Kuidas rääkida ajast ja ruumist inimesega, kes eitab aega ja (osaliselt ka) ruumi? 90ndatel Tartus punkar, 00ndatel Tallinnas poster boy, 10ndatel ruumiülene nostalgiavõõras sisepagulane.

Kõik, kes Kiwa veidi lähemalt tunnevad, teavad, et tal on inimese, sootsiumis toimijana kaks võimalikku üldist olekut/seisundit: itsitav ja mossitav. Natuke nihutades saab sellest muidugi konventsionaalsema opositsioonipaari: ekstra- või introvertne, avatud või suletud jne. Intervjuud tegema sõites ei teadnud ma, kumb mind ees ootab, ja see on igatahes essentsiaalne, sest sellest sõltuvalt on võimalik saada (vähemalt) kaks täiesti erinevat intervjuud. Intervjuud ta õigupoolest anda ei tahtnudki (talle ei meeldivat, „eriti rääkides”), soovitas hoopis Psaikoga vestelda jne.

Kiwa ateljee/stuudio Ujula tänaval ei ole mulle võõras, olen paar korda ikka külla sattunud, aga iga kord on ta jälle natuke (palju) teistsugune, ümber on tõstetud raamaturiiul või töölaud või teine töölaud, maas võib olla uus vaip, siia-sinna on sätitud elemente Kiwa kunagistest kunstiprojektidest (mustad kastekannud). Kohmetus on muidugi nakkav ja nii võtab intervjuu algus mõnevõrra aega, selle raames üritab Kiwa eitada nii ruumi kui ka aega ja ega mul lihtne ei ole, pikad pausid ei ole „tavalised pikad pausid”, vaid ikka väga pikad.

Miks sa ei tahtnud mulle intervjuud anda? Rael Arteli eessõnas sinu rohelisele raamatule („Autoportree tundmatuga”[1]) on mainitud, et sa ei ütle (öelnud?) ühelegi ajakirjanikule ära.
Ma võin põhjendada seda sellega, et… mul ei ole midagi ütelda (naerab). Pidin üksvahe nii palju intervjuusid andma ja siis avastasin, kui palju energiat võtab see, et kasutada funktsionaalselt ära pinda, mis on sulle kommunikatsiooniks antud. Nothingoloogina võivad mul tekkida vastandlikud tundmused, kui kuskil tühjal pinnal üldse midagi on. Ja võib-olla seetõttu ei ole ma tahtnud aasta aega väga midagi avalikult öelda. Ma arvestan siinkohal intervjuude sekka ka arvamusavaldused ja kolumnid ja sellised asjad. Praegu ei ole mul midagi kommunikeerida. Mul on endal idee, et olen sisepaguluses ega arva mingitel teemadel midagi, sest mul on nii palju muud teha (kihistab).

Mida sa teed siis? Kunsti?
Ma tegelen oma eksperimentidega, millest osa on kirjastusvaldkonnas ja… mis on ühesõnaga interdistsiplinaarsed.

Kas nende liigpaljude intervjuude all pead silmas oma meediaga manipuleerimise perioodi 90ndail?
Nagunii on kõik kõigega seotud. Kui rääkida mingitest asjadest, siis need seostuvad kohe mingite muude asjadega, mis on ka kahtlemata väga olulised. Aga see on justkui trepist allatulek, et sealt üles kukkuda, see meenutab pliiatsit, mille ühes otsas olev kustutuskumm ei suuda kustutada seda, mida teine pool on kirjutanud.

„Autoportrees tundmatuga” sa just väga reflekteerid olnut.
No vot, sellest ma räägingi, et ajal, mil seda kirjutasin, oli nõudlus, olin sunnitud retrospekteerima rohkem, kui soovinuks. Ma ei ole harjunud minevikust asju väga aktiveerima ega pea seda vajalikuks, aga näiteks tegin just Voronja galeriile üht projekti[2] Taageperas.

90ndate ja 00ndate alguse paiku kasutasid sa ju meediat ise oma lõuendina.
Sellest, mis 90ndatel alguse sai, oligi see roheline raamat ja seetõttu ma seal hilisematest asjadest ei kirjutanud. Seal oli fookuseks „Kiwa” kui kunstiteos, kui meediafantoom.

Pungist ja veel varasemast ajast on ka juttu.
Sellepärast ma ütlengi, et need asjad on omavahel mingil moel seotud. Kontra- ja subkultuursete nähtuste vastu oli mul varem huvi, aga ma ei teadnud, et ma nendest kunagi kirjutama või nende teemal näitusi tegema[3] või neid üldse mingisuguse uuringulise kultuurivormi kaudu reflekteerima hakkan.

Kas „Kiwa” kui kunstiteos on nüüd minevik? Mis Kiwa nüüd on?
See meediafantoomi projekt oli üks paljudest, aga see oli põhiliselt Eesti-keskne. Ja aeg on muutunud. Tänapäeva meediaga ei ole huvitav eksperimenteerida ja minu praegused eksperimendid toimuvad mingisugusel muul tasandil, kuhu meedia eriti ei puutu.

Miks praegune meedia huvitav ei ole? Või kas see tähendab, et meedia ise on muutunud? Või on see pigem midagi sellist, et see kõik on juba tehtud?
Ma tegelen praegu pigem nišiteemadega, millel ei ole ühiskondlikult nii suurt kõlapinda ja mida ei ole vaja meedia kaudu kommunikeerida.

;paranoia alguses ehk nii aastal 2015 küll ju Saagim käis ja kommunikeeris…[4]
;paranoia on kirjastanud 40 erinevat toodet ja peaaegu igaühega neist on käinud kaasas esitlusetendus – need on kõik tegelikult erinevad projektid olnud. Neid ühendab kuraatoriplatvorm ja kaubamärk. Selle fake-seltskonnaajakirjaga (Neoonmust – toim.) käis, jah, vastav meediasuhtlus kaasa. Aga see ei olnud minu algatus, see oli tegelikult ühe mu EKA tudengi Kadi-Maarja Võsu idee.

Mulle tundub – ja paranda mind, kui ma eksin –, et „Autoportrees tundmatuga” oli see, kus sa rääkisid kunstist ja meediafantoomist ning sellest, mida sa tegid Tallinnas, väga pragmaatiline. Samas oli just see ajaliselt eelnev osa, kooliaeg ja pungiaeg Tartus, kuidagi armas ja nostalgiline.
Nostalgia on mulle täiesti võõras. Seal raamatus võis olla kirjanduslikke liialdusi, kuna see ei olnud akadeemiline uurimus, aga laiem taust oli ikkagi Tartu San Francisco, see subkultuuride Tartu, millest mina nägin kahjuks ainult viimast otsa. Ma mõtlen selle all seda, et linn oli noorte subkultuure täis, eriti Pirogovi plats ja Püssirohukeldri ala ning mingi kohvikuskene[5]. Ja varane reivikultuur.

Aga kui sa Tallinnast tagasi tulid, kaanepoiss ja meediastaar, nii nullindate keskel või alguse poole, siis mis sind siin ees ootas? Missugune see pilt oli?
Ma olen sellest peale olnud võib-olla kolmandiku ajast Tartus, teise kolmandiku ikkagi Tallinnas ja kolmanda Eestist eemal. Ma tegin Tartusse lihtsalt ateljee, kuna siis hakkasin elektroonilist ja ambient-muusikat ning mingit väga vaikset ja aeglast asja tegema, mille puhul ma arvasin, et seda on parem Tartus teha.

Ikkagi mingi genius loci? Kas Tartu on vaiksem?
Ei, selles mõttes ei ole Tartul mõõtmeid. Ma ei suhestu selle linnaga eriti sotsiaalses plaanis. Mulle meeldib, et siin ei ole provintsilinnadele omast väikekodanlust või selliseid maneere või hoiakuid – see segaja jääb ära. Ta on mu enda projektide ja töö tegemiseks lihtsalt sobiv taust. Ta on pigem subjekt kui objekt.

Mari Sobolev/Kartau ja tema kaudu Marika Agu on „Autoportrees” spekuleerinud või isegi üsna kindlalt öelnud, et sinu tagasitõmbumine meediast oli seotud aususe kadumisega. Mida sa sellest arvad?
(Veel pikem paus kui tavaliselt) Nii kunstis kui ka meedias, kui sa kasutad neid teatavate meediumitena, tõstatub kohe aususe ja tõesuse küsimus. Igal materjalil on oma spetsiifika – kui nõukogudeaegne meediapilt asendus läänelikuga ja tõi kaasa selle, mis ta tõi, siis oli näha, et aususe ja ebaaususe vahekord oli selles meediumis justkui ette antud. Meedialt ja kunstilt eeldatakse erinevaid aususi. Ja meedia oli selline platvorm, mida ei olnud Eestis varem taolisel kujul eksisteerinud. See oli uus nähtus, mis oli tol ajal teema, millega töötada. Kas või see, et läbi meediafiltri muutub kõik a priori ebasiiraks ja ausus on vaid tarbija jaoks lavastatud afektiivne seebiooper.

Aga kas sinu n-ö taandumine kattub ajaga, kui sa Tartusse tulid?
Aeg nõuab aega.

Ütles ta elutargalt?
Mul on ruumiline ja ajaline neutraliteet. See, kuidas ma mingitest asjadest mõtlen ja neid tajun.

Sa ei ütle siis, miks sa taandusid ja siia sisepagulusse tulid?
(Kärsitult) See sai ammendatud. Üks asi oli „Kiwa” kui meediafantoom, aga projektid, mis on hiljem olnud, on sellega võrreldes täiesti teiselt planeedilt, näiteks elektrokeemiline heligeneraator. Või unenäokogu – inimesed hakkasid ühel hetkel mulle unenägusid saatma[6]. Või filmikaadrid sõnaga „nothing”. Mingid asjad saavad lihtsalt ise alguse. Muidugi ma ka otsin seda uut meediumit, ma ei ole rahul näituseformaadiga ja ka raamatuformaat on omal kombel piiratud. Ja samuti ei taha ma kultiveerida sellist performatiivsust nagu teatris. Sellise sündmuseformaadi jaoks ongi need ;paranoia raamatuesitlused olnud, saan seal performatiivseid ideid testida ja realiseerida. Või veidi varasemast ajast 0lematute Bändide Festival ja Cabaret Derrida. Aga sellises ülimas või subliimses mõttes kunstiteosed ongi need, mis pole varem läbinämmutatud formaadi edasivenitamine, vaid saavad „ise eikuskilt” alguse. Nagu see unenägude kogumine.

Mida sa nendega hiljem teed?
Ma ei tea. Midagi ei tee (naerab). Ma ju ei tea, kas see protsess on lõppenud või veel käib. Paar päeva tagasi saadeti just väga hea unenägu.

Sa kunagi ütlesid, et sa ei loe neid. Kas see oli vale?
Vahel lasen silmadega üle, sest mõnikord on see nagu osa vestlusest inimesega. Vahel keegi ütleb ühe lausega, tal ei ole seal midagi rohkem seletada, siis ma reageerin. Aga mind ennast pigem ei huvita (kõhistab naerda). Ega mind meedias ka väga ei huvitanud, milline see imago lõppkokkuvõttes on, see oli ilmselge, et see on projektsioon ja see on minust eemal, mingis mõttes iseseisev, sõltumatu homunkulus.

Kõik need elemendid, millest rääkisid, millega sa justkui rahul ei ole, on ;paranoia kirjastuse tegevuses ju absoluutselt olemas. On raamatuformaat, kohati on näituseformaat ja alati on performatiivne aspekt esitluste või etenduste kujul.
Minu jaoks on kirjastamine kontseptuaalne tegevus, sellega lihtsalt kaasneb materiaalne külg. Need materiaalsed objektid – ka postdigitaalne, uusmateriaalne tähendus lisandub sinna – ei ole sada protsenti eesmärk omaette, vaid ikka kirjastamine kui kunstitegevus ja sinna juurde kuuluv korporatiivne identiteet. Samuti autorite võrgustik.

Aga see on ikkagi ju paroodia?
Aga raamatud on ju päris! (Naerab laialt) Ja isegi need inimesed, kes teostavad end ;paranoia kaudu, on päris! Seal ei ole üldse minu väljamõeldud autoreid, kuigi seda arvatakse pidevalt.

Aga ma tahtsin veel öelda, et minu kunstnikupositsioon või… ei, ma ei taha ikkagi kunstist rääkida. Eksperimendid, millega ma seotud olen… ma artikuleerin seda kahtlemata pidevalt ümber. Mu ideaalteos on selline, kus nii-ütelda keel hakkab ennast ise kõnelema ja uuesti leiutama. Protokunst..[7] Kui küsitakse kunstnikupositsiooni kohta, siis sõltuvalt sellest, mis ideedega ma parasjagu tegelen, orienteerin seda ümber. Selles mõttes on see identiteediprojekt, et… väga voolav olla kogu aeg. Kõik need niinimetatud projektid ja asjad, kõik mis toimub, kogu maailm, see on mingisugune voolamise ja segunemise seisund, subjektiivne universaal. Ja siis tekivad mingid raamatud.

Mida tähendab, et sa oled sisepaguluses?
Nagu ma ütlesin, ei suhestu ma Tartuga sotsiaalses mõttes. Siin ei ole võrreldes suurlinnaga sundust pidevalt kuskil käia ja ma väga ei käigi kuskil, välja arvatud sellistes mittekohtades psühhogeograafilistel rännakutel. Suurem osa ajast ei ole tsivilisatsiooni lähedalolek mulle oluline. Ma olen siin suhteliselt linna äärel, vahepealsuses. Kui uksest välja astun, siis ühel pool on kesklinn kümme minutit ja teisel pool on mets kümme minutit. Riia ja Tallinna lennujaam on samal kaugusel ja Moskva ja London ning New York ja Ulaanbaatar. Lihtsalt sõltub, kummale poole ma uksest väljudes keeran.

Margus Kiis kirjutab selles lehenumbris, et võrreldes plahvatus- või buumiajaga või kuidas tahes nimetada seda, mis Tartus nullindatel kunstiskeenes toimus, on praegu palju rohkem uimasust ja kõik on institutsionaliseerunud.
Ma ei tea põhimõtteliselt üldse, mis siin 90ndate teisel poolel oli. Siis ma ei olnud peaaegu üldse Tartus. Nullindatega olen rohkem kursis ja muidugi on see ära vajunud. Nullindatel muutus ühiskond konservatiivsemaks, aga mingisugune underground ja art scene inertsist veel justkui järellainetas. Alles nüüd on rohujuuretasandi algatused vist ära kadunud küll, jah.

Kui vaadata samas mingite muusikaliste subkultuuride põhiseid asju, siis ju näiteks toimusid enne Genklubi ka sedasorti muusikaüritused. Institutsioonide puudumine ei ole kuidagi takistanud. Võib-olla muusikaskene on isegi aktiivsem olnud, aga kunstiskenega on Tartus alati nii lood, et põhiliselt seostatakse Tartut igavesest ajast igavesti Pallasega. Aga jah, kui Kunstikuu ja Kuku Nuut tulid, siis mõned kuraatorid üritasidki seda skenet elavdada.

Elavdasidki.
Jah. Aga nüüd on nad teadmata kadunud.

Üldiselt räägitakse institutsionaliseerumisest vist negatiivse varjundiga. See on justkui vastukaaluks energilisele (ja kuidagi a priori positiivsele) isetekkelisusele – Varjend, Müürileht, ART IST KUKU NU UT jne. Kui nüüd utreerida ja isiklikuks minna, siis võib ju küsida, et mis maailmas me elame, kus Rael Artel oli ühe ametiaja Tartu Kunstimuuseumi direktor, Kiwa saab kunstnikupalka ja Müürileht on SA Kultuurilehe väljaanne.
;paranoia publishing on tühjalt kohalt tekkinud. Sellele ei eelnenud mingeid köetud kontoreid. See on puhtalt vajaduspõhine, see on puhtalt antiinstitutsioon. Sellele eelnesid ainult tekstid ja autorid.

Aga kuidas sul muidu kunstnikupalgaga läks? Kas oli paksu verd või pahandamist ka?
Ei, ma olen justkui nähtamatuks muutunud. Enne seda oli küll reaktsioone seinast seina. Reaalsetest tapmisähvardustest ja vihakõnest kuni selleni, et võõrad inimesed tulevad tänama, ütlevad, et sa ei tea mind, aga ma lihtsalt surun su kätt või suudlen sind ja tänan, et oled olemas. Kui esimeste kohta võib öelda Jaan Krossi tsiteerides, et nii ebaküpse kultuuriga maal nagu meie oma tuleb inimestele pahatahtlikkus lihtsalt andeks anda, siis teised näitavad, et sellisel sõltumatul kultuurivektoril, mida „Kiwa” tänapäeval esindab, on oma pingeväli.

Etableerunud ei ole?
Vastupidi, see just annab võimaluse rohkem sõltumatu olla.

Mul on sulle välja pakkuda üks roll – oled ju olnud punkar ja kaanepoiss ja beibe ja nii edasi –, mida sa ei ole veel mänginud: väikekodanlane!
Ikka olen.

Oled või!?
Ei, ma ei tea… Mis mõttes? Kuidas sa kujutad ette väikekodanlast?

Mitte nii!
Siin on vaip maas! Sa ise istud vaiba peal praegu!

Aga see on neoonkollane! Ei, ei, see küll siin väikekodanlus ei ole. Pigem võib-olla siis, kui sa ;paranoia tegid, oli sul peente pintsakute ja prillidega mingi semi-yuppie-mäng, mille juurde kuulus ka surmtõsidus, aga väikekodanlus jäi vahele.
Ma käisin just vanaemal külas, ta on 96, ma viin talle lugemiseks raamatuid. Ükskord viisin Houellebecqi teoseid näiteks. Kui utreerida, siis raamat ise on juba vormilt veidi väikekodanlik, revolutsiooni tehakse ikka lendlehtede ja pamflettidega.

Räägi oma perioodidest või faasidest kunstnikuna. Sa kirjeldad „Autoportrees”, ma ei tea, kas irooniliselt või mitte, oma perioode, à la „ja sealt sai alguse n-ö nothingoloogiline periood”.
Kogu see „elu ja kunsti sidumine” ja periodiseerimine on ju kunstiajaloolaste leksika, et natukene mingit selgust luua. Kuna ma ei ole teadlane, aga ekspluateerin sellist keelt oma tekstis, on sinna mingisugune nihe sisse programmeeritud.

Sinu puhul on räägitud palju identiteedimängudest, aga mis sinna vahele on jäänud? Kas identiteetide vahel on ka kriisid?
Need mängud ongi kriisi sümptom.

Kas need n-ö perioodid on vaheldunud sujuvalt ja valutult või on ka mingit suuremat otsingut olnud?
Ei, need on sellised kihilised. Kirjastamisega tegelesin näiteks ju juba aastal 91 – andsime kirjandusklassi ajal[8] kolm numbrit underground-almanahhi välja, mingite esimeste koduprinteritega, mis olid Tartusse jõudnud. Ja siis vahepeal ma lihtsalt ei tegelenud sellega, aga mingis mõttes võib öelda, et asi sai siis alguse. Sest me kirjastasime ja tegime bändi küll, aga mitte veel midagi sellist, mida kunstiks nimetada. Kunagi kirjutasin Kaasaegse Kunsti Keskuse uudiskirja 90ndate performance’ist[9] ja hakkasin mõtlema, kas me üldse seda sõnagi teadsime. Me ei teinud kunsti kunsti pärast, see oli täiesti ehe elu ja kunsti kokkusulamine. Aga oli ikkagi vahetu nõukogudejärgne periood ja nõukogude kontrakultuurid olidki nagu mingisugune Gesamtkunstwerk, kus välimus ja identiteet olid a priori mingi statement ja ühiskondliku tähendusega.

Ma ei tea, ma ei tuvasta kriise – mingite kihtidena voolavad asjad, ja need, mis parasjagu kohakuti on, ongi identiteet. Üks vool läheb kiiremini, teine aeglasemalt. Või on mingi teadvusruumides rändamine. Igal tasandil toimub midagi, võib-olla ma ise olen hoopis millegi projektsioon, mille kohta ma arvan, et see on mingi fantoom. Või olengi tegelikult nende unenäokirjelduste projektsioon, aga need tekstid tulevad lihtsalt tagantjärele… Äkki aegruum on üldse sassis, äkki need olid ikkagi juba enne olemas.

Institutsioonidega seoses – paranda mind, kui ma eksin – on mul justkui meeles, et sa ei ole kirjanike liidu liige?
Ei, mind ei võetud, selle asemel võeti sinna tol korral mitu humoristi. (Poolnaljaga-pahuralt) Mul oli Hasso Krulli soovituskiri!

Kas sa oled seetõttu ikka veel kuri?
Jah.

Enam kunagi ei proovi?
Ei.

Kirjandusskeenega tunduvad sul üldse problemaatilisemad suhted olevat kui kunstiväljaga.
Eesti on üleüldse nii väike, et kõik ongi ainult üks skene. Ma ei vali mingisuguseid pooli või sub-sub-osasid. Selles mõttes ei kuulu ma eriti kindlalt kuhugi „koolkonda”.

Aga kes tänapäeval üldse nii väga ainult ühte koolkonda või voolu kuulub? Nagu sa ise ütled, on Eesti väike ja skeene on kitsas.
Väga huvitav oli ikkagi Vihiku[10] aeg. Kui see hakkas ilmuma, tundus see minu jaoks täiesti revolutsioon! Väga järsku tekkis Eestis huvitav kirjanduselu. Ja mul on kahju, et see ühest hetkest ära lõppes. Enne seda ei toimunud siin midagi tähelepanuväärset ja pärast seda ei ole ka väga toimunud. Mul oli olnud võimalus kunstiväljal eksperimenteerida, aga enne Vihikut tundus kirjanduseksperimentalistika mulle täiesti võimatu, nagu keelatud – et sellist asja absoluutselt ei eksisteeri. Kõik need avaldamispuudega autorid olid omaette kuskil peidus.

No ikka suht lootusetu olukord oli. 90ndate kirjanduse olulisus seisnes väga üksikutes autorites ja raamatutes.

Kas võib öelda, et 2010ndad on sul kapitalismiga tegelemise periood? ;paranoia tooted ja korporatsioon, Rebel Angel kui toode jne. Kust see tuli?
Ma ei tea, võib-olla see on seotud Tartu intellektuaalse skenega, varastel 90ndatel lugesime ju samizdattidena näiteks Masingut, kes rääkis kaasaegse Lääne inimese omasüülisest alaealisusest. Iroonia seisnes põhimõtteliselt selles, et oled n-ö õhtumaade allakäigust läbi intellektuaalse filtri informeeritud ja siis tuleb pauguga kogu Lääne meedia ja kapitalism ja näedki eriti karikatuursel kujul kõike seda, mida Masing on võib-olla ühe kriitilise lausega öelnud. See oli aeg, mil inimesed üldse lugesid rohkem ja arutati ka meediafookusest väljaspool olevate asjade üle. Segajaid polnud. Lääne ühiskonna ja meediaga ju tuligi see, et su tähelepanu peab olema kogu aeg mingite suurte värviliste reklaamide või kohutavalt kõvasti mängiva Atlantise jõmmimuusika peal. Sellised asjad, mille eest ei olnud võimalik kuhugi põgeneda. See oli väga tüütu. Tänapäeval ei ole ikka kogu aeg mingi Coca-Cola pudel kuskil vaateväljas. Selles mõttes on asjad positiivses suunas liikunud.

Ühesõnaga, kui see üleminekuperiood algas, oli see ilmselgelt ju nii kiladi-koladi ja naeruväärne, see oli juba iseenda paroodia. Ja mul ei olnud mingeid illusioone, et seal saab intellektuaalset agendat ellu viia… Kuigi seda sai üritatud, kirjutasin ju 90ndatel ajalehtedesse üsna palju kunstist. Ja ma ei tea siiani, miks telliti minu käest või miks lasti üldse avaldada. Aga siis olid ajakirjanduses veel traditsiooniliselt suured kultuuriküljed alles, ja näiteks Laansalu (Andrus – toim.) oli ju Postimehes toimetaja – ta sai üle lehekülje suuri suhteliselt hulle tekste avaldada. See, mida Janar Ala nüüd hiljem mingis mõttes taaskorraldas. Nii et võib öelda küll, et kasutasin oma meediapositsiooni ära, et kunsti- ja kultuuriväljale positiivset valgust heita. Seal oli kergelt utopistlik mõõde või noore inimese idealism. Aga see kõik oli samas meedia ärakasutamine.

Mulle tundub, et kapitalismi pealetungi eest olin mina küll kaitsetum kui sina. Aga ma olin ikka väga väike siis muidugi ka.
Me olime ju punkarid, maailma kontseptsioon tuli J.M.K.E. lauludest. Villu Tammel on paljudes laulutekstides hästi konsumerismi- ja võimukriitika põhjendatus kokku võetud. Nii et meil oli skeptiline eelhäälestus juba olemas. Seega siiski oli kohti, kuhu nende reklaamide ja meedia ja eurotrash’i eest põgeneda. Sa said ikkagi mingisuguse oaasi või niši luua, siis oli underground’i ja subkultuuriskenet kõvasti rohkem.

Kas sa päevakajalistest asjadest tahad rääkida?[11]
Ei.

Olnust ei taha rääkida, praegusest ei taha rääkida…
Ei, ma olen sisepaguluses (itsitab). Oma „Mitte-Tartu”[12] tekstis kirjutasin ma ammendavalt Tartu metafüüsikast – ma ei ole seda rohkem kuskil nii väljendanud. Rääkisin, et tegin Taageperas videot, on ju. Ja just sellepärast, et ma tahtsin neid ruume jäädvustada – see ongi see suures mõttes ruumide ja nende tajumise küsimus, mis on mu kunstnikupalga keskne projekt. Just et mitte nostalgia pärast neid meenutada, vaid uurida, kuidas nad on kunagi teadvust mõjutanud või ruumi ja arusaamist struktureerinud.

Kas sul on veel midagi lisada?
Reis algab seal, kus tee lõppeb.