Kultuurikorraldaja Pille Laiakask tahab viia klubikultuurile omast meeleolu ja lahtilaskmisoskust ka selle tavapärasest keskkonnast väljapoole. Kohaliku skeene trumbiks on tema arvates mitmete erinäoliste kohtade ja pidude olemasolu, pinnuks silmas aga ületarbimine ning mugavustsooni kinnijäämine.

Kui leian end mõnel järjekordsel õhtul Tallinna lokaali Nāganaga leti äärest, asjatab seal kuskil alati juhataja Pille Laiakask, ikka talle omaselt, krunn peas ja riietus konkureerimas söögikoha värvika interjööriga. Kord laudu tassimas, siis jälle valgust paika sättimas, õhtustele esinejatele tuuri tegemas või sotsiaalmeedia jaoks toidupilte üles võtmas. Pille on õlitanud öösfääri rattaid pea kümme aastat, seda Protestis, EKKMi Kohvikus ning nüüd Nāganagas, sinna kõrvale veel mitmed erinevad isiklikud projektid. Paar aastat tagasi otsustas Pille oma praktilisi oskusi teooriaga kinnistada ning sel kevadel lõpetab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriõppe, uurides oma lõputöös subkultuurilist kapitali ja tarbimisloogikat Tallinna alternatiivses klubikultuuris. Sellest koorunud infost ning Pille enda kogemustest ja vaatevinklist seoses antud teemaga intervjuus juttu teemegi.

Sa oled olnud Tallinna ööelus nüüdseks tegev kaheksa aastat. Kuidas sa sellesse maailma sattusid?
Olen tegelikult pärit Tõrvast, aga tulin Tallinnasse bakasse riigiteadusi õppima. Mingil hetkel hakkasin kooli kõrvalt Protestis tööle ning mul tekkis kiiresti oma visioon, kuidas seal peaks asju ajama, kuna olin ka Tõrvas korraldusliku loomuga. Organiseerisin seal kontserte, mängisin kahes näitetrupis. Olen juba lapsest saati selline olnud. Meil oli kodutänav, kus elas palju ühes vanuses lapsi, kellega tegime kogu aeg teatrilavastusi ja kontserte, mida kutsusime naabritädid vaatama.

Riigiteadused on samas hoopis teine valdkond.
Minu jaoks oli see loogiline, aga ma ei arvanud kunagi, et töötaksin tulevikus ametnikuna. Praeguseks on mu vanemad vaikselt leppinud, et minust ei saa inimest, kes istub kuskil laua taga. Nad küsisid ikka, et millal ma mõne kindla koha peale lähen, aga vastasin alati, et mitte kunagi. Ma arvan, et nüüd nad saavad juba aru, et selline elustiil poleks mulle lihtsalt loomuomane.

Milline visioon sul Protestiga seoses oli?
Eks mul läks mõned kuud aega, et mõelda, mida täpselt teha. Kohe ei hakanud mingeid liblikaid lendama. Kuna seal käis nii palju erinevat rahvast, ei saanud peod olla ühetaolised. Võtsin inimestega aktiivselt seoses üritustega ühendust ja mõne aja möödudes oli juba järjekord ukse taga. Varem ka töötajad vahetusid kogu aeg. Oligi selline rotatsioon, vanu graafikuid vaadates võis näha, et enamasti töötati seal võib-olla kolm kuud. See tekitas omakorda olukorra, kus püsikliente polnud nii palju, sest külastades oli letis jälle keegi, keda ei tuntud. Tegelesin sellega ja lõpuks need, kes tol ajal olid, jäidki. Hakkasime neid rohkem hoidma, üritasime palka tõsta ja teha mida iganes, et nad oleksid paigal; et ühtne vaim oleks tugevam. See lõi õhkkonna, kus inimesed tulid, ükskõik mis pidu parasjagu oli, ja teadsid kõiki.

Mida sa sellest ajast kõige rohkem õppisid?
Ma arvan, et hoidma ja väärtustama erinevaid inimesi olenemata sellest, mis omadused kellelgi on. Aktsepteerimisoskust tuli kõvasti juurde ja see teeb ka praegu asju minu jaoks palju lihtsamaks. Meil oli üks soomlasest klient, kes käis kõigile üsna pinda. Enamiku jaoks oli ta tüütu, aga mina kasutasin teda väljakutsena. Tegelesin temaga, vastasin talle vahepeal ei ja jah, aga ei läinud ta peale närvi. Ma arvan, et teen nii siiamaani.

Kas edasi läksid EKKMi Kohvikusse?
Ma läksin vahepeal aastaks Austraaliasse. Tegin tööd, samal ajal reisisin. See oli siis, kui Protesti voolas rahvast igast uksest, pidude järjekord oli neli kuud ning omanikud ei pidanud ise väga palju vaeva nägema, sest süsteem töötas õlitatult. Palk oli hea ja kõik läks hästi, võinuks justkui rahulikult istuda ja loodud süsteemi nautida, aga olen püsimatu loomuga ning tekkis tunne, et tahaks midagi uut, sest äkki mu elu läheb minust mööda. Nii käisingi vahepeal Austraalias, telkisin kuu aega Tasmaanias, mägedes, ookeani ääres. Kudusin, lugesin raamatuid ja vaatasin känguruid. Üksvahe elasin kolm kuud Melbourne’is suurlinnaelu, mis oli väga põnev. Töötasin kohvikutes ja baarides ning tegin flaiereid. Seal oli mõnes kohas promoga seonduv nii alaarenenud. Kuigi oli rohkelt meie mõistes hipsterikohakesi, leidus ka neid, mis olid ajas kuhugi kinni jäänud. Edasi töötasin kolm kuud sisemaal apelsinifarmis. See on olnud kõigist tööalastest asjadest mu elus kõige väljakutsuvam. Kui oled kuus päeva nädalas üksteist tundi üksinda oma mõtetega ja pakid liini peal apelsine, on see natuke meditatiivne tegevus, mille käigus tulevad meelde kõige sügavamad lapsepõlvemälestused ja muud asjad. Selles suhtes on hea, et tegin seda natuke vanemana. Mõned 18–19-aastased briti tüdrukud lihtsalt nutsid pauside ajal ja ütlesid, et nad ei kannata seda iseendaga oma peas üksi olemist välja. Tagantjärele oli see mõnus ja distsipliini koha pealt õpetlik kogemus. Pärast seda tulin tagasi ja läksin programmijuhiks EKKMi Kohvikusse, aga samal ajal töötasin ka uuesti Protestis ja tegin seal näiteks Pidu Saadet (meelelahutuslik üritus, kus võistlesid erinevad peosarjad ning mille eesmärk oli selgitada välja Tallinna peojumalad – M.M.).

Kuivõrd erines EKKMi Kohviku töö sellest, mida sa Protestis tegid?
Täielikult, aga seepärast, et seal oli teistsugune rahvas. Ma arvan, et EKKM oli minu jaoks hea rahuaeg, mille eest olen siiamaani piiritult tänulik. Igatsen vahel EKKMi inimeste väga zen’i suhtumist töösse. Mitte laiskuse mõttes zen’i, nad on kõik väga töökad, vaid nende tegutsemise voolavus ja olemine on hästi mõnus. Neil on tugev energia. Päeval on kuuris puutöökoda, siis pakitakse vaikselt asjad kokku ja tehakse pidu. Ei ole üleliia põdemist. Ma üritan ise ka teadlikult sellist natuke rahulikumat toimetamist õppida. Pidude seisukohalt erines olukord kindlasti selle poolest, et pidin hakkama jälle uusi asju otsima. Loomulikult ei tahtnud ma kõiki üritusi endaga kaasa võtta. Kui Protest kinni läks, küsiti mult ikka, kas tegemist on uue Protestiga, aga see oli pisut ajuvaba, sest EKKM oli juba mitu aastat eksisteerinud. Seal oli päris palju nuputamist, mis sarjad sinna istuda võiksid ja milliseid majarahvas sobivaks peab. Selles suhtes väga sarnane Protestiga, et asju ei tehtud otseselt raha pärast. Kui on mingi üritus, mis võiks raha sisse tuua, aga mis majarahvale tegelikult ei meeldi, siis sorry.

Kas on võimalik öelda, et EKKMi ümbritses mingi konkreetne subkultuur?
Seal oli minu arvates selline uue subkultuuri loome. Kui ma sinna läksin, oli kohvik uuesti avatud ja nende soov oli mitte võtta kaasa vana EKKMi asju, vaid tegeleda pigem otsimisega. Kellelgi ei olnud kindlat visiooni ja ma arvan, et nad katsetavad siiamaani. Kevin (Park, EKKMi Kohviku öise programmi juht – M.M.) toob sinna jälle teistsuguseid üritusi ja nooremat rahvast. Me hakkasime tegema Club Felicityt, millega alustas Andres Nõlvak. Proovisime igasuguseid veidraid asju. Mõned hakkasid toimima, teisi tegime üks-kaks korda ja rohkem ei tahtnud. Võib-olla üks soov oli siduda inimesi, kes tunnevad huvi ka näitusepoole vastu. Samas oli seal pidusid, nagu MÜRK, mis tulid tagasi. Selline tervislik kompott. Mu enda lemmik oli aeg, mil näitasime uusi eesti dokumentaalfilme ning kus käis hästi palju huvilisi. Tore oli see, et kui ma võõra inimesena erinevatele režissööridele kirjutasin, et tahaks nende tööd näidata, olid nad kohe nõus filmi tasuta tooma ja sellest rääkima. Eesti uusi dokumentaale näidatakse kinos ju umbes kaks korda, siis käivad need välismaal festivalidel ja that’s it.

Sa oled öelnud, et Tallinna skeenel on otsingute aeg. Kas sinu arvates on praegune skeene rohkem killustunud kui näiteks Protesti ajal?
Jaa. Mingite inimeste jaoks on nüüd ilmselt HALL ja Sveta Baar sellised kohad, aga rohkem on ehk seda, et kui lähed õhtul välja, siis ei ole paari kindlat sihtpunkti, kuhu sada protsenti jõuda tahetakse, kuigi valikut on päris palju. Mõtlesin vahepeal, et see on ainult minu ettekujutus, aga oma lõputöö intervjuude põhjal sain aru, et ka teised arvavad, et natuke on laisaks mindud. Ühelt poolt on sel võib-olla majanduslikud põhjused, aga palju on ka ilmselt seda, et mingil kõrghetkel – aastatel 2010–2011, kui noori inimesi oli pea sama palju kui 91. aastal, mil Eestis vaikselt klubikultuur tekkis – hakati põhitööna pidude korraldamisega tegelema ning ollakse selle hoo peale jäänud. See on natuke nagu kahe teraga mõõk, kuna pelgalt muusikaprodutsendi või DJna on keeruline ära elada. Siis peadki tootma igal nädalavahetusel mingi peo, kus kolm meest mängivad plaate ja pilet on viis eurot. See on iseenesest okei, aga on natuke küsitav, mis aated selle taga on. Kindlasti nad kõik armastavad muusikat, teevad seda suurima heameelega, kuid see on veidi ketramine.

Kas sinu arvates võiks siis pidude ümber rohkem kontseptsiooni olla?
Jah, mu lõputööst paistab selgelt välja, et on kaht tüüpi klubitajaid. Ühed on need, kes lähevad peole ainult muusika ja artistide pärast ning kelle jaoks on tähtis, et heli oleks hea. Selline piduline paneb oma koti nurka, tantsib viis kuni kümme tundi ja vaatab, mis edasi saab. Kui on mitu pidu, tantsib ta mitmes kohas, ja teda ei huvita olustik ega kontseptsioon. Ja siis on teine grupp, kelle jaoks on tähtsad miljon faktorit. Muusika on samuti oluline, aga esikohal on atmosfäär, et saaks suhelda, istuda, astuda, ja see, kes veel peol on. Inimestel on kahju, et on mindud laisaks ega looda keskkonda. Näiteks kui peale suitsuruumi ei ole vaikset kohta, kus normaalselt jutustada. Ühest küljest inimestele meeldib, kui erinevad skeened segunevad, sest palju huvitavam on peol olla, kui on erisugust rahvast, aga sellel segunemisel on piir. Palju mainitakse seda, et kui mingi pintsaklipslane tantsides küünarnukiga äsab või kõva häälega juttu ajab, pole see segunemine enam nii tervitatav.

Kas nendes gruppides, mille sa välja tõid, võib kohata ka erinevaid arvamusi sõltuvalt näiteks inimtüübist, soost või vanusest?
Sellest väga ei olenegi. Olen rääkinud üsna erinevas vanuses inimestega, ka 50+ klubitajatega, kes on kogu elu tantsinud, tantsivad siiamaani või käivad lihtsalt sotsialiseerumas. Palju on ka ühisjooni – need kaks gruppi pole nii ranged, aga see on selline laias laastus eristus, mille saab teha. Võib-olla need, kes käivad ainult tantsimas, on mingis mõttes natuke introvertsemad. Nende suhtlus, mis ka ühest intekast hästi välja tuli, toimub väljas käies ja tantsides just iseendaga. Harutad enda peas asju lahti. Välist suhtlust polegi nii palju vaja või see toimub äftekal. Neile ongi sealjuures olulisem, et oleks ka järelpidu.

Kui palju sa erinevaid subkultuure kaasasid?
Enamasti olid osalised ikkagi elektroonikaskeenest. Kui rääkisime intervjuu soojenduseks klubikultuurist üldiselt, mainiti ka näiteks Rock Cafed. Üritused, mis elektroonikainimesi huvitavad, aga kuhu nad ei ole jõudnud, on näiteks Beats From The Vault. Mingid valge kinda reivid, kuhu tahetakse minna, ja trance’i-peod, aga info ei jõua kohale. Huvi pakuvad ka erinevad kostümeeritud sündmused, mida on aga vähem. Samas on vastukaaluks need, kes ütlevad, et kostüüm on täiesti jabur ja nemad sellises asjas ei osale. Teised igatsevad jällegi Vibe’i meenutavaid asju. Ka publik võiks rohkem vaeva näha.

Mis inimesi pidudel kõige rohkem häirib?
Häirib igasugune ületarbimine. Seda arutelu oli meeletult. Need on teemad, mis on nagu elevant toanurgas. Toodi välja, et peavoolus tarbitakse liiga palju alkoholi, inimesed ei oska piiri pidada, on lääpas, lähevad tülli, ja see on ka põhjus, miks suurtes ööklubides ei käida. Mainiti ka ülipurjus naisterahvaid, alternatiiviskeenes aga narkootikumide ületarbimist. Üldiselt midagi ütlema ei hakata, vaid kui ei meeldi, minnakse ära. Paljudele neidudele on ebameeldiv ka olukord, kus su juurde tullakse põhjusel, et oled viie meetri raadiuses ainus naine, ning sind hakatakse konkreetselt ära lohistama. Muidugi sebitakse alternatiivipidudel ka, aga seda tehakse stiilsemalt.

Nende üle ääre kukkunutega käib kaasas teatud süngus ja mürgisus, kuigi mööname, et enda probleemide väljaelamine ei olegi alati ninnu-nännu. See ongi selline roomamine ja hämar tegevus, aga selgelt nähakse seda, et pead enda piire tunnetama ja oma tarbimist mitte demonstreerima. Lisaks toodi välja, et see, kui keegi istub su juurde maha ja hakkab rääkima, kui palju ta midagi võtnud on, on kohutavalt ebameeldiv. Naudi, tunne ennast vabalt, aga ära promo seda, mis abivahendeid sa selleks kasutad. Mainiti ka seda, et kui kohtad 19-aastast inimest, kes ütleb sulle, et ta on kolmandat päeva üleval, siis tegelikult on see kurb, mitte äge. Just vanemad pidutsejad tõid välja, et nende arvates on olukord muutunud viimase 2–3 aastaga tunduvalt hullemaks. Enne tehti neid asju kodus või kuskil äftekatel, aga nüüd on see jõudnud klubiruumidesse ja seda aktsepteeritakse liiga palju. Mingi salapära on ära kadunud.

Kui rääkida anonüümsusest, siis kas Tallinna pidutseja tunneb sellest puudust?
Ikka on nii, et inimesed vahivad üksteist, ja seda võiks vähem olla. Seda seostatakse rohkem peavoolukultuuriga, kus käiaksegi üksteist vaatamas. Samas on see ka pind või palk enda silmas. Mingit anonüümsust küll ei ole, aga ma pole tajunud, et see kellegi jaoks probleem oleks. Pigem vist ikka nauditakse seda, et tunned inimesi. See, et tead peokorraldajaid ja DJsid, tundub olevat kõva subkultuuriline kapital. Ma ise väga Eestis ei lõõgastu, kuna teen samas valdkonnas tööd. Kui teised käivad oma töömõtteid välja loputamas, siis mul on suhteliselt raske seda võimalust leida. Siis ongi kogu aeg natuke pingestatud olek. Üldiselt teen oma väikse seltskonnaga midagi suvel maal, käin Berliinis või ükskõik kus mujal.

Kui palju sa end välismaal toimuvaga kursis hoiad ja sealt ideid ammutad?
Pole vahet, kuhu ma satun, uurin ikkagi välja, mis kohalikus skeenes toimub. Vahepeal osalesin Balticlabi programmis, millega käisime paljudes Euroopa linnades, ning meil oli selline väike erinevatest riikidest pärit inimestest koosnev klubitajate grupp, kellele antud teema huvi pakkus. Kiievis sattusime isegi festivalile, mis toimus keset linna ühe saare peal. Viimased kaks aastat oma töö, magistriõpingute ja saja muu asjaga tegeledes olen keskendunud muidugi Eestis toimuvale, aga eks ma ikka loen ja uurin. Ma ei tea, kui palju ma mujalt ideid ammutan. Need pigem tekivad kuidagi muudmoodi ja põimuvad. Kõige paremini näiteks Eriga (Rääsk – M.M.) vesteldes, lõõpimise käigus, et teeks sellise peo, ja lõpuks teemegi.

Kui palju ja milliseid kõrvalprojekte sa vastu võtad?
Püüan vähem võtta. Minu jaoks on tulevikusuund viia klubikultuuri suhtumist, chill’i olemist ja lahtilaskmisoskust sellest keskkonnast väljapoole. Ma olen katsetanud firmaüritustega, kus me teeme asju, mis on veidi esoteerilised või mängulised. Minu jaoks seostuvad klubitamine ja klubikultuur palju lapsepõlve, mängu ja lapsemeelsusega ning olen proovinud õpetada seda ka täiskasvanutele. Me unustame oma mängulisuse üsna ruttu ära. Põhimõtteliselt on nii, et kui lähed kooli, siis hakkabki pihta päriselu ja mäng jääb laste pärusmaaks, aga tegelikult saab täiskasvanud inimesi väga ägedaid asju tegema panna. Selleks ei ole vaja stimulante ega midagi.

Mulle tundub, et peosarjad Pätikiisud ja Kunksmooring, mida sa korraldad, on samuti mängulisemad.
Kui ma sündisin, olid mu vennad 14- ja 15-aastased ning nende elu koosnes ainult rokkmuusikast, à la Metallica, Bon Jovi, Vennaskond jne, niisiis kasvasin ka mina selle peal üles, sest vennad panid paika, mis muusikat kodus kuulatakse. Kui läksin kooli, fännasid kõik Spice Girlsi, aga ma ei teadnud boy ega girl band’idest midagi. Ma siiamaani alles avastan nende muusikat, sest ma ei saanudki sellega kunagi tuttavaks. Enda tiinekaeas hakkasin kuulama rokki ja post-hardcore’i ning sealt tulid sisse emoteemad. Pätikiisud ongi puhtalt mäng, muusika, mida mul lapsepõlves ei olnud. Teen seal täpselt seda, mis pähe tuleb, asi pole tohutult kureeritud. See sarnaneb ilmselt lasteaiaõpetaja ametiga. Paned lastele kava kokku, aga asi lõppeb tavaliselt sellega, et nad teevad ikka nii, kuidas ise tahavad. Kunksmooring pakub jällegi muusikat, mida ma ise parasjagu kuulan. Kuna vahepeal läksid kõik nii süngeks kätte, tekkis vajadus sellest teemast kuidagi välja ujuda. Mulle sümpatiseerib küll sünge muusika, aga mulle meeldib ka helgema muusika kaudu end välja elada. Lisaks on see minu ja Liisi (Eesmaa – M.M.) omavaheline energia, mida vahel teistega jagada soovime.

Milles peitub sinu jaoks Tallinna võlu?
Siim Nurklik tõi välja megakapitalismi võlu, mis annab ettevõtjatele võimaluse suhteliselt lihtsa vaevaga uusi kohti avada. Tegelikult on see okei. Peopaigad tulevad ja lähevad ning lõpuks see enam ei kurvasta, sest tead, et tulevad uued. Helsingis ei ole see üldse lihtne, sest seal on väga ranged regulatsioonid. Meil ongi pakkuda mitmekesisust. Meil ei ole ehk underground’i mõttes megaklubisid, aga on palju väikseid kiiksuga kohti. Tallinnas läbid öö jooksul justkui seiklusraja, käid erinevatel pidudel kohtades, mis on erinäolised. Lähed EKKMi Club Felicityle, siis Svetasse, tantsid seal segiläbi pintsaklipslaste ja drag’idega, siis lähed HALLi või vaatad, mis vanalinna keldrikestes toimub. Võib-olla ei tasugi tulla siia ühe kindla klubi pärast, vaid et oleks seiklus. Suvel on kindlasti veel ägedam, sest saab käia saartel festivalidel, tantsida keset heinamaid ja päikesetõusuga oma akusid laadida.

Ken Mürgi lemmikmotiivid on inimesed ja nende lood ning seetõttu on ta keskendunud aja jooksul rohkem just dokumentaal- ja portreefotograafiale. Hea lõpptulemuse kõrval peab ta kõige olulisemaks sideme loomist portreteeritavaga. Kenile meeldivad pikad jalutuskäigud rannal, kirglikud suudlused, blondiinid ja kassipojad.