„Hommikusöök Tiffany juures” („Breakfast at Tiffany’s”. USA, Paramount, 1961.) Režissöör Blake Edwards, stsenaarium Truman Capote ja George Axelrod; produtsendid Martin Jurow ja Richard Shepherd, operatoor Franz Planer, muusika Henry Mancini, osades Audrey Hepburn, George Peppard, Patricia Neal, Mickey Rooney jt. 115 min.

Ma lugesin kord, kuidas romaani „Hommikusöök Tiffany juures” autorilt Truman Capote’ilt küsiti, et mis talle ekraniseeringu juures ei meeldinud. Vastus kõlas umbes nii: „Oh Jumal – mis mulle selle filmi juures ei meeldinud?! See ajas mind lausa iiveldama.”

Mis teeb siis sellest nii võluvast filmist pahelise südamikuga teose? Audrey Hepburn, kes kehastas peategelast Holly Golightlyt, on mänginud tegelaskuju naiivse põrgulikkuse, sära ja sarmi kinoajalukku ning seostame neid kaht naist lahtumatutena. Ometi on ka nii ikoonilise karakteri puhul tegemist casting’u läbinud näitlejaga – Truman Capote oleks soovinud näha „Hommikusöök Tiffany juures” kangelanna kingades Marilyn Monroe’d. Audrey Hepburn, sündinud Hollandi parunessi tütrena, on nimetatud Holly Golightly kehastamiseks liialt aritokraatlik. Tema usutavuses mängida 14-aastaselt farmeriga abiellunud räpast plikat võib tõesti kahelda. Neiu, kes on end hiljem üles töötanud ja kannab küll Givenchy kleite, on nii filmis kui raamatus jäänud sisimas sellekssamaks metsikuks tütarlapseks, iga hetk valmis kõigest lahti ütlema.

Holly kassil ei ole nime, sest see oleks liigne lubadus, tema korter on tühi nagu keegi elaks seal ainult ajutiselt ning prügikastist ei leia muud kui kodujuustu- ja röstsaiapakendeid. Ilmselgelt ei ole tegemist inimesega, kes enda eest sügavuti hoolitseks. Või endast liiga palju hooliks.

Mis aga peaosa nii kuratlikult kütkestavaks teeb, on see, mida filosoof ja esseist George Santayana nimetas „ilutundeks”. Santayana järgi on ilutundel elus ja filosoofias olulisem koht, kui oskame esialgu arvata ja see on erinevatel ajajärkudel meelitanud enda teenistusse ilmatul määral jõupingutusi, andekust ja au, mis on võrdne mistahes muu pühendumusega. Inimloomusesse on kätketud radikaalne ja üldlevinud kalduvus märgata ja väärtustada ilu. Truman Capote kirjanikuna ja mitmekülgne režissöör Blake Edwards on suutnud ilutunde püüda ühte kehasse, ühte olemisse ja ühesse naisesse. Iga Holly Golightly viibe, maneer ja silmapilk on timmitud viimse perfektsuseni. Mitte üheski kaadris, ka kõige muserdavamail hetkil, ei näidata teda vähem kui võimatult ilusana. Ka maailmakuulsaks lauldud „Moon River” (Henry Mancini Johnny Merceri sõnadele), oli kirjutatud teadlikult ühe oktavi piirides, et see oleks jõukohane varasema laulukoolita Audrey Hepburnile.

Lavastaja Blake Edwardsi nimi võib esialgu mittemidagiütlevana tunduda, aga seda ainult selletõttu, et tema käe all vormunud tegelaskujud on saanud nii ikooniliseks, et näib uskumatu, et keegi on need oma peas lihtsalt välja mõelnud – tema loodud on ka näiteks „Roosa pantri” seeria, kus tegutseb inspektor Jacques Clouseau ja mille tunnusmuusika on loonud Henry Mancini, samuti „Hommikusöök Tiffany juures” helilooja. Blake Edwards on suutnud korda saata raamatu ekraniseerigu puhul võimatu – jääda truuks esialgsele olemusele, ent kasutada ära filmitegemise võimalused algse loo veel mitmekihilisemaks muutmiseks ning sealjuures võita vaatajate poolehoid.

Kõikehõlmava kohaolekuga peaosa loomisel on alati üks pahupool – kõrvaltegelased jäävad paratamatult tema kleidisaba varju. George Peppardi (filmis kirjanik Paul Varjak, kel sarnasusi Truman Capote’i endaga) näitlemine oli enam kui võrratu, tuues välja need õiged raskused, kõhklused ja kergema vastupanu teed minevad mõtted, mis noorel kirjanikul võivad olla, väärinuks kahtlemata enam tähelepanu. Mickey Rooney kehastatud hiinlase totakas kuju on esialgu ülejäänuga sobimatu, ent hea viis illustreerida naabrite tüdimust Holly isekuse tagajärgedest ning heita veidi absurdivalgust filmi irratsionaalsustele.

Kui kirjandusteose autor teosega lõpuni rahule ei jäänud, siis ülejäänud maailma jaoks on see film, mis on ainulaadne juba sellepärast, et on pälvinud ühtemoodi nii kriitikute kui ka masside armastuse. Naer ja kahetsus, vimm ja vaimustus maailma vastu on seatud glamuurseks triumfimarsimeloodiaks, mis heljub (ikka oktavi piires) Holly Golightly võluvate käeviibete järgi.

Kiika Katusekino kavalehte siit.