Vootele Ruusmaa võib nüüd paariks kuuks aja maha võtta, sest äsja ilmus talt tervelt kaks audiokogumikku: autori esimene sooloplaat „Audioluule reisipäevik”, mis koondab värssi ja kargesse elektroonilisse muusikasse kätketud pilte autori Euroopa reisidelt, ning eesti luulevinüüle sämpliv EP „Krabisev poeet”.

„Audioluule reisipäevik” võiks kanda ka pealkirja „Euroopas on kurb reisida”, sest Ruusmaa pilk kujutatud linnadele on ajutise külalise, iseennast pidevalt teadvustava kõrvaltvaataja melanhoolne pilk. Siiski kaugel blaseerumisest, püsib autor päikesest või sombust raugelt mõtliku ja seejuures märkimisväärselt tundlikuna, seisatades ning lastes paikade rütmidel endast üle ja läbi uhtuda. Ruusmaa kohakurbus on nüansirohke, sealt leiab kohati väga mahedat unenäolisust („La Victoria”), ent ka triviaalsusesse kalduvaid kirjeldusi („Tallinn”). Olen Vootele Ruusmaad vist alati natuke rohkem muusikuks kui luuletajaks pidanud, kuid „Audioluule reisipäevikus” on muusika-Ruusmaa ja luuletaja-Ruusmaa leidnud hea tasakaalu.

„Krabisev poeet”, mida vast tasukski kuulata pärast „Audioluule reisipäevikut”, on tunduvalt krapsakam, hüplikum ning võõpab laiema värvipaletiga. „Aasta tuhat tagasi” kõlab kui miski, mille peale oleks võinud riimida noor Chalice, „J. Kaplinski masin” näib aga hoopiski flirtivat põhjanaabrite müramaastikega. Nii mõjub „Krabisev poeet” žanriharjutuste kimbuna, millel puuduvad tugevam fookus ja narratiiv, kuid mis siiski väga-väga delikaatselt eesti kirjandusloo poole osutab.