestas, et meeldivaid nüüdisaegseid linnainstallatsioone on võimalik luua väikese eelarvega. UITi avatud konkursi eelarve oli 1400 eurot produktsiooniks ja 1400 eurot honorariks. Summa on võrreldes tavapäraste avaliku ruumi tellimustega väike, see aga paneb omakorda mõtlema, miks ei võiks ajutisi lahendusi rohkem olla. Linnaruumi millegi alalise loomine on tihti aeganõudev protsess koos mahuka paberimajanduse, ohutusnõuete ja eeskirjade täitmisega. Eraisikuna toimetades on lihtsam alla anda kui idee läbi suruda. Teine asjaolu on muidugi kasum – meeldiv linnaruum ei too silmanähtavat tulu nagu mõni äripind ja elame kahjuks maailmas, kus iga ruutmeeter peab raha sisse tooma.

Üks lihtsate vahenditega loodud linnapaus, mis oli teostuselt kvaliteetne, esteetiline ja praktiline, oli Daria Khramova (IL) ja Kristīne Mogiļevceva (LV) installatsioon „Rajapaus”. Tegemist oli väikese, peenrakattega kaetud ja puidust raamiga onniga, mille katusealune pakkus istumiskohta ja varju päikese eest ning trips-traps-trulli mängimise võimalust. Teos oli aga ehitatud ümber „elephant path’i” ehk maakeeli „soovraja” kontseptsiooni, mis tähistab inimeste või loomade loodud spontaanseid teelõikusid. Need toimivad ka urbanistide tööriistana: kui jälgida linnaruumis inimeste loomulikku liikumist, saab luua teid, mis vastavad päris vajadustele. Onn oligi ehitatud maalapile, kust jooksis läbi üks selline soovrada. Sekkumisest sai kaua igatsetud cappuccino-vaba koht, kus omaette olla, hinge tõmmata, raamatut lugeda või jutustada. Lihtsatest materjalidest ehitatud onne ootaks linnaruumidesse kõikjal üle Eesti.

Etüüd murust 

Ühes festivali teravikus oli muru ja roheluse temaatika, millega seotud teoseid oli lausa kolm. Poolast pärit Iwo Borkowicz ja Ola Korbanska installatsiooniga „Niida kollektiivset iha”, Mari Möldre, Ulla Alla, Margus Tammik ja Merilin Kaup installatsiooniga „Mis on muru mõte?” ning Kureeritud Elurikkuse tiim miniinstallatsiooniga „Kohtunik”. Enne lähemat lahkamist peab mainima, et kõik kolm olid toredad ja humoorikad, visates murukultuse üle peenikest nalja. Sellegipoolest tekkis küsimus, kas teeme selliste teostega nalja enda vanemate põlvkonna pühade niitmiskommete üle või proovime eelnevale põlvkonnale päriselt oma seisukohti selgeks teha, nii et toimuks üksmeelne muutus. Leian, et noortel haritlastel, kelle hulka kuulun ja kes peamiselt festivali külastavad, ei ole niitmata jätmisega probleemi. Mind huvitaks aga päriselt abiraamat „Kuidas seletada muruniitmise mõttetust oma vanematele”. Ironiseerides on oht süvendada niigi eksisteerivat põlvkondadevahelist lõhet – jah, ka muru on üks teema, mille järgi saab inimesi jaotada „nemad ja meie” lõhe(stumis)suppi.

Sekkumisest sai kaua igatsetud cappuccino-vaba koht, kus omaette olla, hinge tõmmata, raamatut lugeda või jutustada. Lihtsatest materjalidest ehitatud onne ootaks linnaruumidesse kõikjal üle Eesti.

Kõige nauditavamaks teoseks kogu festivalil kujunes minu jaoks „Mis on muru mõte?”. Installatsioon asus ERMi-tagusel tühermaal. Esmapilgul võis sellest kergelt mööda vaadata – endast andsid märku vaid kolm paari määrdunud valgeid pükse, mis olid nööri otsa riputatud. Platsile jõudes tekkis korraks abitu tunne, kuna teos ei andnud end kohe kätte, algstseen oli nagu sürrealistlik maal pealkirjaga „Etüüd kolme määrdunud püksipaari ja ühe päikesevarjuga”. Ükshaaval hakkasid end ilmutama ka muud märgid, võti teose lugemiseks oli jäädvustatud käsikirjas rohelise värviga asfaldile, kus seisis „Kuus muruetüüdi”. Etüüd etüüdi haaval sai niisiis käia läbi muru eri vormid. Füüsiliselt olid need väljakutsuvad, pakkudes nii kunstmurust üles ronimise kogemust kui ka libedalt heinalt alla libisemist. Selles suhtes oli installatsioon nagu õnnestunud arvutimäng, kus algus ennustas lõppu – esmalt poriseid tagumente nähes ei osanud veel aimata, et lahkun sealt samasugusega. Enim hindasin kureeritud kasutajakogemust ja minimalistlikku sekkumist. 

Pingutuse eest väärivad eraldi kummardust poola kunstnikud, kelle teos kätkes endas korraga nii maastikuarhitektuurilist uurimust, land art’i kui ka kestvus-performance’it. Nende performatiivne paik asetses Raadi mõisa vastas oleval hiiglaslikul muruplatsil. Asukoht ise on juba tabamus naelapea pihta. Tekib näiteks küsimus, kellele selline plats kuulub? Miks seal midagi ei kasva? Miks ei ole sel muud nähtavat eesmärki peale selle, et see on muruplats? Kunstnikud said inspiratsiooni kuulsast Versailles’ pargis asuvast le tapis vert’ist ehk eesti keeli „kuninga jalutuskäigust”, mille moodustas muruplats mõõtmetega 335 × 40 meetrit ning mille ümber jalutades said jagatud kõik olulisemad õukonnasaladused. Võttes eeskujuks muruplatside esiisa enda, mõõtsid kunstnikud Raadile sama suure ristküliku ning ääristasid selle lippudega, millel seisid lauseosad, mis omakorda moodustasid ühe muru ülistava iroonilise jutu: „Pursuit of Perfection is on: Turn Grass into Lawn…” Kunstnikud tegid kohapeal ka tuure, suunasid inimesi „kuninga jalutuskäigule” ning tallasid ise muruplatsi piire, nii palju kui päike ja sääremarjad seda lubasid. 

Mäng on väikese inimese töö

Linnapausidest tooks veel välja mängulisi lahendusi, näiteks noorarhitektide Johan Kirsimäe ja Markus Varki installatsiooni „Taburet”, mis kujutas endast hiiglaslikku taburetilego. Ühest küljest oli tegemist hea disainiga – neljajalgne tool on kasutussõbralik ja ka elemente kokku pannes oli võimalik moodustada tarbedisainiesemeid, nagu laud, platvorm, voodialus või riiul. Teisalt pakkus taburetilego võimalust ehitada kõiksugu fantaasiaprojekte, püramiide, torne või hoopis linnamakette ehk mida iganes inimmõistus on suuteline leiutama.

Miks on nii, et täiskasvanud disainivad väljakuid, mis rahuldavad tihti pigem esteetilisi kui mängulisi funktsioone?

Lõbu nii väikestele kui ka suurtele pakkus lisaks Arhitektuurikooli laste loodud kolahoov, kus teiste geniaalsuste seas oli esindatud õunakatapult. Miks on nii, et täiskasvanud disainivad väljakuid, mis rahuldavad tihti pigem esteetilisi kui mängulisi funktsioone? Muidugi ei vastanud kolahoov kõigile ohutusnõuetele, maas vedeles mutreid ja atribuudid olid igas mõttes self-made. Küll aga meenutas kolahoov mu enda garaažidevahelisi lapsepõlve mängumaid ning asjaolu, et ebaturvalisus arendabki lapse kõiksugu meeli, mis aitavad hiljem ellu jääda ja loominguline olla.

Linnamatk

Siinkohal jõuangi festivali UIT peamise võlu juurde, milleks on linnamatk ise. Tore oli käia ringi mööda Tartut, käes kaart, ja otsida punktikesi. Kaardil olevad tähised ei olnud väga täpsed, nii et tuli natuke ringi uidata. Täpsete koordinaatide puudumisel annab ebamäärane kaart võimaluse oma silmad korra Google Mapsist üles tõsta ning ringi vaadata – ennast ümbritseva märkamine on ka festivali korraldajate üks eesmärkidest.

Korraldajad soovitasid küll külastada festivali punkte rattaga, mis on muidugi lõbusaim viis, kuid ratta puudumisel otsustasin väisata installatsioone jalgsi. See andis mulle parema võimaluse linnapauside ja tühermaadega tuttavaks saada, sisse elada ja päriselt installatsioonide pakutavaid mugavusi nautida, olgu selleks roosa tool installatsioonis „Kohtunik”, peenrakattega kaetud onn „Rajapausis” või platvorm „Kesklinnas silla all”. Kaardiga ringi käies tundsin end nagu välismaal reisides, mu aju oli aktiveeritud avastamisrõõmust. Nii et festivalil UIT on muuseas võimalus olla ka linnamatkafestival. 

Ühelt poolt on UIT eeskujulik kodanikuaktivismi näide, teisalt põnev arhitektuuri-, kunsti- ja linnaplaneerimisüritus, mis tõstatab küsimusi, pakub ajutisi lahendusi ning ärgitab uitama ja linnaruumi üle mõtlema.

Selle aasta rahva lemmikuks kujunes kindlasti „Kesklinnas silla all” Marco Manfredinolt (IT/EST), kes planeeris ja ehitas Kroonuaia silla alla platvormi, kus kihas festivalipäevade jooksul kõige vilkam elu. Populaarsed sihtkohad olid ka Arhitektuurikooli laste ehitatud kolahoov, mis tõmbas ligi lastega peresid, ja minikino Garage Wave, mis pakkus kvaliteetset lühifilmiprogrammi. Edukaks kujunes ka Eesti Linnaratturite Liidu ja Tartu Rattaliiklejate Seltsiga koostöös korraldatud Tour d’ÖÖ. 

Kokkuvõtteks võib festivali lugeda kindlasti õnnestumiseks. See on endiselt nii Eestis kui ka maailmas täiesti omalaadne teiste seas. Ühelt poolt on UIT eeskujulik kodanikuaktivismi näide, teisalt põnev arhitektuuri-, kunsti- ja linnaplaneerimisüritus, mis tõstatab küsimusi, pakub ajutisi lahendusi ning ärgitab uitama ja linnaruumi üle mõtlema. Kriitikuna sooviksin näha aga poliitiliselt julgemaid teemapüstitusi. Tartu õhus oli festivali ajal palju tahet ruumi enda ümber päriselt paremaks teha ning niiviisi katsetades on festival Tartu linna siit-sealt tasa ja targu muutnud juba viimased kümme aastat. 

Kerly Ritval on kuraator ja kriitik, kes huvitub kaasaegsest kunstist ja arhitektuurist ning nende vahepealsetest aladest.