Vanemuise teatris etendub 4. ja 5. juunil jaapani meediakunstniku Shiro Takatani ja kollektiivi Dumb Type’i koostöös valminud visuaaltehnoloogiline etendus „Tangent”. Tegemist on ühtaegu nii Dumb Type’i neljakümnenda juubeliga kui ka Euroopa esietendustega. Tekst ilmus esmalt Eesti Päevalehes.

Aastaarvuga 1984 meenub esmalt muidugi Orwelli kõle düstoopia. Ehkki teose poliitilisus on tahes-tahtmata ajaülene ja tabav, oli reaalsus õnneks vähemdramaatiline. Algas massimeedia, tehnoloogia ja konsumerismi ajastu ning aset leidsid mitmed vähem ja rohkem murrangulised sündmused: stagneeruvat Nõukogude Liitu asus Andropovi asemel juhtima Tšernenko ning USAs tuli müügile esimene Apple Macintosh. 

Iidses ja traditsioonidest läbiimbunud Kyotos otsisid kuus kunstitudengit oma kohta ühiskonnas, mis oli ühtaegu pidevas muutuses ja ahastamapanevalt jäik. Tänavu möödub maailmakuulsa kollektiivi Dumb Type loomisest 40 aastat ning Euroopas esietendub selle kaasasutaja ja tuumikliikme Shiro Takatani esimene soolotöö pärast 2015. aasta teost „ST/LL“. Kus mujal, kui Euroopa kultuuripealinnas Tartus.

Taotluslikult rumalad ja isepäised

Kollektiivi kultuuriline mõjuvõim on tohutu, isegi kui nimi tuttav ette ei tule. Nimelt on Dumb Type’i kunstnike seas näiteks aasta tagasi lahkunud helilooja ja produtsent Ryuichi Sakamoto, kes liitus Dumb Type’iga ametlikult alles 2022. aastal, ehkki oli mitmete liikmetega varasemalt koostööd teinud. Esimene neist oli ooper „LIFE“ (1999) koostöös Shiro Takataniga, kellest sai pärast esimese juhi Teiji Furuhashi surma 1995. aastal Dumb Type’i juht. Meeste viimaseks ühiseks teoseks jäi lavastus „Time”, mis esietendus 2021. aastal Hollandi festivalil. 

Sõna „dumb“ on siin tähenduses „tumm“ ehk kõnevõimetu. Teine tõlgendusvõimalus ehk „dumb“ kui „rumal“ viitab eneseirooniaga sellele, kuidas grupp end nii-öelda kõrgkultuurimaastikul defineerib.

1995. aastal liitus Dumb Type’iga ka näiteks legendaarne heli- ja visuaalkunstnik Ryoji Ikeda, kes lahkus sealt 2022. aastal, et soolokarjäärile keskenduda. Dumb Type ei karda värsket verd ning kollektiiviga liitub pidevalt uuendusmeelseid interdistsiplinaarseid kunstnikke. Üks neist on näiteks Ken Furudate, kes põimib programmeerimist, videot ja heliloomingut ning juhib aastast 2002 helikunstiprojekti SINE WAVE ORCHESTRA.  

Kollektiivi teosed hõlmavad endas liikmete tausta tõttu visuaalkunsti, arhitektuuri, heliloomingut ja – nagu eespool mainitud – programmeerimistki, ent üldistavalt võib nende tegevust nimetada etenduskunstiks (ja veelgi üldistavamalt teatriks). Rühmituse nimi, kusjuures, on kahetitõlgendatav. Jaapani teater põhineb suuresti dialoogile, tekstile – Dumb Type soovib sellest irduda, võttes endale seega vabaduse ise defineerida, misläbi nad oma sõnumit edastavad (ehkki valik võib mõnikord siiski ka sõna kasuks osutuda!). 

Sõna „dumb“ on siin tähenduses „tumm“ ehk kõnevõimetu. Teine tõlgendusvõimalus ehk „dumb“ kui „rumal“ viitab eneseirooniaga sellele, kuidas grupp end nii-öelda kõrgkultuurimaastikul defineerib. Dumb Type’i tüvisammas on julgus end lolliks teha, julgus teha valesti, eksida, uuesti proovida. Nende teoseid on eksponeeritud ja esitatud mainekatel näitustel ja festivalidel üle maailma, näiteks Guggenheimi muuseumis New Yorgis, Tokyo Metropolitani fotograafiamuuseumis, Lyoni kaasaegse kunsti muuseumis, Pompidou keskuses ja New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA). 2022. aastal esindas Dumb Type Jaapanit 59. Veneetsia biennaalil – installatsiooni märksõnadeks olid loodus, tehnoloogia, ühiskond, inimloomus, tõejärgne ajastu, „tõeväline ala“ ja „ajaaugud“. 

Dumb Type’i tüvisammas on julgus end lolliks teha, julgus teha valesti, eksida, uuesti proovida.

Nii mõnigi näeb täna tehnoloogias ja eeskätt tehisaru arengus suisa surmaotsust inimtekkelisele kunstile. Dumb Type ei paku vaatajale leevendust ega vastuseid – nad kritiseerivad kaasaegset tarbimisühiskonda ning on varasemates töödes viidanud, et kaasaegne meediaruum soodustab ohtlikult ambivalentse „tõejärgsuse“ teket. Sarnast sõnumit leidub kunstis mujalgi ja sugugi mitte ainult teatris; ometi jääb see tihti pinnapealseks või naiivseks. Dumb Type’i tabavuse võtmeks on suurejoonelise esteetikaga otsingulisus: maailm meie ümber areneb kiirusel, mida me üha vähem hoomame või jaksame hoomata. 

Müraväsimust ilmestab ka kollektiivi visuaalne identiteet – kõigi liikmete kodulehed on mustvalged ja lowercase’is tekstiga, miski ei karju ega nõua tähelepanu. Sama ilmneb nende lavastustes ja installatsioonides, mis on oma massiivsuses ja puhtuses siiralt kaunid, aga ka väga kalkuleeritud ja lihvitud ning häbitult poliitilised. Kollektiivi asutajaliige ja juht Teiji Furuhashi sõnas 1990. aastal, et jaapani publik ei soovi poliitilist teatrit näha ning suisa väldib seda; seda enam olevat Dumb Type’il kohustus olla enamat kui lihtsalt meelelahutuslik ja turvaline. Muu hulgas võttis kollektiiv palju sõna AIDS-i epideemia teemal – seda võimendas tõik, et Furuhashi ise 1995. aastal haigusesse suri. 

Pärast seda pöördus Dumb Type sissepoole, uurides individuaalse identiteedi ja kunsti vahekorda ning küsides, mida tähendab olla inimene, ning kes seda defineerib. Haiguspuhangute ja sõdade ajal näib kunst tihti haletsusttekitavalt tühine ja teovõimetu. Eks ole teatergi vaid illusiooniloome ja mäng, kui tahes tõsine. Kuidas õigustada teistele, või keerulisem veel, endale sellisel ajal mängu? See on teema, mida Dumb Type läbi kogu oma tegevusperioodi on mõtestanud. 

Näiteks seisab 2002. aasta lavastuse „Voyage“ kavalehel: „Rohkem inimesi, kui arvatagi oskate, seisab silmitsi kriisitundega ning üritab sellega mingilgi moel toime tulla. Mõned ütleks, et see on „põhjendamatu abitus“, teised nimetaks seda aga „intelligentsuse hääbumiseks“. Kui tahes peene väljendi me leiame, jääb õigetest sõnadest puudu. Kas on neis tingimustes midagi naeruväärsemat kui süütu „kunsti tegemine“? Küsime endalt üha uuesti ja uuesti, miks üldse üritada end läbi etenduskunstide väljendada – kas peaksime üldse lavastustega jätkama?“

Tasub mainida, et eelmainitud lavastus oli eesti publiku esimene ja seni ka viimane võimalus Dumb Type’i oma silmaga näha: kollektiiv astus 2003. aastal Kanuti Gildi SAALi kutsel üles Vanemuise teatris. Vahepeal on kultuuriväljale tulnud aga uus põlvkond (sealhulgas siinkirjutaja, kes lävis 2003. aastal pigem Buratino kui Dumb Type’iga), kel on viimaks samuti võimalus teatrirevolutsiooni kogeda.

Shiro Takatani uusteos „Tangent“ vaatleb ruumi, kus elavad ja suhtlevad vastandlikud elemendid. Tehnoloogia ja pidevalt muutuva maailma kaose keskel on see meditatiivne rahuala, kus tekivad otse meie silme ees uued maastikud, kumiseb puhas sile metall ja kõrvus on Sakamoto võrratu muusikaline kujundus, mis jäi üheks mehe viimastest projektidest. Kõik liigne on võetud, loosungeid pole. See on vabadus, mis ei unusta end mugavasse unne. 

„Tangent“ maailmaesietendus 9. veebruaril Jaapanis Kyotos ROHMi teatris. Euroopa esietendused toimuvad Tartu 2024 põhiprogrammis 4. ja 5. juunil Vanemuise teatris. Piletid on müügil Piletilevis ja Fientas. Loe lisa siit.