Olla transsooline Eestis tähendab väga paksu naha kasvatamist. Mina pole sellega veel korralikult hakkama saanud. Ma loodan, et transinimeste tulevik Eestis on helge, kuid kardan, et oma eluajal ma seda ei näe. Aga mu eesmärk pole jätta muljet, et kõik on kohutavalt raske ja kurb. Lihtsalt ütleme nii, et tegemist on intense level gameplay’ga.

Niikaua kui ma mäletan, olen olnud asooline. Loomulikult ei teadnud ma seda sõna kuueaastasena, aga leidsin selle oma teekonna käigus. Mind kasvatati tüdrukuna. Oli hetki, mil proovisin sobituda tüdrukute gruppi, kuid see tundus mulle rohkem teesklemisena ja ma ei saanud aru, miks ma pole selline nagu nemad. Kui hakkasin oma soo kohta rohkem õppima, proovisin, kas olen siis äkki poiss. Ei, see ei sobinud ka. Siis ma lihtsalt olin. Üritasin päris kaua aega sellele lihtsalt mitte mõelda. Lõpuks ei sobinud nii ka enam. Ma ei otsinud aktiivselt informatsiooni, aga kui olin lõpuks valmis iseendale keskenduma, sain aru, et ma olengi lihtsalt mina ja ma ei pea kuskile sobima. Ma pole tüdruk, ma pole poiss, ma olen lihtsalt inimene. Ja muud mul polnudki vaja.

Muutusin välismaa transkogukondades aktiivsemaks, sest nägin, et selliseid inimesi on veel. Ja lisaks sain aru, et kui ma ei proovi paaniliselt kuskile sobituda, siis lõpuks leiab see sobiv koht mind ise üles. Ma ei otsinud mingit kindlat sõna, mis mind kirjeldaks, aga leidsin selle siiski. Ja olengi jõudnud oma jutuga praegusesse aega, kus see sõna ongi „asooline”.

Kõige raskem on perega. Inimesed, kellelt ootad enim isetut armastust ja toetust, ei ole alati nii tingimusteta armastavad, nagu ma õppinud olen. Alustasin oma soost rääkimisel emast ning seal ma kohe ka lõpetasin. Vastus, mille ma sain, lõi mind näkku nagu üks korralik betoonplokk. Minule said osaks ähvardused, väljapressimised, variatsioonid väitest „kas sa ei mõtle, kui raske see minu jaoks on”, pisarad, tõstetud hääl, silent treatment ja palju muud. Terve komplekt. Mind jääb vist igavesti kummitama lause „Kui sa peakski hormoone võtma, siis on minu jaoks lihtsalt jupp nööri ja üks tugevam oks, mina seda välja ei kannata”. Mida aeg edasi, seda vähem lasen sellel end mõjutada, ja tegelikult saan juba päris hästi hakkama. Lihtsalt vahepeal hakkab kurb, kui endal liiga palju selle üle mõelda lasen.

Mul on toredad sõbrad. Osa neist mõistab mind täielikult ja, wallahi, nad mõtlevadki minust nii, nagu ma olen, ning selle üle olen ma kõige tänulikum. Teine osa teeb aga vigu, sisse lipsab mõni „tüdruk”, „she” vms ning ma saan aru, et isegi kui nad oma sõnavigu parandavad, mõtlevad nad minust siiski kui tüdrukust. See on valus, aga vähemalt on neil piisavalt austust, et end parandada, isegi kui nad mind ei mõista. Ja seetõttu on nad ikkagi mu sõbrad ning ma loodan, et ükskord nad ka mõistavad. See kõik võtab aega.

Võõrastega on vahepeal lõbus, vahepeal hirmus ja vahepeal lihtsalt kurb. Viimast on üha vähem, üritan kõike mitte nii südamesse võtta. Hiljuti sain ühel nädalavahetusel ööklubi ees suitsupausil naerda, kui üks mitte nii adekvaatses olekus härrasmees kommenteeris minu kohta, et kurat, see on ilus naine, mille peale vastasin, et ma pole naine. See lihtne fraas paigutas härrase näole suurema hämmingu kui see, mida matemaatikatundides minu näol näha võib. Sääraseid juhtumeid on olnud palju, võrdselt olukordadega internetis, kus mu sugu on kelleski viha või vastikust tekitanud. Kuna mu sotsiaalmeedias on esindatud ka sõna „transsooline”, pole üldse ebatavaline saada sõnumeid, mis on jaotatud enamjaolt kolme kategooriasse: „ära ürita olla eriline, transsoolisust pole olemas!”, „ebard, värdjas, iu” jm variatsioonid ning „mis mõttes, mis sul püksis on?”.

Eestis on ametikohtadel, mis on seotud transinimeste tervise, heaolu ning juriidiliste dokumentidega, isikud, kellel pole isegi korralikku arusaama transsoolisusest.

Kõik see jutt perest, sõpradest ning võõrastest oli selleks, et ma saaks kokkuvõtvalt öelda, et Eestis ei mõelda transsoolisusest eriti hästi või sellest ei teata üldse. Eestis pole tugevat avalikku transkogukonda ning arvan, et seetõttu ei liigu siin ka piisavalt kättesaadavat informatsiooni, lisaks on transsoolisuse teema siin suhteliselt tabu. Eestlased lihtsalt ei tea ning teadmatusest tuleneb ka negatiivne suhtumine. Inimesed kardavad seda, mis on neile võõras. Mul on hea võrdluspunkt oma teise kodumaa Egiptusega, kus transinimestel on kahjuks veelgi raskem, seega saan lohutavalt öelda, et Eestis pole seis kõige hullem. Lihtsalt arenguruumi on kõvasti.

Eraldi tahaksin mainida, et kõik transsoolisusega seotud juriidilised ja meditsiinilised protsessid on Eestis üpris ebameeldivad. Kui alustasin pikka teekonda hormoonide saamiseks, lõi arst mulle ette vaimsete häirete raamatu ja näitas, et vot seal on mu seisund kirjas. Lisaks pidin kirjeldama, kuidas ma seksin, ning õigustama oma pikki küüsi. See kogemus peletas mind eemale, siiamaani pole söandanud tagasi minna. Kergem ja meeldivam oleks illegaalsetele hormoonidele käpp peale panna. Ja no, türa, võib-olla mulle lihtsalt meeldivad pikad sädelevad küüned, oled kade?

Eestis on ametikohtadel, mis on seotud transinimeste tervise, heaolu ning juriidiliste dokumentidega, isikud, kellel pole isegi korralikku arusaama transsoolisusest. Binaarsete sugudega transinimeste (st transmehed ja transnaised) kohta on neil jõudnud mingi arusaam kujuneda, kuid mittebinaarsetest sugudest teatakse täpselt null. Mulle on öeldud, et ma olen segaduses, et ma teesklen või mässan süsteemi vastu, aga trans ma ei ole. Nende inimeste jaoks pole mittebinaarne sugu legitiimne asi. Seda pole olemas. Tekibki küsimus, et kuidas siis saavad just need inimesed Eestis oma arusaamadega transsooliste inimeste edasise käekäigu üle otsustada.

Praegu on raske, aga läheb paremaks, isegi kui selleks kulub palju aega. Kogu maailmas liigub transsooliste inimeste olukord vaikselt paremuse poole, olgu need arengud nii imeväiksed kui tahes. Eestil pole muud varianti kui sellega kaasa minna. Ja alati on vastaseid, aga nemad pole olulised ega vääri erilist ringitõmblemist. Kui keegi ikka südamest tahab vihata, siis pole midagi teha, las ta olla. Mine nüüd vasikaga võidu jooksma.