Reede, 13.september. Flo Kasearu, Oksana Tralla, Veronika Vallimäe, Marianne Männi ja Riina Maidre lõpetavad Kanuti SAALis uue lavastuse „Püha öö” läbimängu. Proov on olnud pikk. Lavastuse teemadel räägivad Flo, Veronika ja Oksana. Vestlus toimub NoKus toidutaldrikute taga, sest proov mitte ainult ei väsita, vaid teeb ka näljaseks. Lapsed jooksevad ringiratast, vahepeal püüab Flo laps Vint trepi poole sibada, kust ta siis kiiresti ohutumasse paika transporditakse.

Flo: Meil lõppes just esimene läbimäng, nüüd on meil juba okei olla, oleme veidi maha rahunenud. Mis toimub, on see, et oleme viis kunstnikku väga erinevatelt elualadelt ja meil on lavastus. Mina olen nii-öelda kaasaegne kunstnik, Oksana ja Veronika on eelkõige tantsijad ja koreograafid, Marianne on maalikunstnik, kes on kunagi ka balletti õppinud. Praegu on ta pikalt lapsega kodus olnud. Riina Maidre on näitleja, kellel on hetkel neljakuune laps. Meid kõiki ühendavad lapsed. Asi sai alguse eelmisel sügisel, kui Veronika oli rase ja nägi mind unes.

Veronika: Mul oli teine laps tulemas ja tekkis paanika, et elu on nüüd läbi ja tuleb kiiresti hakata kunsti tegema. Nägin unes Flod, keda ma sel hetkel tegelikult ei tundnud ja teadsin vaid ühiste tuttavate kaudu. Helistasin järgmisel hommikul ühele meie ühisele tuttavale ja palusin tal Flole edasi öelda, et ma tahaksin talle helistada, aga et ta ei arvaks, et ma olen hullumeelne. Tahtsin kokku saada ja oma ideest rääkida. Flo ütles, et tal on Marianne, Marianne ütles, et tal on Oksana ja Riina sai ise haisu ninna, et midagi toimub ja võttis meiega ühendust. Riina õppis Amsterdamis, aga raseduse tõttu ei saanud hetkel jätkata. Samas tahtis ta midagi teha.

Flo: Emadus oli meie kõigi jaoks ühine teema. Võtame lapsed lavale kaasa. Sellest tekib uus väärtus. Etendusest tulevad välja ka küsimused, kas ema peaks kindlasti lapsega kodus olema või on okei, et ta võtab lapsed kaasa, läheb lavale ja teenib nii raha.

Oksana: Samuti ilmnevad emade erinevad meetodid laste kasvatamisel. Kui laps hakkab laval nutma, kes siis jookseb esimesena oma lapse juurde? Kas sa lased tal nutta või jooksed teda kohe lohutama?

Flo: Me oleme kõik kunstnikud ja armastame oma eriala, aga nüüd on meil ka teine armastus. Nende armastuste vahel on konkurents. Lapsed on alla aasta kuni kuue aastani välja. Iga etendus on erinev, me ei tea ju, mis laval juhtub.

Oksana: Etenduses paneme end iga kord ka tegelikult proovile. Laste käitumist ette aimata on võimatu. Tegelen oma töödes muidu palju abstraktsete probleemidega, aga ma tahan teha ka midagi, mis jääb. Lapse saamine ei ole protsess, mis võtab paar kuud aega, see on vähemalt 18 aastat kestev protsess. Võib kõlada banaalselt, aga ma tõesti tunnen, et mitte mina ei kasvata niivõrd last, kuivõrd tema kasvatab mind.

Flo: Käsitlesime Made in Estonia maratonil Kanuti Gildis sarnast teemat. Siis oli meil laval bänd. Püüdsime teha bändiproovi, aga ei saanud lapsi koju jätta. Loomulikult valitses täielik kaos. Praegune etendus on pikemas formaadis, aga teema on sarnane. Lapsed tekitavad kaose, aga ilma selleta ei oleks etendust.

Oksana: Me teeme seda nii enda kui laste jaoks. Samas, kunstnik on ikkagi egoistlik olevus. Euroopas minnakse tööle, kui laps on neljakuune ja antakse ta sõime.

Flo: Aga kunstnikuna sa ei suuda olla kolm aastat lapsega kodus ja mitte midagi muud teha.

Oksana: Ja sa ei suuda olla ka hea ema, kui sa ei ole oma eluga muidu rahul. See on kasvatuspedagoogika. Kui su enda tass on tühi, ei suuda sa ka teise tassi täita. Mis kasu oleks lapsel emast, kes on tige, rahuldamata ja kade nende peale, kes teevad tööd ja ennast realiseerivad.

Flo: Me oleme etendust tehes käinud läbi pika teekonna. Sünnituspoosidest robotmähkijateni.

Veronika: Kõik intiimsed lood oleme ära rääkinud. Aga lõppversioonis on kõik need esialgsed teemad välja jäänud.

Flo: Etenduses oli minu jaoks oluline, et meil oleks piisavalt tegevust, et ei peaks hakkama kunstlikult näitlema. Ma ei ole näitleja. Meil on laval ka lapsed, kes on nagunii loomulikud ja selles mõttes muidugi supernäitlejad.

Veronika: Meie sihtgrupp ei ole seejuures sugugi ainult emad. Muide, meil on laval ka auto. Autod on ju meestele.

Oksana: Etendus ei ole abstraktne, selles on selge narratiiv.

Veronika: Laste teema on toonud meid etenduseni, kus tõesti käsitleme konkreetseid ja samas üldinimlikke teemasid. See ei ole etendus kunstnikelt kunstnikele. Laval on päris inimesed, me ootame ka saali päris inimesi.

Flo: Ja lõpus tuleb üllatus. Meil on ikka müstikat ka!

Oksana: On muinasjuttu ja imesid.

„Püha öö”
Idee, esitus: Flo Kasearu, Oksana Tralla, Veronika Vallimäe, Marianne Männi, Riina Maidre
Video, foto: Madis Ligema
Tehnilised lahendused: Tõnu Narro
Valguskunstnik: Madis Kirkmann
Esietendus 17.septembril Kanuti Gildi SAALis.