WST debüütplaadist on kaua juttu olnud ja kaua on see üllitis ka loomesütel hõõgunud – palad pärinevad ajavahemikust 2005–2015.

„Seoseid” kuulates saab aimu, miks nii pikalt läinud on. Lisaks suhtepihtimustele („Teesklemata”) ja braggadocio’le käib vilksamisi läbi erinevaid teemasid (säravaim kontseptsioon on 28. sünnipäeva järel haihtuv „Klubi kakskend7”), kuid kõige sagedamini keerleb materjal ümber loomingu ja selle väljastamisega seostuva.

WST mõlgutab muu hulgas mõtteid selle üle, kuidas aegade jooksul pähe talletunud ideedest paljud kustuvad mälust, kuid mõnelt saab tolm pühitud ja nendest lugu tehtud; sellest, kuidas riimide kirjutamine sarnaselt sämpeldamisega eripalgeliste fragmentide oskuslikku kokkupaigutamist nõuab; kuidas ta on „Võtmeisik”, kes lukustatud keldris ühes oma tekstidega redutab – kui mingi lugu on ilmaruumi avarusse laiali lastud, väljub see autori kontrolli alt ja elab iseseisvat elu. Kõik see tekitab kõhklusi ja kahtlusi, kuid selle kaalub üles kergendustunne, mida pakub projektiga ühele poole jõudmine, ning see peegeldub ka riimides, mis on väga tihedad. Rõhutud on tehnikale (riime on kuradi palju), kuid mitte sisu arvelt.

Taustad (autoriteks WST ise, Dragan Volta, Eskimo, Sticka jt) on boom bap selles eheduses, mis ta olla võiks, kuid liiga harva on – sämpeldustöö on oskuslik ning tulemuseks on sume ja värske helimaastik. „Seosed” ei ole aga kõlari-, vaid kõrvaklapialbum – kompromissitult tihe lüüriline kassikangas, mis soosib süvitsi sõnamerre sukeldujat.