Wolfredti uus plaat, talle teine, mulle esimene, viib kulgema rahulikele helimaastikele, kus Pia Frausi ja Jan Helsingi trummar Margus Voolpriit helgete silmadega kondajaid oma sooja rüppe ootab. Esmalt ihaleb iga lugu taevasse ja lõpuks, pärast üheksat instrumentaaloopust jätab Wolfredt kuulajad tundmatusse kõlkuma.

„Neverno” on taotluslikult ameerikalik, tsipa süngevõitu, kuid optimistlik. Shoegaze’ilikult plaadilt leiab nii kõrgustes indie-elektroonikat kui ka madalaid postrokiriffe. Wolfredt ise rõhutab oma kompositsioonilisust ja kõik ongi kenasti terviklik. Plaadi avalugu „Levitation” on hõljuv ning vaatab kaugustesse pühapäevahommikuliku selgusega. Järgnevad palad, mille toon on juba mitu grammi raskem – „November” ja „Night Has Eyes” toovad kuulaja taas madalamale, kaasa eksistentsiaalse ängiga. Plaat kulmineerub sõna otseses mõttes kosmoselaeva õhkutõusuga. Wolfredt istutab seemne, millest inspireerituna võib lasta juba oma fantaasialõnga lahti rulluma. Seda, mis edasi saab, ei peagi veel teadma.

Seda plaati kuulasin vist tõesti igal pool ja kõikvõimaliku tujuga: kodus, autos, monitoridest, telefonist, elektriga ja elektrita, hommikul, päeval, õhtul ja ööl. Ja iga kuulamisega avastasin ka midagi. Näiteks tuule ulumise. Või Ewerti ja draakonite kõla. Või tunde, et nüüd äkki dedutseerin müramaastikust sõnad. Hommikukohvi kõrval tõmbasid kõrged käigud käima, öösel võtsid võimust melanhoolsed lonkivad sammud ja ängistunud kitarririfid. Ometigi jääb pärast kuulamist sisse õrn värskus ja tunne, et linnud sädistavad rohkem ning päike paistab eredamalt. Aga ehk hakkab lihtsalt kevad kohale jõudma.