Kui kaevuda inimliigi ajalukku, siis ilmneb kiiresti, et käsitöö on midagi palju eksistentsiaalsemat kui tore, aga väheväärtuslik nikerdamine, milleks teda kultuuriliste kokkulepete pingejoontes pidama kiputakse. 

Veel üsna hiljuti võis populaarteaduslikust kirjandusest leida küllalt tihti hüpoteesi, et tööriistade kasutamine mõjutas meie otseste eellaste aju arengut sellisel määral, et hakkasid tekkima sõnad ja laused. Vahel jõutakse suisa ideeni, et kogu sümboliline võimekus kasvas välja käelise töö ja aju arengu sümbioosist. Ei saaks öelda, et selles mõttekäigus puudub leidlikkus, aga kohe paistab välja üks selge probleem: keeruline kontakt oma füüsilise ümbrusega on omane kõigile loomadele. Lisaks on mõned liigid olnud käeliselt väga osavad pikalt enne inimest (näiteks suured ja väikesed ahvid või pesukaru). Tõenäolisem on, et nii tööriistade kasutamine kui ka keelevõime ilmumine toetusid mõlemad pigem mingile aju arengut mõjutanud mutatsioonile (guugeldage näiteks lühendit „MIR941-1”).

Ammu enne tööriistu oli aga eluspüsimine. Oma füüsilise ümbrusega hakkamasaamist võib pidada mingiks lihtsaks asjaks ainult antropotsentristlikult kõigile teistele liikidele ülevalt alla vaadates. See üleolev positsioon mureneb õnneks jõudsalt.

Kui piirduda siiski inimliigi käelise tegevuse küsimusega, siis kõige üldisem kokkulepe on, et esimesed kivitööriistad ilmusid Homo habilis’e lõkkeasemete ümbrusesse Ida- ja Lõuna-Aafrikas umbes 2,4–1,7 miljonit aastat tagasi. Seda dateeringut on juba ka tunduvalt kaugemale nihutatud – on võimalik, et vanimad kivitööriistad on isegi rohkem kui kolm miljonit aastat vanad. See tähendab, et abivahendeid kasutades sihipärane objektide tekitamine ja ümberkujundamine on arenenud päris mitme liigi ühistööna.

Käsitöö kui viis ellu jääda

Kui võtta väga lühidalt kokku põhialused, millele võiks toetada arusaamise käelise tegevuse sisust, siis igasuguse kontakti tegelikkusega võib jagada kaheks täiesti erinevaks modaalsuseks[1]. Digitaalses kodeeringus ollakse kontaktis reaalajast lahti ühendatud sümbolisüsteemiga, mis vahendab mingit objekti või protsessi ise see olemata. Näiteks geneetilises koodis on sisuliselt kirja pandud, kuidas organism üles ehitada, aga see kood iseenesest on kokkulepe, ta vajab lugejat. Digitaalse kodeerimise küsimused pole selle artikli kontekstis olulised, nii et liigume edasi.

Sisuliselt on iga leivaküpsetamine, iga kudumine ja roigasaed pehmendatud versioon katkematust võitlusest ellujäämise nimel.

Oluline on tegelikkusega kohtumise mustri teine pool – analoogne kodeerimine. Analoogkoodis kohtub tajuv organism tegelikkusega reaalajas ja selle füüsilisel kontaktpinnal. Ta on lukustatud nii materjali kui ka aega ega saa oma olekut ja kohalviibimist kuidagi ümber defineerida või pidurdada. Ta on seal, kus ta on, ja ainus, mis teda elus hoiab, on oskus oma füüsilist keskkonda niimoodi painutada ja ümber organiseerida, et see teda ära ei tapa. Sisuliselt on iga leivaküpsetamine, iga kudumine ja roigasaed pehmendatud versioon katkematust võitlusest ellujäämise nimel. Seda võitlust pole võimalik hetkekski peatada – kui sa sündisid siia füüsilisse tegelikkusesse elusolendiks, siis kogu sinu eksistents ongi see võitlus. See on kestnud neli miljardit aastat (kogu selle aja, mille vältel elu on tänapäevaste teadmiste järgi olemas olnud). Selle jooksul oleme oma keskkonna kohta päris palju õppinud – kõige paremini kinnitab seda fakt, et oleme endiselt siin ja elus. Tähendab, vähemalt üldjoontes me saame aru, mis siin toimub ja kuidas ellu jääda. Ja üks selle arusaamise rakendusviis on käsitöö.

Niimoodi muutub käsitöö sisu millekski muuks. Ta ei ole enam see tore, aga väheväärtuslik nikerdamine, milleks teda kultuuriliste kokkulepete pingejoontes pidama kiputakse. Tõsi, käsitöö väärtuslikkus on nüüdseks muidugi jälle kasvanud ja sellest kirjutavad mitmed selle väljaande lood. Seda muutust on tunda ka kunstiväljal, aga kunstis toimub see teise nurga alt. Veel hiljuti oli hea kunst küsimuste küsimine ja probleemide püstitamine. Ja halb kunst oli puulusikate nikerdamine. See hoiak on hakanud teisenema. Kunstnikud tunnevad jälle järjest rohkem huvi materjalide ja füüsiliste protsesside vastu. Seda ei püüta tingimata alati sõnastatava ja interpreteeritava tähendusega üle valada. Materjal ja objektid ise suudavad samuti olla tähendus ja sisu.

Veel hiljuti oli hea kunst küsimuste küsimine ja probleemide püstitamine. Nüüd tunnevad kunstnikud jälle järjest rohkem huvi materjalide ja füüsiliste protsesside vastu.

Seda fookusemuutust nimetatakse vahel uusmaterialismiks, aga ma arvan, et hea nimetus on alles kujunemas. Materialismi termin on mõneti üle koormatud ja oleks parem, kui uus katusmõiste hõlmaks ka uuemaid füüsilise tegelikkuse küsimustega tegelevaid teooriaid (nagu biosemiootika, sümmeetriline arheoloogia või objektikeskne ontoloogia). Igal juhul on selge, et käeline tegevus ei ole mõttetegevuse lollivõitu sugulane, ja väärtushierarhia, mis jagab füüsilistele oskustele madalamaid positsioone, on oma aja põhjalikult ära elanud.

Katkenud traditsioon 

Füüsiliste traditsioonide üks suur probleem seisneb selles, et kui nad on katki läinud, siis nad ongi katki. Füüsilist oskust saab kõige paremini edasi anda füüsilises ruumis, see ei vaja mitte sõnu, vaid ettenäitamist. Haamrilöögil on sadu eri trajektoore ja viise, kuidas jõud haamrisse panna, ja haamer on siin veel ülilihtne näiteobjekt. Füüsilisi tegevusi pole võimalik korralikult kirjeldada, digitaalse kodeerimise hõredus ei mahuta endasse haamrilöögi keerukust ja rikkalikku sisu. Ja teadupärast pole ka vaatamine piisav, vaid tuleb võtta haamer ja temaga lüüa. Nii umbes tuhat korda ja rohkem.

Puutööga põhjalikult tegelevad inimesed on mulle korduvalt rääkinud, kuidas Eestis katkesid nõukaajal ehitus- ja puutöötraditsioon. Kadusid töövõtted ja kadus teadmine, kuidas traditsioonilisi materjale kasutada. Selle tõttu peavad uued meistrid nüüd leiutama ja katsetama, sisuliselt vana etnograafilist materjali ja objekte kasutades välja mõtlema, kuidas miski võis käia. Meelis Kihulane on kulutanud sadu tunde sellisele käelisele väljamõtlemisele.

Füüsiliste traditsioonide üks suur probleem seisneb selles, et kui nad on katki läinud, siis nad ongi katki.

Jaapanist on võtta hea näide, kuidas traditsioon süsteemselt sellist käelise oskuse edasikandumist elus hoiab. Ise templid lammutatakse iga 20 aasta tagant ja ehitatakse uuest materjalist täpselt samamoodi uuesti üles. Selle protsessi juures on üks väga oluline aspekt, et meistrid, kes seal 20 aastat tagasi ehitasid, on veel elus ja saavad uusi ehitajaid välja õpetada. Tegemistraditsioon põhineb siin oskuste otsesel edasiandmisel, nüansside ettenäitamisel, mitte katkenud kohtade uuesti väljamõtlemisel. Teadmine kandub edasi suuremalt jaolt vaikivalt – vaadates, kuidas meister haamrit hoiab.

Kohalolek reaalsuse kontaktpinnal

Muidugi võiks töövõtted kirja panna (seda ongi sageli katsetatud). Aga proovige kirjeldada mõnda lihtsat töövõtet. Vaadake, kui palju sõnu selleks kuluks. Selle artikli maht siin saaks enne täis, kui ma jõuaks mõne lihtsama vitsa vestmise siia üles märkida. Ja ei saaks kindel olla, et selle kirjelduse järgi kellelgi midagi teha õnnestuks. Proovige lugeda juhendeid ja manuaale, kus õpetatakse midagi kokku panema. Enamasti on need kohutavad, lihtsam on juhend minema visata ja oma mõistuse ja kätega leiutama hakata. 

Aitab juba kah prantsuse poststrukturalistide keelepõhise tähenduskontseptsiooni küljes rippumisest – tähendus on midagi palju avaramat.   

Aga kuidas on lood kõikjal vohava käsitöövaimustusega? Inimesed, kes pole kunagi elus pliiatsist ohtlikumat tööriista käes hoidnud, haaravad äkki sae ja kirve ning löövad endale jalga. Aga on ikkagi rõõmsad ja pärast esimesi vigastusi õpivad ära, milles seisneb ohutu töötamine sisselõikava tööriistaga. Ma arvan, et hoolimata mõningasest võltsvaimustusest, mis niisuguse õige elu poole pöördumisega paratamatult kaasneb, on peamiseks põhjuseks siiski eelnevad neli miljardit aastat evolutsiooni. Me oleme juurdunud füüsilistesse protsessidesse, meie käed ja aju töötavad hea meelega koos. Sõnad on äärmiselt hiline lisandus füüsilises ruumis kohalolemisse. Peaaegu kõik, kes on kunagi elus olnud, on saanud hakkama ilma sõnadeta. Kui nüüd käsi õpib sae või kudumisvarrastega midagi sihipärast tegema, siis selle protsessiga lihtsalt taastatakse see suhe füüsiliste materjalidega, mis on igal elusolendil paratamatult olnud. See on tihe, tähendust täis külgnemine, kohalolek reaalsuse kontaktpinnal. Ja see on intensiivne. See tähendus ei ole sõnaline, aga aitab juba kah prantsuse poststrukturalistide keelepõhise tähenduskontseptsiooni küljes rippumisest – tähendus on midagi palju avaramat.   

Ka tänapäeva kunstihariduses, nii nagu ma seda EKAs näen, ei ole käelise tegevuse tähtsus kuhugi kadunud. Kunstnikud saavad endiselt aru, kui oluline on kontakt materjalidega. Tehnilised oskused ei ole kaduv kunst, hoolimata nutust ja halast, mida sel teemal sageli kostab. Lihtsalt neid, kes keskenduvad kunstis tehnilistele oskustele, on proportsionaalselt vähem, sest on ka teisi võimalusi enda väljendamiseks. Aga naelu lüüakse seina endiselt haamriga ja seda peab õppima. Sõltumata sellest, kas sa oled kunstnik või tahad lihtsalt roigasaeda ehitada.

PS. Olgu, roigasaed käib kokku ilma naelteta – seda ei tohiks unustada, isegi kui sul on käes haamer.

[1] Hoffmeyer, J. 2014. Biosemiootika. Uurimus elu märkidest ja märkide elust.

Andrus Laansalul puudub isiklik kogemus sellega, mida tähendab käelise tegevuse magnetismi avastamine alles täiskasvanueas. Ta alustas haamrikeste ja viilidega oletatavasti viieaastasena ning varsti ilmusid ka võrrid, mootorratas ja keevitus. Tööriistad muudkui kogunesid. Raske on öelda, kas tal on rohkem raamatuid või tööriistu. Vist siiski raamatuid.