Berliinis resideeriva Kaarel Malkeni rõõmus-nukker-laisk paratamatuse-leisure-kitarrifolk voogab, vudiseb ja vuliseb nagu seesama jõgi, pardikarjadest ümbritsetud, mis Tartus Emajõe nime all oma sulavees jäätükke laevutab, aegamisi ja meeleoludest tulvil.

★★★★☆

Võib-olla liigub see nagu öö, võib-olla nagu jalutuskäik koeraga, kus pähe kerkivad korraga kõik eksistentsiaalsed mõtted ja sa lihtsalt märkad asju. 

Viimati oli Viktor’s Joyst laiemalt kuulda aastal 2017, kui ta debüüt soojalt vastu võeti. Teine album toob päevavalgele nelja aastaga kogunenud muljed ja materjali – dokumentalistika põneva omailmaga loovisiku elust. Viktor’s Joyl (võidurõõm, idaeuroopaliku twist’iga) pole Kinoga teadlikku muusikalist pistmist. Pigem võivad paralleelitõmbajad leida ühist Nick Drake’i ja Scott Walkeriga, ka Nick Cave’i on tunda. Soojad mustvalged-hallid toonid ujuvad läbi teadvuse, abiks Mauno Meesiti stiilne plaadikujundus ning kõnekas Elvira Akzigitova fotoklõps kaanel. Albumitäis musa voolab nagu igikontiinum, b-moll põmiseb baastšakras. Vaheldust pakub lugu „Corner Store Angel”, milles on rohkem sünti ja downtempo-biiti, kuid ka seda maitseka minimalismiga, jättes ruumi sõnumile, millele keskendumine nõuab paraku veidi pingutust.

Pisut kahju, et üllitis ei sisalda eraldi välja toodult laulutekste ega rohkem fotosid. Siinkohal tahaks just näpuga sõnajärge ajada ja poeesia-mõttekäikude-narratiivi juures pisut mekutada, ehk võtta üks kohv ja sigaret Jarmuschi filmi „Kohv ja sigaretid” stiilis. 

„Dog Walker” – peaasjalikult väärt atmosfäärikraam. Lugudesse kodeeritud kirjanduslik ilu võib panna viitsimatud käega lööma ning süvenejad plaati veel ja veel kuulama, kuni ollaksegi Malkeni maailma kukkunud.