Kodumaise underground-tantsumuusika skeenes on pead tõstmas meeliülendavad post-club-helivood. Käima on lükatud üritustesarjad ning tekkinud on punt DJsid ja produtsente, keda võiks siduda selle uue kooli elektropsühhedeeliaga.

★★★☆☆

Välismaised muusikaajakirjad ja -portaalid on võtnud nende saundide kirjeldamiseks kasutusele omamoodi katustermini „deconstructed club”. Sellest kontseptist on saanud nähtus, mille alla liigitatakse tihti eksperimentaalse kõlaga teoseid, mida on raske juba teada-tuntud žanritega ühte patta panna.

Mõned tantsumusa spetsialistid ütlevad nende helimanipulatsioonide kohta lõõpivalt, et tegemist on lihtsalt breakbeat’i träkkidega, millele on lisatud veidi pedantlikku IDM-sära. Kuulda võib industriaalselt kärarikast ja metalse järelkajaga instrumenteeringut, mille jõulisust on tasakaalustatud pehmemate reivi ja trance’i meloodiajoonistega. Trummid vahelduvad kiirelt ja põksivad närviliselt. Struktuur on katkendlik, esineb palju erikõlalisust ja lood kulgevad sageli ettearvamatutes suundades.

Täpselt sama kirjeldus kehtib ka White Glossi EP puhul, mida võiks nimetada üheks kohalike post-club-reliiside viimistletuimaks näiteks, seda nii muusikalise sisu kui ka lõpp-produkti poolest. Samas ei saa vaadata mööda nende helide hüperaktiivsusest, mis pakub isegi liiga palju ning ajab juhtmed korralikult lühisesse. Vihaste gabber’i-biitide ühendamine Beyoncé’ga jääb vaevu hea maitse piirile, kuid samas ei saa kindlasti väita, et igav hakkaks.