Eestis on vähe inimesi, vähemasti internetiga sina peal olevaid, kes ei oleks kuulnud üldse Facebooki grupist Virginia Woolf Sind Ei Karda!, rahvasuus „woolfigrupist” või ka lihtsalt „woolfist”. Järjest vähem näib olevat ka neid, keda kogukond ei ole otseselt mõjutanud.

Kogukond ise on neutraalne, Facebook on andnud ruumi, mida täita, ja neist nüüdseks rohkem kui 4000 liikmest saavadki sisu loojad ja vahendajad. Inimesi ühendab siin peaasjalikult huvi naisõigusluse ja feminismi vastu koos kõige sellega, mida termin endas sisaldada võib, ja kuivõrd seda on palju (mh LGBT-temaatika, ka rassismi- või sallimatuse vastasus, aga ka loomaõiguslus ja kitsamad feministlikud allharud, nt ökofeminism jne), on sisu vägagi heterogeenne. Nii tegeldakse kõrvuti meediakriitikaga, reageeritakse šovinistlikele reklaamidele või avalikele väljaütlemistele, jagatakse lihtsalt huvitavaid ja/või informatiivseid artikleid või uuringuid, mis võiksid feminismi otsesemalt või kaudsemalt puudutada, aga ka ohtralt linke motiveerivatele artiklitele tublidest naistest, kõnekaid ja positiivseid tsitaate jne.

Algus: paar feministi tahtsid raamatuid lugeda

Woolfigrupi kohta on suhteliselt laialt levinud infokild, et algas ta väikselt, nimelt ühest lihtsast feministlikust lugemisgrupist, mille liikmeil oli aruteludeks, tekstide-linkide jagamiseks jne platvormi vaja. Lugemisklubi tekkis umbes 2007. aastal, esiti kasutati teistsuguseid info vahendamise platvorme ja meediaid, näiteks Google’i gruppe ja meililiste[1], ning umbes aastal 2010 loodigi see nüüdseks nii populaarne FB grupp Virginia Woolf Sind Ei Karda!. Esialgu oli grupi eesmärk koordineerida lihtsalt infot kaks korda kuus toimuvate lugemisgrupi kohtumiste kohta – mis tekste loetakse jne –, edasine, nagu öeldakse, on ajalugu.

Ajalugu

Nagu grupi lugejaskond, nii muutuvad pidevalt ka administraatorid. Kui pöördusin seda lugu kirjutama hakates paari inimese poole, keda mäletasin kindlalt grupi moderaatoritena, sain mitu korda vastuseks, et „amet” on kas just või juba natuke aega tagasi n-ö riiulile pandud.

Küsimusele, miks on grupi aktiivsest tegevusest kaugemale jäädud, vastasid endised administraatorid suhteliselt sarnaselt – välja toodi töömahu suurenemine, mis erinevatel eluetappidel enam nii hästi graafikusse ei mahtunud, erinevate trollidega jagelemise tüütus, pidev defineerimine ja selgitamine. Aga ka otsustamine, mida kustutada ja keda eemaldada, osutus paljude jaoks keeruliseks – probleem, mis on praeguseks aktiivgrupi sõnul vähenenud. Kollektiivses vastuses mu küsimustele kirjutas praegune moderaatorkond: „Kommentaare või postitusi kustutatakse üliharva ning väljaarvamised on pigem erandiks kui reegliks.” Osutati ka sellele, et mingil hetkel ei ole administraatoril grupile enam nii palju anda ega ka grupil temale. See ongi minu arvates loomulik liikumine.

Mulle tundub see põlvkondade pidev vahetumine woolfigrupile loomuomane, mis avaldub nii grupi liikmete kui ka administraatorite tasandil – see on mingis mõttes iseorganiseeruv fluidum, mis on samas jätkusuutlik ja järjepidev. Kui nii paljud sotsiaalsed/sotsiaalmeedia algatused (valimisliitudest meeleavalduste ja muude suurejooneliste kampaaniateni) jäävad lühiajaliseks, sest aktiivgrupp väsib või omavahel pööratakse tülli, kuna mingist hetkest ei suudeta enam endale ühisosa vähesuse tingimustes ühiselt tegutsemist põhjendada, siis woolfigrupiga ei tundu seda ohtu olevat. Põlvkonnad vahetuvad orgaaniliselt. Ühelt poolt on grupi liikmetel okei väsida, okei on astuda grupist välja (ja vajadusel hiljem jälle liituda), samas on normaalne loovutada (kas või suhteliselt lühikese aja järel) administraatoripositsioon neile, kel on parasjagu rohkem aega või tahtmist või energiat. Aga teemasid jagub ja praegu pole veel näha ka energia vaibumist – nagu mäletame füüsikatundidest, siis see ei teki ega kao, vaid võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.

Ka pime kana leiab tera

Woolf on tavaline avalik Facebooki grupp, mis tähendab ühelt poolt formaadist/meediast tulenevaid piiranguid, näiteks otsingu puudulikkust, kategoriseerimatust, teemade korduvust jne, mis oleksid näiteks klassikalises foorumiformaadis eos minimeeritud.

Aga formaat pakub ka eeliseid ja tänapäeva inimeste Facebooki-lähedust arvestades näib see ikkagi parim võimalik lahendus – sõltuvalt valitud sätetest jõuavad olulised ja vähem olulised lingid ja postitused lihtsasti feed’i, ilma et kasutaja ise selleks midagi märkimisväärselt tegema peaks. Printsiip „ka pime kana leiab tera” toimib, me näeme (kogematagi) asju, mille vastu ei oskaks muidu ehk huvi tundagi. Me satume aruteludesse, kas passiivselt või aktiivselt (mis implitsiitselt niikuinii eeldab kaasamõtlemist (kui sa just ei ole troll, kelle eesmärk on lihtsalt inimesi närvi ajada) – ka siis, kui teema on meile täiesti uus), millesse muidu ei satuks.

Seejuures on küllap vähe ka neid liikmeid, kes woolfigrupi peale ühel või teisel põhjusel või perioodil vihastanud või sellest tüdinenud ei oleks (olen ka isiklikult paar korda grupist lahkumise nuppu vajutanud, et hiljem jälle muidugi naasta), aga ta tuleb uksest ja aknast, võime näha postitusi kogematagi, kui meie sõbrad on neid meeldivaks märkinud või kommenteerinud. Nii nagu heterogeensus, mida grupi omadusena juba nimetasin, võib olla nii positiivne (paljusus, lai spekter) kui ka negatiivne (liigväike ühisosa erinevate liikmete vahel), on seda ka postituste ja kommentaaride kvantitatiivne paljusus – nad võivad meid ära väsitada oma pideva feed’is tilbendamisega. Kvantitatiivne ja kvalitatiivne paljusus võib tüüdata meid ka ühendununa – näiteks võib üks otsida enam peavoolu feminismi, teine aga hoopis nišifeminismi (ja siis tekib küsimus, et millist täpselt).

4000 pead on ikka 4000 pead

On loogiline, et sedavõrd paljuliikmelises ja heterogeenses grupis on inimeste huvid ja tarbitavad meediakanalid nii erinevad, et kokku jõuab sinna uskumatult palju mitmesugust kraami, ja igapäevasel tarbimisel suureneb tarbijaskonna teadlikkus pidevalt. Grupi aktiivne liige Jorgen Matsi osutab vaid osalt vastupidisele (aga samavõrd huvitavale ja valdavale) tendentsile: „Igasuguste sotsiaalmeediagruppide omapäraks on olla kajakambriks, kus sõnavõtud ja nende kaudu ka peegeldatav maailmapilt muutuvad homogeensemaks, kui see tegelikult on,” lisades, et grupi iga liikme võimuses on sellele jälle heterogeensemat suunda anda.

See kõik moodustab mikrotasandil, st isiklikul pinnal, sellise järjepideva arengu ja teadlikkuse kasvu, mis võib mõnikord jääda nähtamatuks – nagu me ei märka pidevalt meie kõrval oleva isiku (või iseenda) vananemist, juuste kasvamist, pisukest järkjärgulist kaalutõusu või -langust, ükskõik. Sellepärast mul vist oligi vaja see jutt kirjutada, et öelda, et grupi sotsiaalne mõju on pöörane ning seda tuleks ka hinnata ja tähele panna!

Mikrotasandi mõju

Kui minna korraks isiklikuks ja tuua üks markantne näide, siis minu jaoks on ootamatu, kui palju on grupi liikme Merike Kaunissaare (kes uurib oma teadustegevuses, muide, meedia visuaalset märgisüsteemi kommunikatiivsest aspektist) postitused ja lingid suunanud tervet generatsiooni (kui mitte mitut) mõtlema selle üle, kuidas meie meedia igapäevaselt naisi ja mehi erinevalt kohtleb, näiteks kuidas lugusid naiskurjategijatest illustreerivad pildid ning nimetatakse ees- ja perekonnanimesid, samas kui meeste puhul tuuakse ära vaid eesnimi ja vanus. Ta õpetas meid seda märkama. Nagu ka seda, kuidas koduvägivallateemaliste artiklite juures kasutatakse „illustreerivaid” pilte. Nüüd postitavad niisuguseid linke juba paljud. See on vaid üks, aga minu meelest vägagi oluline ja kõnekas näide grupi üldisest toimimisest – me panustame gruppi oma kogemuse, teadmise ja huvide pinnalt ning saame sealt vastu teiste liikmete kogemusi, teadmisi jne.

Grupi aktiivne liige Gea Kangilaski rõhutab grupi rolli sotsiaalse ühtsustunde tekitamisel: „Woolfigrupp on toonud mu ellu uusi sõpru ja kaasamõtlejaid, tekitanud kogukonna- ja õlatunde võrdõiguslikkuse ja feminismiga tegelejate hulgas.” Jorgen Matsi kirjeldab gruppi, nagu minagi siin eespool, teatud mõttes silmade avajana: „Olen saanud enda arvates parema ülevaate soolise ebavõrdsuse probleemist meil ja mujal ning sellega seoses olen õppinud ühtlasi panema tähele enda ümber toimuvat, sealhulgas enda privileege, mille suhtes varem pimedam olin.”

Laiem sotsiaalne mõju, järelkajad

Samas ei jää grupi mõju vaid isiklikule silmade avaja tasandile, vaid ette on võetud ka suurema kandepinnaga ühispöördumisi, näiteks 2014. aastal raadiojaama Sky Plus poole seoses saatejuhi Alari Kivisaare vägistamisnaljaga, mis feministe vihastas. 2014. ja 2015. aasta naistepäeval mindi ühiselt ERRi jutule, osutamaks – taotlusega seda olukorda muuta –, et rahvusringhäälingu arutelusaadetes saavad sõna peamiselt mehed. Seesugune kõlapind on otseselt woolfigrupi teene, ehkki sellest ei võtnud mõistagi aktiivselt osa kõik grupi liikmed. Platvorm pakkus aktivistidele seesugust arutelukeskkonda ja koondumisvõimalust.

Laiema sotsiaalse mõju ja uute asjade tekke toob välja ka Kangilaski: „Kindlasti on grupp aidanud kaudselt kaasa ka teemade jõudmisele tavameediasse, samuti uute meediakanalite tekkele (Feministeerium) või kunstikäsitlustele (etendused „sugu: N” ja „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised”).”

Samas on woolfigrupi kõrvale tekkinud praeguseks juba 165-liikmeline, ent algselt umbes 50 inimesest (kelle woolf oli kokku toonud) koosnenud ühe mõjuka eesti naisõiguslase järgi nimetatud salagrupp Lilli Suburg. Kangilaski (kes liitus grupiga natuke pärast selle algust) osutab, et mingil hetkel muutus suure grupi feed liiga hoomamatuks, samuti oli paljudel tahtmine asju teadlikumalt ja väiksemas ringis arutada, sest teemade eskaleerumine, mis woolfi liikmete paljususega paratamatult kaasnes, oli väsitav.

Samas tundub mulle, et Lilli ei ole selle kasutajate jaoks woolfigrupi asenduseks, vaid lisanduseks ja täienduseks. Ja selle vajadus on woolfigrupi kiire kasvu paratamatu kõrvalnähe. Jah, meil on endiselt vaja nii Woolfi kui ka Suburgi.

[1] Näiteks on sellest algusloost kompaktselt ja Virginia Woolfi grupist üldiselt juttu Airi Triisbergi juhitud saates „EKKMi teooriaklubi” (03.10.2014), kus külas olid Brigitta Davidjants ja Kristina Papsejeva.