Pilguheit ajalukku aitab mõista, et eestlaseks olemine on ülemütologiseeritud ning eesti kultuur ei ole sugugi nii väeti, nagu seda puhuti näidata püütakse. See ei vaja püsimajäämiseks ja tugev olemiseks mitteratsionaalset hirmu ega müüte, vaid teadlikkust, kainust ja kaalutletust.

Kokkupuude võõraga (see, kes pole oma, või see, kes/mis on erinev) sunnib varem või hiljem paratamatult küsima ka iseenda kohta. Sellise küsimise tagajärjel on leidnud paljude eestlaste meeles olulise koha kaks terminit: võõrahirm ja kohavaim. Võõrahirm (mis öeldakse olevat eestlasele olemuslik) on mõeldud neutraliseerima (või maskeerima?) võõraviha (kui eestlasele mitteolemuslikku) ja seda selgitatakse asjaoluga, et eestlased ei ole rändrahvas – meil lasuvat väga võimas paigavaim. Paigavaimu nurgakivi on järjepidevus. Paigavaim näib olevat miski, mille on meile pärandanud muistsed esivanemad. Siit jõutakse kultuurini – ühendus esivanematega (ja nende põlise pärandiga) on kultuuri alustala. Kultuur näib selle arusaama järgi olevat eestlaste ühisest minevikust ja vaimust kantud järjepidev ja läbipaistev väärtus, mille olemus igale õigele eestlasele selge on.[1]

Nii nagu suhtumises võõrasse ilmneb soovmõtlemise ja müüdilise mõtlemise alge, ilmneb see ka meie arusaamades iseendast. Kontseptsioonid, nagu kodukesksus, järjepidevus ja võõrahirm, sümboliseerivad seda üpris ilmekalt. Meie minapilt on ülemütologiseeritud. Selmet müüte analüüsida ja dekonstrueerida, püütakse neid kinnistada ja isegi juurde luua. See on kummaline, sest ei ela me ju enam 19. sajandil – selgete kategooriate ja piiride, ilusate ja lihtsate, kuid enesepettuslike lugude ajastul. See, mida õpetlased on avastanud ka niisuguste asjade kohta nagu identiteet ja kultuur, on suisa hämmastav. Neid enesest teadlikuks saada aitavaid teadmisi võiks eelistada müütidele. Ent muidugi on müütidele raske vastu seista, sest nagu ütleb Paul Walton, tuleneb müüdi võim selle suutlikkusest oma tuttavlikkuse tõttu põhjaliku uurimise eest kõrvale põigelda.

Võtmata ette põhjalikku uurimist, võiksime korra siiski vaadelda jaotust rändrahvas vs. paikne rahvas. Meie aja kontekstis ei suuda need terminid rahvuste kohta öelda õigupoolest mitte midagi. Kõik rahvad on kunagi rännanud. Igast inimesest võib ühel hetkel rändur saada. Ei saa kuidagi öelda, et eestlaste side oma kodu(maa)ga oleks tugevam kui teistel rahvastel. Kohe pärast pärisorjuse minetamist on rännatud lähemale ja kaugemale, trotsides kujuteldamatuid ebameeldivusi. Mõned faktid ajaloost. 1841. aastal levivad Liivimaal kuuldused, et Lõuna-Venemaal jagatakse tasuta maad. Väljarändamise fluidumis talupojad satuvad vastuollu kubermanguvalitsusega, puhkeb isegi nn Pühajärve sõda (rahutused lahkumise nimel). Sajandi teisel poolel takistused väljarändamiseks kaovad ja algab massiline lahkumine. Seejuures nõuab väljarändamine tihtipeale üleinimlikku pingutust ja kõik ei jõuagi kohale. Igal juhul saab 20. sajandi algul Peterburist suurim „eestlaste linn” pärast Tallinna.

Aivar Jürgensoni, Kaja Kumer-Haukanõmme ja Astrid Tuisu andmeil elas 1917. aastal välismaal 215 000 eestlast (19% eestlaste koguarvust maailmas!), seejuures idas 200 000 ja läänes 15 000 inimest. Aastatel 1924–1938 lahkus u 16 000 inimest (neist 75% eestlased) erinevatesse maailma piirkondadesse, eriti aga Lõuna-Ameerikasse, kus tekkisid küllaltki suured eesti kogukonnad. 1939. aastal võis lääneriikides viibida maksimaalselt 30 000 eesti inimest. Teise maailmasõja ajal lahkus Eestist üle 70 000 inimese. Ajavahemikul 1989–2011 asus välismaale elama u 50 000 eestlast.[2] Aastal 2000 ulatus eestlaste üldarv väljaspool kodumaad u 125 000-ni.[3]

Niisiis on ränne olnud enamasti vabatahtlik ja eestlane pigem avatud võimalustele (vahel väga umbmäärastele) võõrsil. Iseseisvunud Eestis ei häbenetud öelda välja, et eestlane omab rändeinstinkti.

Tegelikult on ka „eemal olemine” (maailmas olemine) eestlaste identiteedi vägev ehitusplokk – näiteks väljendub see populaarses seisukohas, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Seda lugu räägitakse igal võimalusel just välismaalastele – seega tahame, et meid „maailmas olemise” kaudu teadvustataks. Olgu, kuidas on, kuid rahva „paiksuse”/„rännulisuse” kaudu ei saa selgitada suhtumist võõrasse.

Veel enam kerkib probleeme järjepidevusest – identiteedi eluallikast –, sest sageli on seegi pelk mõttekonstruktsioon, soovmõtlemise saadus. Ja seetõttu tuleks „järjepidevusega” ümber käia ettevaatlikult. Arhiivinduse professor Aadu Must on raamatus „Perekonnaloo uurija käsiraamat” toonud mitmeid huvitavaid näiteid, mis annavad edasi „järjepidevuse” subjektiivsust. Näiteks räägib ta, et põhjasõjaeelset rahvatraditsiooni ei tasu pimesi usaldada, sest sõja ajal tekkis kollektiivse mälu murdepunkt. Sõjaga kaasnev katk murdis kõige nõrgemaid – lapsi ja rauku. Kuna agraarühiskonnas vahendati teavet (ka kultuuriloolist) vanavanematelt lastele, jäid pärast sõda kasvanud lapsed ilma vahetust pajatusest. See, mida nemad oma lapselastele edasi andsid, oli üsna uueaegne – killuke siit, killuke sealt. Must ütleb ka, et väga suur osa meie eelkäijate jutustatust, mida on esitatud kui vanematelt kuuldut, viib tegelikult tagasi raamatute, ajalehtede või ka kirikukantslini.

Niisiis ei ole mõtet „põlist pärandit” ületähtsustada, sest sageli on see, mida peame ürgseks, arhailiseks, autentseks ja seetõttu eriti väärtuslikuks, erinevate kultuuride lõimumise mitte eriti selgesti teadvustatud tulem. Õpetlased on näidanud, et eesti kultuur on katkestuse, laenu-, tõlke- ja ka enesekolonisatsioonikultuur. Nii nagu ei ole olemas „puhast eestlast”, ei ole ka „puhast eesti identiteeti ja kultuuri”. Kultuuri arengukäik ei ole ennustatav. Kultuur kujuneb kontaktis teiste kultuuridega.

Kes on õigupoolest võõrahirmu objekt? Kas see, kellel on teine nahavärv või usk, või hoopis see, kes on väga kaugelt? Või see, kellele omistame mingeid negatiivseid omadusi seepärast, et arvame teda nii hästi tundvat (kuid tegelikult ometigi ei tunne)? Kas võõras on ka eurooplane, nii nagu mõistab teda Ahto Lobjakas? Vahest on võõras ka see, kes on meie oma „liha ja veri”, kuid kes mõistab „võõrasust” (või midagi muud veel olulisemat) teisiti kui meie ja on seetõttu meie ühisele üritusele kahjulik? Kes määrab võõrasuse mõõdu?

Inimese arengu eelduseks on kontakt teisega. Ka selles mõttes, et teine (võõras) aitab fokuseerida tähelepanu omaenese probleemidele ja nõrkustele (seda näeme ka rändekriisi kontekstis).

Suhtumine võõrasse peegeldab meid ennast. Kontakt teisega annab teadmise, et see, mis keegi arvab end olevat, ei pruugi kattuda sellega, mis ta tegelikult on. Kui eeldada, et üks olulisimaid sihte on enesest teadlikuks saamine, võib see teadmine olla ülimalt väärtuslik.

Eesti kultuuris on võõras alati väga tugevalt sees olnud. Mõistagi on tema olemasolu tekitanud valusaid reaktsioone, kuid põlvkondade vahetumisel valu ununeb ja see, mis tundus kunagi ebaloomulik ja võõras, muutub loomulikuks ning omaks. Nii näeme meie nüüd omana seda, mis kunagi eelkäijale võõras tundus, ja meie järeltulijad näevad omana seda, mis meile on võõras jne. Seega puudub platvorm, millelt „võõrasuse” kohta ainuõiget tõde kuulutada – väärtused muutuvad ajas.

Niisiis on eesti asi olnud alati ka võõra või teise asi – ja see ei ole tingimata halb. Nähtavasti on praegu ühiskonda haaranud kohutav võõrahirm 20. sajandi teisel poolel väldanud olukorra (okupatsiooni) tulem, mil loomulik kontakt teisega oli häiritud. Kui me ei pea tollast olukorda loomulikuks, siis ei ole ilmselt loomulik ka võõrahirm sellises vormis, nagu see praegu ilmneb.

Eesti kultuur ei ole sugugi nii väeti, nagu seda puhuti näidata püütakse. See ei vaja püsimajäämiseks ja tugev olemiseks mitteratsionaalset hirmu ja müüte, vaid teadlikkust, kainust ja kaalutletust. Ühiskonna sidusaineks – vähemalt murranguajal – on mõõdukus, st liialduste vältimine. Liialdus on isolatsioon ja avatuse minetamine, sõge marurahvuslus ning müütide tootmine enda ja võõra kohta, kuid samas ka kergekäeline allumine väljastpoolt tulevale mitteratsionaalsele poliitilisele survele (nähtavasti häirib eelkõige just see näotut ja nimetut „rahvast”, mille nimel sajad kommentaatorid nädalast nädalasse nii julgelt sõna võtavad), kõrghariduse võimalik võõrkeelestamine jms.

Selleks et püsida, on aga vaja mineviku kõrval vaadata ka tulevikku. Filosoofiaprofessor Tõnu Viik kirjutab: „Kultuuridevahelises suhtluses ja konfliktis ei jää ellu mitte see, kes suudab oma identiteedi möödunud kujul alles hoida, vaid see, kes suudab võõrast ja teistsugust kiiresti omastada ja omandatu abil teistest kiiremini teiseneda ja uueneda.” Eriti vähe võib endale minevikku klammerdumist ja kapseldumist lubada väikeriik. Selleks aga, et rakendada oma huvide teenistusse seda, mis on väljaspool, on vaja ületada seesmisi hirme.

Müüdi, identiteedi ja kultuuri küsimustega tasub kriitiliselt tegeleda (st uurida) aga just seepärast, et kasvatada uusi teadmisi endast/teisest, saada seekaudu üle hirmudest ning õppida nägema läbi ideoloogia ja võimu esilekutsutud nihestusi ning kuritarvitusi.