Linnaruumis ja sisearhitektuuris lokkav monotoonne must pealispind kõneleb ajalugude kustutamisest ja neutraalsuse pretensioonist.

Ta ei kannata silikaattellistest maju, on ema mulle linna vahel jalutades korduvalt öelnud. Üritan teda veenda, et need on ju oma aja märk, nüüdseks pigem nostalgilised ja oma primitiivsuses üsna toredadki. Aga mu jutt ema ei veena. Tema jaoks on tegu nii tugeva nõukaarhitektuuri tunnusega, et ta ei suuda ega taha seda ümber hinnata. Küsin temalt, et kas on talutavam, kui tellissein on musta või halliga üle värvitud, nagu kunagistes tööstusrajoonides praegu tehakse. Jah, nii on parem, sest siis ei hakka tellis nii silma, vastab ta.

Must maja on Eestis justkui nüüdisaegse maja algasend. Õigemini just sellise maja, mis on arhitektuurse pretensiooniga.

ARSi maja tellistest nõukaaegne moodul võõbati mustaks. Isegi aknaraamid on mustad. Põhjala tehases on värskendatud osad mustad, samuti Arsenalis ja Rotermannis. Kalaranna ja mitmed muud uusarendused on üleni mustad. Telliskivi poetänavalt vaatab vastu must värv ja Lendav Taldrik on ka must – nemad avastasid ehk esimestena selle nipi, kuidas hoonet nagu Lego klotsi kiirelt ja võrdlemisi soodsalt nõukaajast uude aega ümber tõsta.

Arhitektuurse pretensiooni tunnusmärk

Mustad mahud Eesti arhitektuuris ei kaasne ainult kohvikuteks konverteeritud nõukaaegse tööstusarhitektuuriga, vaid levivad ka uute hoonete seas. Tallinnast meenub Arsenali keskuse tsaariaegsetele seintele kontrastiks ehitatud lakooniline fassaad. Rotermanni kvartalis on vanade tööstushoonete detailid justkui musta markeriga üle värvitud, millele lisaks ehitati uued mustad majad. EKA maja on must. Selle uus osa muutub kissitades mustaks auguks heledate ajalooliste hoonete vahel. Ma ei uskunud oma silmi, kui leidsin ka Vabaõhumuuseumi metsatukast ühe üleni musta maja, mis oligi nüüdisaja kirjeldamiseks sinna kerkinud.

Must on levinud ka linnamööblisse: mitte_tallinn taotleb tsinkpostide asemele musti poste, „moodsamad” prügikastid on mustad. Olen märganud, et vanu pinke asendavad uued kipuvad olema mustad. Ka torupiirded Tallinnas on vaikselt mustaks muutumas. Millest see kõik räägib?

Amatöör-majavaatlejana olen ma siinset tumeduselembust juba mõnda aega märganud. Must maja on Eestis justkui nüüdisaegse maja algasend. Õigemini just sellise maja, mis on arhitektuurse pretensiooniga. Silme ette tuleb must lakooniline eramu, mis tahab eristuda teistest väikekodanlikest kodudest, või mõni mustade mahtudega ostukeskus, mis tahab eristuda teistest, kirevatest ostukeskustest.

Must ostukeskus on tavaliselt kallim kui värviline. Stockmanni mööbel on must, Kaubamaja uus toiduosakond on mustvalge, Arsenali keskus on must. Logodki on mitmes keskuses mustvalged. Nii on külastajale selge, et tegu on hea maitsega inimeste ostukeskusega, kus tahetakse demonstreerida teatavat reservatsiooni tarbimiskultuuri suhtes. Sest ostukeskus ja tarbimine esindavad midagi madalat ja kergelt piinlikku ning monokroomne ruum aitab tunda end selle keskel teadlikuma, kriitilisemana. Mitte et ma selle pärast vähem tarbiksin.

Ostukeskus ja tarbimine esindavad midagi madalat ja kergelt piinlikku ning monokroomne ruum aitab tunda end selle keskel teadlikuma, kriitilisemana.

Üleolev askeetlikkus

Kui valvsus kaotada, võib monokroomsus kui uue maja tunnus isegi loomulikuna mõjuma hakata. Justkui olekski universaalne ja loogiline, et praegusaegne maja on ühte, eelistatult musta värvi. Samas, mujal maailmas ei ole ma seda algasendit märganud. Nii hakkabki see mustarohkus mõnelt reisilt tagasi tulles veel eriliselt silma.

Eesti linnades jalutades on minusse salvestunud, et siinsed varasematest aegadest pärit majad on mustad harva, kui üldse. Värvide ja kontrastidega saab tuua esile detaile, põnevaid mahte, reljeefsust, ornamente, mustreid. Lugusid jutustada, ja seda lopsakalt, nii et põnev on kuulata. Kui Kadrioru loss ühtlaselt mustaks värvida, vajuksid kõik sulgkübarates näod fassaadil justkui vee alla. Kui Tallinna esinduslikumad Stalini-aegsed hooned ühtlaselt mustaks värvida, liibuksid viljapead ja viisnurgad kenasti seina sisse ja ideoloogia astuks maja varju.

Kui valvsus kaotada, võib monokroomsus kui uue maja tunnus isegi loomulikuna mõjuma hakata.

Eks telliskivi olegi justkui nõukaaegne dekoratsioon, millest on tahetud lahti saada. Seda lugu, mida räägib tellistest sein, on juba tüdimuseni kuuldud, enam ei viitsita. Mustaks värvides tõmbub silikaadi muster tagasi. Nii tegeleme vist oma minevikuga – seina jätsime ju alles, taaskasutasime, lihtsalt tirisime praeguseks vaiba peale.

Tunnen musta vaadates ära selle värviga taotletava neutraalsuse, nullasendi, justkui värv oleks alles lisamata. Värvi pole lisatud, sest osatakse end tagasi hoida, keskenduda tähtsamale. Ehkki see pole tõsi. Mustad on EKA maja ja MUBA, mis mõlemad võõrustavad teatavat kõrgendatud kultuuriharidust väljavalitutele, aga mustad ei ole tüüpiliselt Tallinna lasteaiad, mis on laiema kontingendiga haridusasutused. Nendes kategooriates kasutatakse musta värvi just oma üleoleku, autoriteetsuse edasiandmiseks ja see ei ole neutraalne. 

Sellesama neutraalsuse tuules näib mulle, et must maja tahab tegutseda metatasandil, puutumatuna kõigest, mis on ajutine, päevapoliitiline, tundlik või isiklik. Must tahab tegeleda arhitektuuri pealisülesannetega, sügavamal või kõrgemal kui värvilised majad. Paratamatult teeb ta seda nina püsti, olles tähtsam kui teised. Must tahab näidata, et tema ei ole mõjutatud ideoloogiatest ega tunnetest, vaid otsib midagi püsivamat ja sügavamat. Sealt tuleb ka musta paratamatu süngus, tõsimeelsus, huumorimeele puudumine. Viga võib olla ka minus, et ma pole veel vaimukat musta maja kohanud.

Must tahab näidata, et tema ei ole mõjutatud ideoloogiatest ega tunnetest, vaid otsib midagi püsivamat ja sügavamat. Sealt tuleb ka musta paratamatu süngus, tõsimeelsus, huumorimeele puudumine.

Tavaari, tekstuuri

Demonstratiivne loobumine, enda askeesi näitamine püüdlusega aina vähendada, koondada, redutseerida – need on ühed aspektid, mille eest must maja seisab. Must maja tahab tõestada, kui tõsiselt ta asju võtab. Ta mõtleb hoolikalt järele, ei tee midagi üleliigset. Õhku jääb küsimus, et millest räägib vajadus oma tõsiseltvõetavust nii väga demonstreerida. Miks arvata, et keegi selles üldsegi kahtleb – millest selline ebakindlus? Meie vanalinnades jalutades saab iga vaatleja aru, kui elutargad võivad näiteks olla heleroosad majad.  

Millest räägib vajadus oma tõsiseltvõetavust nii väga demonstreerida?

Minu jaoks harjumuspärases Eesti kodus on akna ees kardinad, põrandal vaip, seinal vahest tapeet, diivanitel ehk ka katted, laudadel linad. Kogu see tavaar on otsesõnu pinnapealne, s.t pinnakatetega jutustamine, ja siin ei ole midagi „loomulikku” ega neutraalset. Kaunistamine on üleni kultuuriline ning seega inimese käest ja ajust läbi käinud jutustus, millel on võime argiolmest luuletusi kirjutada. Mis saaks olla sügavam kui taoline pinnapoeesia, kui vaid lugeda osata. Samal ajal on eestikeelne sõna „pinnapealne” alavääristav termin ja mida rohkem ma vaatan, seda jäärapäisemalt kõik uued mustad majad selle iganenud väärtushinnangu kaitseks seisavad. Laiem kultuur on edasi liikunud ja valdkondadevahelised hierarhiad hägustunud – ka käsitöö võib olla kunst, ka ornament võib olla sügavamõtteline –, jään ootama uusi maju, mis nendele väärtustele kodu pakuksid.

Brit Pavelson on visuaalse kommunikatsiooni magistrant, graafiline disainer, õppejõud ja linnas palju ringikärutav ema. Brit on kujundanud projekte Tallinna ühistranspordi piktogrammidest kuni Veneetsia kunstibiennaali plakatiteni. Viimase leiad aadressilt marketvalues.ee.
Katariina Kesküla on Eestis tegutsev kunstnik, kelle praktika ulatub graafilisest disainist ruumiinstallatsioonideni.