Kas saavutus on saavutajale alati tore ning mis kasu on võidust, kui sellest on raske rõõmugi tunda? Kas kasvatada lapsi usus, et nende edasine (potentsiaalne) edukus kaalub üles praegused pisarad, või keskenduda pigem õnne- ja väärtusetundele?

Mis teeb inimese elu heaks? Milline inimene on elanud parimat elu, mida saab kujutleda? Mina olen elanud sellist elu, et mul on sellele väga kindel vastus. Hulk inimesi on aga elanud teistsugust elu ja arvavad omakorda, et nende vastus on õige.

„Need pole mingid suvalised lapsed tal, nad on konkursse võitnud.”
„See medal tõi Eesti maailmakaardile, imeline töö, ta pole asjata elanud.”
„No igatahes on tal doktorikraad ja kaks magistrikraadi, ta teab, mis teeb.”

Saavuta, siis oled

Edukas paista ongi mingite inimeste meelest elu mõte. Eesmärk, mille poole pürgida. Vanem, kes sunnib last, on hea vanem. Tähenduslik ja hea elu on neil, keda kolmandad inimesed – võimalikult paljud – teavad ja imetlevad. Soovitatavalt mingitel väärikamatel põhjustel kui terve hamburgeri korraga suhu äramahutamine, aga no parem see kui üldse eimidagi.

Minu seisukohalt on terve hamburgeri suhutoppimine, selle filmimine ja video pealt saadud laigid ning näiteks olümpiaadivõit üsna üheväärsed asjad – välise tunnustuse saamise viisid, mis toidavad inimese sisemist väärtusetunnet, aga seda vaid üürikeseks ja puudulikult. Minu meelest on väärtuslik elu, elamist väärt elu selline, mille sees elaja leiab: „Mul on hea olla. Olen õnnelik. On hea olla mina.”

See on aga teravas, lausa intensiivses vastuolus suhtumisega: „Peab saavutama, vaid saavutustes on elu mõte!” Minu positiivne programm oleks, et vanem, kes tahab luua oma lapsele mõttekat elu, võtab harjutamisest ja treenimisest frustreeritud noorukesel ümbert kinni ja ütleb: „Kama see klaver/oda/vööeksam/matemaatikahinne, ma armastan sind ikka. Ei ole maailmalõpp, kui sa ei oska. Mis siis, kui keegi teine suudab ja saab ja sina mitte. Mis siis, kui sa ka istuma jääd – sa oled ikkagi maailma toredaim! See ei ole nii tähtis, see ei määra su elu!”

Et määrab? Kui laps keskkoolist välja kukub, kutsekasse, õhtukooli või tööle läheb, ongi kõik pekkis ja ta ei saa iial õnnelikuks? Saavutusejahtija rõhub just nimelt sellele, et treeni, harjuta, pinguta, muidu on maailm otsas, sa ei saa kunagi õnnelikuks. Tee asjad ära, see on tähtsam kui su praegune valu. Sind ei hinnata ega kiideta muidu, sa pole hea, sa pole midagi. Saavuta, siis oled.

Saavutusejahtija rõhub just nimelt sellele, et treeni, harjuta, pinguta, muidu on maailm otsas, sa ei saa kunagi õnnelikuks. Tee asjad ära, see on tähtsam kui su praegune valu.

Kuidas leida väärtust

Ja ma ei saa aru, mismoodi selline kohtlemine, selline suhtlemine ja suhtumine saab kunagi hea asi olla. Et mõned vanemad on keerulised – olgu. Aga et pool ühiskonda kiidab kaasa, et nii peabki, ongi õige, laps peaks teda läbi elu hirmutanud, kiusanud ja katkiminemise piirile sundinud vanemale tänulik olema, sest muidu poleks tal suurvõistluste medalit ette näidata, see kukutab mul küll lõua peaaegu rinnani. „Mis ta muidu oleks, mingi tavaline Lasnamäe eit!” Õnnelik ja endaga rahul Lasnamäe tüdruk on minu vaates kümme korda õnnestunuma eluga kui ahastuses, ängistuses ja pidevas ebapiisavustundes siplev maailmameister, elagu ta Viimsis või Kanaaridel.

Aga on ju olemas inimesed, kes arvavad, et medal toob õnne; et tühja sellest rõõmutundmise võimest, kui aga konkurss võidetud. Mul on teile uudis: kui inimesele on sisse tambitud, et ainult saavutus teeb ta piisavalt heaks, ei tunne ta erilist rõõmu ka võitmise üle. Korraks, jah. Jess, ma ei olegi päris praht. Kuid pool aastat hiljem mõtleb ta: „Nüüd peaks juba midagi uut tegema, et meeles peetaks, et keegi olla.”

Kui seestpoolt katkisele inimesele antakse medal, on korraks hea. Kui ei anta, tabab teda pikaajaline piinarikas kõlbmatustunne.

Kas inimene, keda on kasvatatud üha järgmiste suurte saavutuste usus, mõtleb kunagi täiskasvanuna: „Oo, ma olen päris kuradi vinge, ma kirjutasin romaani!” Ei. See inimene tunneb vaid ahastust, sest ta saatis on romaani romaanivõistlusele ja seda ei märgitud isegi ära. „Ma ei oska kirjutada, ma ei tea, mis on hea raamat, ma ei kõlba millekski!” mõtleb see inimene ja sureb seesmiselt. Teistsuguse taustaga sõbrad ei oska õieti lohutada ka, sest nad ei saa isegi aru, mis valesti on. Sa ju kirjutasid raamatu? Ole uhke!

Aga ei, ei ole. Baasiline usk, et ma olen hea ja tore inimene, väärtuslik iseenesest, ka mitteavaldatud romaaniga, on puudu.

Läksin natuke isiklikuks? See romaanivõistluse näide on muidugi selgelt mu enda elust, igaühe kohta see ei päde. Aga näide on ainult näide. Laias laastus on kitsalt saavutusele keskendumine igal alal ühesugune. Kui seestpoolt katkisele inimesele antakse medal, on korraks hea. Kui ei anta, tabab teda pikaajaline piinarikas kõlbmatustunne.

Kasutud võidud

Tahaksin meeleldi jõuda kuidagi järeldusele, et inimesed ongi erinevad, võib-olla mõnele just sobib elada ja kasvada teadmises, et armastust ei saa niisama, armastus tuleb ära teenida. Ainult et ma ei usu seda. Ma arvan, et inimesed vajavad armastust, mis antakse tasuta, ponnistuseta. Lihtsalt selle eest, et nad on. Kui nad ka võidavad selle, teise või kolmanda võistluse, kui nad saavad tiitli või vähemalt viielise tunnistuse, ikkagi on vajadus armastuse järele enesetunde jaoks tähtsam. Armastusevaegus, tunne, et nad pole armastust väärt, teeb õnnetuks. Mis tähendab minu arvepidamises, et neil on halvasti. Kogu elu.

Küllap on vanemaid, kelle meelest on võimalik, et lapse edasine (potentsiaalne) õnn kaalub üles tema praegused pisarad. Aga ma kardan, et nii lihtne see pole. Laps võib olla imepianist või saada parima võimaliku hariduse kõigi oma olümpiaadivõitude toel, ent kui tal ei ole tunnet, et ta on väärt inimene, on kõik need saavutused ja „võidud” kasutud. Inimene ei saa õnnelikuks, kui ta sees on auk. Ei ole nii, et oh, teenin palju raha ja olengi rõõmus. Mõelge kõigi nende kuulsuste peale, kes enesetapu on sooritanud. Saavutamine ei anna õnne. Valu jääb valusaks ka Mercedeses nuttes.

Kas võib olla, et inimestel, kes peavad saavutusi oluliseks, on endal kogu aeg nii hästi, et nad ei tule selle pealegi, et võib halvasti olla? Et teiste inimeste sees võivad olla säärased mädased haavad, mille sisse medal lihtsalt ära upub, nii et õieti mälestustki ei jää? Või elavad nad hoopis eriti hirmsas maailmas, kus head tunnet ongi ääretult vähe ja harva, näiteks pulmades või koolilõpuaktusel. „Talle on ette nähtud seitse tähthetke, neist viimane tema enda matus.” 

Laps võib olla imepianist või saada parima võimaliku hariduse kõigi oma olümpiaadivõitude toel, ent kui tal ei ole tunnet, et ta on väärt inimene, on kõik need saavutused ja „võidud” kasutud.

Ma tean omast kogemusest, et armastusest ilma jäänud õnnetud neuroerilised inimesed ei rõõmusta ei koolilõpu ega ka romaanivõistluse teise koha, jutuvõistluse võidu ega ka Betti Alveri preemia nominatsiooni üle. Või kulka nominatsiooni. Meil lihtsalt pole neist asjust rõõmu. Samas poodiumikoha kättesaamatus tekitab ahastust ja meeleheidet – kuhugi ma ei kõlba, midagi ma ei oska, keegi mind ei armasta ega mõista. 

Ilmselt olen veel leebe juhtum. Mul on korraks hea ka teise või kolmanda koha üle, isegi ainult äramärkimine ei masenda. Vähemalt märgati, mul on väärtus! Kuid on ka inimesi, kelle jaoks kõik peale esikoha ongi läbikukkumine, valu ja kõlbmatustunne. Võitmine, kui ei suuda võidust rõõmu tunda, ei ole ka kuskilt poolt hea.

Kas paljud inimesed ei kujuta ette, et niimoodi saab? Nad arvavad siiralt, et saavutus ongi saavutajale alati tore? Ma ei ole kindel, kas mul õnnestus nüüd kedagi veenda, et ei ole. Nagu ikka kõigil teemadel: need, kes juba on nõus, noogutavad pead ja saavad heal juhul mõne uue killu oma mõtteisse; kes on teist meelt, mõtlevad enamasti, et lollakas, midagi ta ei taipa, ja võivad ka solvuda. Aga siiski. Äkki keegi sai ikkagi mingi uue nurga oma lastega käitumise kujundamiseks. Äkki. 

Triinu Meres on olnud Betti Alveri preemia nominent, võitnud Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia ulmejuttude konkursi, saanud II koha EKLi romaanivõistlusel, olnud Kultuurkapitali aastapreemia nominent, võitnud ulmeauhinna Stalker. Avaldanud viis proosateost ja ühe luuleraamatu. Kahe lapse ema ja töövõimetu neuroeriline.