Koroonaviiruse ootamatu ja laialdase leviku ning järgnenud majandusšoki hirmus on paljud riigid üle maailma võtnud ulatuslikke meetmeid, et viiruse levikut pidurdada ja mõjusid leevendada.

Jutt käib abipakettidest, mille mahud ulatuvad enamasti kuni 10%ni riigi SKPst ja mis pakuvad välja toetusi-tegevusi eri valdkondades alates tööturust kuni hinnakontrolli ja investeerimispiiranguteni. Meedias on kajastatud eeskätt Euroopa Liidus, ELi liikmesmaades ja USAs vastu võetud meetmeid. Samas on riikide ring, kes viirusele leevendust otsib, palju laiem. Siia kuulub maid Lähis-Idast, Põhja-Aafrikast, Balkani poolsaarelt ja mujalt.

Kuna nii tänane šokk kui selle leevendusmeetmed on mitmel moel ainulaadsed ja kogemused kriisist väljumiseks puuduvad, on ebakindlus tuleviku ees suur. Seetõttu on oluline uurida vastu võetud konkreetsete abinõude õigustatuse kõrval seda, kuidas toimivad kõik meetmed tervikuna, küsides, kas võitlustuhinas jääb midagi olulist märkamata.

Praeguse kriisi erilisus

Majanduse turgutamist on täna vaja, sest erinevalt lähimineviku viirusepuhangutest – 1950–1960ndatel ja alates 2000ndatest aastatest puhkenud viiruselainetest – mõjutab praegune kriis kõiki maailma suuri majandusi, eeskätt G7 liikmesmaid ja Hiinat. See, mis toimub neis riikides, kandub eri poliitikakanalite kaudu üle teistesse maadesse.

Paar kuud tagasi toetati enamasti nn pehmet stsenaariumi, kus viiruse levik piirdub suuresti Hiina ning Aasia regiooniga ja selle negatiivne mõju maailmamajandusele ilmneb eeskätt 2020. aasta I kvartalis. Täna on olukord muutunud. Näiteks OECD analüütikud prognoosivad oma pessimistlikus stsenaariumis, mis vastab suuresti just tänastele oludele, maailma SKP langust kogu 2020. aasta peale. Varasema lootuse asemel, et tööstussektor taastub kiiresti ja teostub nn V-stsenaarium, räägitakse praegu vaevalisest taastumisest ehk U-stsenaariumist või teenustesektoris (turism, transport jt) koguni L-stsenaariumist, kus taastumist ei tulegi.

Probleemiks on ka tänase majandusšoki ulatus. Kannatada on saanud nii majanduse pakkumispool (s.t ettevõtted kaotavad töötajate töölt puudumisest ja tarneahelate katkemisest) kui ka nõudlus (inimesed ei saa piirangute tõttu tarbimist suurendada ja nad ei kipugi seda tegema, kuna ebakindlus on suur).

Toetusmeetmetest

Euroopas on suurima abipaketi kokku pannud Saksamaa, kus lisaeelarve koos muude eraldistega on üle 350 miljardi euro. Oodata on täiendavat eraldist, mis tõstaks päästepaketi maksumuse rohkem kui ühele triljonile eurole. See on Saksamaa SKPst ligi kolmandik. Võrdluseks – Eesti riigieelarve kulud olid sel aastal plaanitud ca 12 miljardit eurot. Enamus Saksamaal kavandatud meetmeid ja vahendeid läheb ettevõtetele otselaenudeks, garantiideks ja ettevõtluse, sh väikeettevõtete toetuseks, kuid osa vahendeid on suunatud ka tervishoidu.

Riigid on lubanud teha maksuleevendusi või lükanud edasi maksutähtaegu, loonud erinevaid tööturutoetusi, kaalutud on raskustes olevate ettevõtete riigistamist jm. Leidub ka erilisemaid meetmeid: Hispaanias antakse intressita laenu üürimaksete tasumiseks ja keelatakse üürnike väljatõstmine, Küprosel makstakse toetust välismaal õppivatele tudengitele, kui neil polnud võimalik hiljutisteks pühadeks koju tulla, Sloveenias vähendatakse kriisi ajal võimuesindajate palku pea kolmandiku võrra jne.

Majanduse seiskumisest tulenenud hoopi on püütud leevendada ka Eestis, kus lisaeelarvega nähakse ette ettevõtte- ja tööturutoetusi, maksusoodustusi, ärajäänud ürituste kulude-tulude kompenseerimist jm. Suurima surve all on eeldatavalt meie tööstussektor ja turism, pikas vaates ka ehitussektor. Nagu mitmes ELi riigis, muutus ka Eestis raskeks töökäte leidmine põllumajandusse.

Kas toetuspakettidest on päriselt abi?

Küsimus piirangute ja toetusmeetmete tegelikust kasust on õigustatud seetõttu, et täna puudub võimalus teha ratsionaalseid otsuseid. Pole piisavalt infot tegeliku olukorra kohta, sest viiruse levik on kiire ja ulatuslik. Samuti pole teada tegelike nakatunute arv. Puudub arusaam tagajärgedest, mida viiruse levik ja meetmed endaga hiljem tegelikult kaasa toovad. Heal juhul saame valida strateegia, mis on teadaoleva info põhjal parim praegu, kuid võime jätta kõrvale võimalused, mis oleksid andnud parema tulemuse, kui oleksime teadnud muid asjaolusid. Seetõttu on tänane olukord otsuste langetamiseks keeruline kõigile: üksikisikutele, ettevõtjatele, riigijuhtidele. Keerulistes tingimustes on võimalik, et tehakse ebamõistlikke otsuseid.

Küsimus piirangute ja toetusmeetmete tegelikust kasust on õigustatud seetõttu, et täna puudub võimalus teha ratsionaalseid otsuseid.

Keeruline on anda ka ühest vastust küsimusele, kas riikides võetud ulatuslikud meetmed annavad soovitud tulemuse. Majanduslikust küljest – eeskätt pakkumise toetamisel – on neil suur potentsiaal, kui lähtuda mänguteooriast. Tänane lähenemine sarnaneb paljuski nn kolonel Blotto mängule, kus piiratud võimaluste juures toob võidu see, kui paisata lahinguväljale palju ressursse. Riikide ulatuslikud toetuspaketid seda sisuliselt on: paljude meetmete vahel jagatakse laiali suur hulk raha.

Kas midagi jääb märkamata?

Toetuspakettide kõrval on seni jäänud tagaplaanile kriisi teine oluline aspekt ehk psühholoogiline külg. Viirusest võitusaamine ja majanduse taastumine on suuresti usalduse küsimus, seda nii inimestevahelise kokkuleppena kui usaldusena otsustajate vastu. Mänguteoorias tähendab see, et kui meist igaüks usaldab otsustajaid ja arvab, et ka teised neid usaldavad, siis ei tohiks tekkida olukord, kus vastupidiselt valitsuse soovitusele jääda koju tormatakse poodi tualettpaberit varuma. Nii juhtub siis, kui eeldatakse, et ka teised nii käituvad, kuna puudub usaldus, et valitsus kriisi ohjab.

Otsustajad üle maailma on oma šansid juba viirusepuhangu alguses osaliselt maha mänginud. On teada, et viiruste leviku hindamisel kiputakse algfaasis levikukiirust alahindama ja hiljem ülehindama. Siis, kui lülitutakse leviku alahindamiselt ülehindamisele, tekib alati paanika. Enamik tänaseid otsustajaid nii meil kui mujal ei suutnud viiruse leviku dünaamikat õigesti tõlgendada ja paanikat vältida. Ka kolonel Blotto mäng ilma selge „meede-tulemus”-põhjenduseta ei aita usalduse kasvule kaasa.

Viljar Veebel on Balti Kaitsekolledži teadur ja politoloogia doktorant.