On laupäeva õhtu ja ma istun hämaras ja tossuses Vaba Lava saalis. Mitte ükski asi siin ei hirmuta mind. Mind hirmutavad käimasolevad sõjad ja nende mõju minule, mu perele, mu lähedastele, maailmale. Mind hirmutab mõte, et mu pisike tütar võib saada emotsionaalselt või füüsiliselt haiget, kui mind tema juures ei ole. Või kui ma tema juures olen. Ma kardan ämblikke. Ma kardan, et see lavastus, mida ma siin Vaba Laval vaatan, võib olla üks igavaimaid, mida viimase viie aasta jooksul näinud olen. Viimati tundsin ma hirmu, siis kui… ma ei suuda meenutada, millal?!

„Ma kardan, et ma täna ikkagi ei jõua su sünnipäevale.“
„Mul on hirmus mõelda, et pean hambaarstile helistama.“
„Ma tardusin hirmust, kui pimedal tänaval keegi mind noaga ähvardades mu koti röövis.”
Vahel eristame hirmu ja ärevust nendega kaasnevate füüsiliste reaktsioonide abil. Järsk ehmatus kõhuõõnes, kui su elu ähvardatakse (hirm) erineb leebemast iiveldusest ebameeldiva telefonikõne eel (ärevus). Igapäevavestlustes nimetame me enamasti neid emotsioone, mille suhtes me end mugavalt tunneme. Mis sobituvad meie psühholoogilisse toimimismustrisse. On inimesi, keda ei kuule mitte kunagi ütlemas, et nad tunnevad ärevust või hirmu. „Ma olen stressis,” või „olen nii vihane,” võidakse öelda ning samal ajal tunda, et ollakse täis hirmu.

Ebamugavustunne enda haavatavuse tunnistamisel on niivõrd suur. Või siis vastupidi, kiputakse olukordi liialt dramaatilisena nägema, kui mõtte juures, et äkki mu pulmakleit mulle ikkagi hästi ei istu, tuntakse „puhast õudust”. Milline iganes on kellegi emotsionaalne sõnavara, mitte keegi meist ei otsi ega oota enda ellu ärevust, hirmu, häbi või teisi ebamugavaid tundeid. Aga vältida ei õnnestu meil neid ikkagi.

Julian Hetzen toob oma lavastuses „Vormides hirmu” ning sellega käsikäes käivates tänava-performance’ites tähelepanu meie enda hirmudele. See on nagu selline väikeste amügdala-müksude jada. „Mida sa nüüd tunned? Aga nüüd? Aga praegu? Oskad sellele nime anda? Miks just nii?” kumiseb mu peas terve see lõputuna tunduv tund ühena publiku seas istudes.

Amügdala, tilluke tähelepanu, emotsioonide ja hirmu keskus meie ajus, märkab ja seostab asju, mille nägemist, kuulmist või kogemist ei suuda me ise mõnikord isegi meenutada. See reageerib automaatselt millelegi, mida sina ise tingimata keskkonnas ei märkagi – kellegi pilk sinu suunas, ussikujuline objekt toanurgas – ning kohe ongi aju aktiivsustase muutunud. Sa ei pruugi ise arugi saada, et miks tunned end nii, nagu sa tunned, kuid see paneb sind ümbritsevat tähelepanelikumalt uurima. Amügdala ei hooli, kas sa märkad madu metsas või loomaaias, tema väljasaadetav alarm on kontekstist sõltumata sama. Prefrontaalne ajukoor on see, mis võib signaali summutada, kui oled loomaaias ning tegelikku ohtu ei ole. Sellisel toimival inforinglusel aju osade vahel on ääretult suur roll ärevuse reguleerimisel ning ärevushäirete ennetamisel.

Aga erinevad uuringud on näidanud ka seda, et amügdala ei toimeta ainult ärevusega ega ole ainult hirmukeskus ajus. See reageerib stiimulitele ning ergutab teisigi aju osasid neile stiimulitele tähelepanu pöörama. Amügdala aitab ülejäänud ajul õppida ning nii võib seda nimetada üldisemalt ka tähelepanukeskuseks. Sealt saadetud signaal ergutab näiteks nägemise ja kuulmisega seotud süsteeme märkama, mis muidu oleks tähelepanuta jäänud. Ühelt poolt võib selline konstantne tähelepanelik uurimine olla üheks paanikahoo käivitajaks, teisalt on see terve ja toetav ärksus, mis meis kõigis olemas on. Amügdala ei ole hääl sinu peas, mis küsib: „Kas kõik on korras?”, vaid süsteem, mis ergutab seda häält üldse küsima.

Ebameeldivate emotsioonidega tegelemine ei ole mugav, aga seda ei ole võimalik vätida. Ükskõik, kas nende stimuleerimiseks ning uurimiseks pakutakse meditatiivselt palju aega teatrikeskkonnas, nagu Hetzen oma lavastuses, või koged tohutut päästikute virvarri oma igapäevaelus, kui konstantselt vilguvad silme ees uudised terrorirünnakutest, autoõnnetustest ja looduskatastroofidest ning püsiv ärevus- ja hirmutunne saadab sind päevast päeva. Sa ei märkagi seda enam. Ei oska ega tahagi seda sõnadesse panna. Tundub, et selline olek ongi normaalne: „Ma lihtsalt olengi selline närviline inimene, mu õde on samasugune” või „mul on praegu stress, küll see üle läheb”.

USA riikliku vaimse tervise instituudi andmete järgi elavad 19 miljonit sealset inimest vaimse tervise häiretega, millega kaasnevad äärmuslikud hirmureaktsioonid näiliselt neutraalsetele stiimulitele – uksepaugust saab kuulilask sõjaveteranile või põlevate lehtede suitsu lõhnast erk mälestus, mis viib genotsiidi üle elanu tagasi koonduslaagri põletusahjude juurde. Kord juba õpitud hirmureaktsiooni ei ole võimalik enam täielikult ära kaotada ning mõne inimese jaoks ei vähene traumaatilise kogemuse intentsiivsus kunagi. Üldjuhul on ärevusttekitavat mõju võimalik siiski pehmendada. Ütleme näiteks, et satud autõnnetusse, mis juhtub ühel kindlal ristmikul samal ajal, kui raadiost tuleb üks teatud laul. Mõnda aega pärast õnnetust, alati, kui sõidad uuesti sel ristmikul või kuuled õnnetuse ajal mänginud laulu, koged teatud määral seda sama hirmureaktsiooni, mis sind õnnetuse ajal valdas. Kui sa näed aja jooksul, et midagi kohutavat ei juhtu, väheneb sinu hirmureakstioon nendele kahele stiimulile ajapikku, kuniks kaob. Aga see kadumine ei kustuta esialgset kogemuslikult õpitud hirmureaktsiooni, vaid viib uue mälestuse, n-ö turvalise mälestuse tekkimiseni. Õpitud hirm, ehk siis närvirakkude seosed, mille antud kogemus tekitas amügdala ja teiste aju osade vahel, püsivad.

Mida sa kardad?

Hirmul on teatavat laadi nakkav omadus: teiste hirm tekitab ka meis hirmu. Meid ümbritsevate inimeste käitumine võib mõjutada meie reaktsioone ohtlikes olukordades. Me õpime kartma nii hirmutavate olukordade kaudu kui ka vanematelt, sõpradelt, kolleegidelt, telerist ja raadiost saadud info toel. Inimestel, nagu ka teistel loomadel, on võime kogeda hirmu, kui ta märkab teise pilku, pingul lihast või tajudes seda elektrilist ühendust, mis muudab rahulikult kulgeva grupi inimesi arutult tormlevaks massiks. Viimastel aastatel on mitmed uuringud pühendunud aga ka transgeneratsioonilise trauma aspektile, viidates, et hirmule tundlik olemine võib olla epigeneetiliselt meie pärand ajaperioodidest, kus hirm ja paranoia olid tavalised nähtused igapäevaelus, kuid millest tol ajal rääkida ei saanud. Nii on näiteks võimalik, et oled pärinud oma vanaisa kondised põlved, ent peale selle on sul eelsoodumus depressioonile, kuna tema koges lapsepõlves tarumeerivat hüljatust ja hoolimatust. Rääkimata siis veel võimalikust sõdade ja genotsiidide mõjust me esivanematele ning nende kaudu meile. Hirm on meist paljudel ühel või teisel viisil ja põhjusel sees, aga püüdmata seda teadvustada ning julgemata seda tunnistada, haakub see kergesti ükskõik missuguse stiimuliga.

See, mida „Vormides hirmu” pakub, on võimalus vaadata enda sisse ja küsida, et mida sa tunned praegu. Ja see on nii oluline. See on midagi, mille jaoks meedia, poliitika, reklaam, sageli ka haridussüsteem ega sõbrad sulle aega ei võimalda. Seda saad kõige paremini küsida iseendalt. Ja ainult siis, kui selleks teadlikult hetke võtad. Kas näiteks mõte sõjapõgenikest Eestis tekitab sinus hirmu selle pärast, et sul on isiklik negatiivne kogemus? Sellepärast, et sa ei suuda leida meediast positiivseid artikleid, mis vastupidist püüaksid näidata? Või sellepärast, et su perekonnal on hirm? Või kuna su vanaema tundis kunagi sõja ajal hirmu? On see üldse hirm, mida sa tunned või on see kurbus, ebakindlus, ärevus või mõni muu ebameeldiv tunne? On see seotud pagulastega või millegi muuga? Teed sa sellel vahet? Tajud sa, et sellel on oluline vahet teha?

Ma ei suuda meenutada, millal ma viimati päriselt hirmu tundsin ühelt poolt sellepärast, et mul on õnn eldada võrdlemisi turvalises keskkonnas võrdlemisi turvalist elu, aga teisalt seetõttu, et tegelikult ei teadvusta ma väga sageli, mis emotsiooni ma parasjagu kogen. Miks mulle Vaba Laval veedetud tund igavikuliselt pikana tundus, ei olnud ju tegelikult minu jaoks seotud lavastuse teatritehnilise kvaliteediga, ma ei ole teatrikriitik. Mul oli lihtsalt ääretult ebamugav jääda nii pikaks ajaks, sel hetkel, selles keskkonnas kahekesi oma emotsioonidega ning mõtetega. Olla selle amügdala-müksude mõjuväljas, millega ärgitasid laval tegutsejad mind pidevalt pilku sissepoole pöörama, pakkudes omalt poolt juurde konteksti vaatamaks otsa just sellele ebameeldivale, mis vastu jõllitab.

Hetzen tegeleb oma töödes läbivalt ebamugavate tunnete ja ebameeldivate olukordadega. On see hirmutunnet ärgitavate situatsioonide toomine tänavapilti ning hirmu vormimine laval, tegelemine ootamise või tühjuse mõtestamisega, alati otsib ta nendes seda käivitavat ning loovat jõudu. Ja just see ongi oluliseks võtmesõnaks, kuidas meist igaüks saaks ja peaks nendele ebameeldivatele tunnetele ning mõtetele lähenema. Hirmul võib-olla hävitav mõju ainult siis, kui me ise talle selleks loa anname, lubame tal juhtida meid olukorras, kus see ei ole enam ellujäämise seisukohalt hädavajalik. Ainult siis, kui me ei võta seda hetke, et kolm, viis või minu poolest kakskümmend kuus korda sisse ja välja hingata ning aru saada, et „näe, see, mis praegu siin mu käitumist juhib, on hirm, aga miks ma olen talle seda võimaldanud, kui nii mina ise kui ka mind ümbritsevad end seetõttu kehvasti tunnevad ja olukord lahenemise asemel veel enam viltu kisub?” Tunded ja mõtted ei kao kusagile ning meil ei ole võimalik neid kuidagi vaigistada ega lõputult alla suruda. Küll on meil võimalik neid jälgida, nendega sõbraks saada, kõiki neid aktsepteerida ja siis teadlikult otsustada, et millistega neist erinevates olukordades kaasa läheme, milliseid oma tähelepanuga toidame ning mida head ja kasulikku nende abil korda saadame. Nõnda toetame iseenda tervet ja tugevat vaimset tervist ning loome enda ümber tasapisi keskkonda, mis ka teistele hästi mõjub.