Trummar Margus Voolpriidu (Pia Fraus, Jan Helsing jt) projekt Wolfredt maalib oma kolmandal pikaltmängival „Tides” laia pintsliga kärisevaid helimaastikke, tehes sealjuures sügava kummarduse postrokitraditsioonile.

★★★☆☆

Samas jääb see traditsioonilisus juba pärast kolmandat lugu pisut liiga lihvitud pinnuna kõrvus häirima, laskmata sukelduda täieliku unustusega nendesse tumesinistesse sügavikesse, mida bänd justkui tormituulte hooga looks. Esialgu oli Wolfredt sooloprojekt. „Tidesi” jaoks võttis Voolpriit punti veel muusikuid, et asjale dünaamikat lisada. Mingil veidral kombel on aga dünaamika sellega just kaduma läinud, vähemalt kui võrrelda „Tidesi” Wolfredti eelmise kahe albumiga, mille lugudes on vahelduvust, meeldejäävaid teemasid ning meloodiaid tunduvalt rohkem. Ja kus oleks postrokk ilma meelte põhjadesse sööbivate teemadeta?

„Tides” on küll tuntava läbiva joonega ja see joon on igati ühtne, helimaailm on kindlalt live-bändi kõlaga, mis on vägagi tervitatav, aga kuidagi on üldpilt läinud nende helimüüride ehitamisega segaseks, lood kipuvad mattuma umbmäärasusse ja isegi eredama vundamendiga palad, nagu „Walrus Song”, ei saavuta selliseid kõrgusi, nagu nende algused justkui lubaksid. Lühidalt: puudu on voolavusest, mis ei anna albumi pealkirja meeles pidades rahu.

Isegi kui „Tides” pole päris kõrgeim mäetipp silmapiiril, on Wolfredt bänd, kelle kohalolu on Eesti skeenes hädavajalik. Selliseid võiks rohkemgi olla. Kujutan ette, et live’is (korraliku heliga) paneks nii mõnigi neist lugudest pea käima küll.