Generatsioon, mille tähistajaks on saanud täht Y, paistab oma väärtuste osas asuvat eelmisest põlvkonnast kuristiku kaugusel. Vabas Eestis või vabadust lubavate tuulte käes sündinud põlvkonda on iseloomustatud idealistliku, liberaalse, avatud ja innovatsioonimeelsena. Teiselt poolt on välja toodud nende fragmenteeritust, pidetust, süvenemispuudulikkust, ülbet äravalitustunnet ja sihitust. Nii Eesti kui ka terve Euroopa poliitikas peegeldab seda konflikti passiivsus poliitika suhtes: noorte vähene valimisaktiivsus, negatiivne suhtumine poliitikasse, võõrandumine senistest valitsemisviisidest.

Y-generatsiooni ja poliitika suhte üle arutasid arvamusfestivalil Euroopa parlamendi saadik Kaja Kallas, kodaniku­aktivist Siim Tuisk, õppejõud ja ettevõtja Ott Lumi ning e-Riigi akadeemia e-Demokraatia programmijuht Liia Hänni.

Alustan Y-põlvkonnast kaugemalt. Millal teie teadvustasite, et olete kaasatud poliitikasse ja kas tundsite väärtuslõhet eelmise generatsiooniga, kes oli poliitilise süsteemi loonud ja sealsed reeglid kehtestanud?

Kaja Kallas: Ma töötasin pikalt advokaadina, aga kirjutasin samal ajal pidevalt artikleid ja viitasin ühiskonna probleemidele. Sellest hetkest, kui tulin poliitikasse, läks veel kaks aastat, mil ma seda otsust seedisin. Vanusest enam tunnetasin seda, et töötanud 14 aastat erasektoris, erinesid minu arusaamad elust ja tööst neist, kelle ainus töö oli olnud poliitika.

Siim Tuisk: Mina tulin poliitikasse kogemata. Teemadel, millest ma tahtsin rääkida, ei räägitud. Keegi pidi tuhande inimese ees seisma ja midagi ütlema ja siis tuli lavale minna. Hästi paljudel inimestel on kõhklusi, et mis teised neist arvavad, teised ei tunne selles osas jällegi mingit muret. Mul oli tänu internetiga üleskasvamisele seda paksu nahka juba natuke rohkem. Ei olnud väga raske otsus ja olin piisavalt palju inimesi välja vihastanud – tundus loomulik, et mõnda võib veel norida.

Ott Lumi: Ei saa öelda, et praktiline või teoreetiline poliitikahuvi oleks alanud mingi tohutu generatsioonikonfliktiga. Kui vabas Eestis hakati poliitikat tegema, olin ma murdeealine. See oli aeg, kui vanemate põlvkond ei olnudki üldjuhul poliitiliselt väga aktiivne, kui välja arvata murrangulised aastad kaheksakümnendate lõpus. Meie põlvkonnal ei olnud selline vanusekonflikt poliitilises mõttes väga päevakorras. Toimus režiimivahetus ja oli hetk, kui poliitika mõttes tuli hakata nullist mõtlema ja uut maailmapilti looma. Kui räägitakse generatsioonide tähistusest, siis mujal maailmas oli X-generatsioon kollektiivsetele väärtustele orienteeritud ja väga protestimeelne. Kuna meie ühiskondlik taustsüsteem on teine, siis meil läks teisiti.

Liia Hänni: Mina sisenesin poliitikasse laulva revolutsiooni ajal ja esindan seda õnnelikku põlvkonda, kes sai kaasa aidata sellele, et Eestist saaks iseseisev riik. Tolle aja õnn oli see, et polnud tunda mingit generatsioonide erinevust põhieesmärgis. See oli nii lihtne ja selge: Eesti peab saama iseseisvaks, Eesti peab saama vabaks.

Kaja mainis, et lõhe, mida tema tunnetas, ei tulnud vanusest. Kas see vahetegemine Y- ja X-generatsiooni vahel on poliitilises mõttes natuke kunstlik ja väärtuslõhe ühiskonnas tuleneb hoopis millestki muust?

Kallas: Kui vaadata juhtivaid poliitikuid, siis ealt on nad noored. Sattusime just koos Kadri Simsoniga Poolas ühele seminarile ja arutasime, et mõtle, me oleme vanad, sest peaminister on meist noorem. Aga ma ei tunneta küll, et see lõhe oleks kuidagi vanusega seotud.

Tuisk: Ma arvan, et see on pigem ideaalide lõhe. Küsimus on selles, mida inimesed peamisteks väärtusteks peavad ja millises keskkonnas nad on üles kasvanud.

Lumi: Kindlasti ei ole niimoodi, et 80ndatel ja 90ndatel sündinud inimeste poliitiline sättumus on kuidagi geneetiliselt erinev kui vanematel või noorematel, aga hoiakuid mõjutab institutsionaalne-ideoloogiline raamistik, kus üles kasvatakse ja mis neid ümbritseb. Kui vaadata seda debatti USA või Inglise meedias, siis see teema on tugevalt üleval ja lähtub väärtusuuringutest. Inglismaal on päevakorral see, et uuringud näitavad, et Y-generatsioon on majanduspoliitilistelt vaadetelt väga parempoolne. Sotsiaalsetes küsimustes ollakse jälle märksa liberaalsemad või vasakpoolsemad. Iga põlvkonna puhul toimuvad mingid väärtusnihked. Minu põlvkonnal, kel oli võimalus olla Eesti riigi tegemise juures, oli võimalik kohe käed külge panna. Kiirelt saadi peaspetsideks ja asekantsleriteks. Praeguse põlvkonna puhul on pilt veidi teine: nad on keskmiselt haritumad, aga ühiskond on välja kujunenud ja kohe selliseid väljakutseid ei paku.

Hänni: Minu põlvkond erineb praegusest vabas Eestis sündinust samamoodi, nagu erineb laps, kes on sündinud vanglas, sellest, kes on sündinud vabas peres. Mind huvitab väga see, kuidas mõistab noorem põlvkond vabadust ja selle vabadusega kaasnevat vastutust. Minu isiklik kokkupuude Y-põlvkonnaga on üsna põgus. Mul on lapselaps, kes oma sünniaastalt mahub parajasti sinna üpsilonide hulka. Konsulteerisin tänaseks ette valmistudes temaga selle väite üle, et üpsilonid on poliitikast kaugenenud, on võõrandunud. Minu nõuandja ütles, et ei näe, et sellele väitele oleks Eestis mingi selgepiiriline tõestus.

Kallas: Ameerikas ja Inglismaal kirjutatu, kus viidatakse nende generatsioonide poliitilistele eelistustele, ei päde Eestis, sest me tuleme Nõukogude Liidust. Mina olen selle õnneliku põlvkonna esindaja, kes mäletab, kuidas oli elada siis, kui vabadust ei olnud. Seetõttu on meie vaated kindlasti erinevad. Valimiskampaania ajal saab käia koolides ja rääkida noorte inimestega ja siis on väga selgelt näha, et nooremad lapsed tahavad väga selgelt kaasa lüüa – neil on selged seisukohad, nad on avatud. Aga kuskilt keskkoolist läheb see asi lukku, enam ei huvita. Küsin: kui paljud teist ütlevad, et teid poliitika ei huvita? Siis tõuseb päris palju käsi. Ja siis ma küsin, et mis see on, mis teid ei huvita, milline on poliitika definitsioon. Siis selgub, et nad polegi seda selgeks mõelnud. Siis ütlen, et kui poliitika on ühiskonnagruppide vaidlus nende reeglite üle, mille järgi me elame, siis väites, et see ei huvita, taandad sa ennast ühiskonna reeglite üle kaasarääkimisest.

Tuisk: See on iseennast täitev süsteem: kuna nad ei hääletanud, siis neile ei räägita valimistel midagi huvitavat, ja kuna neile ei räägita midagi huvitavat, ei lähe nad valima.

Paneme siis uue diagnoosi. Kui see pole võõrandumine poliitikast üldiselt, siis millest? Kas mingitest mängureeglitest või on tegu osalemisvormi muutusega?

Lumi: Ühe käsitluse järgi ei ole Y-generatsioon väga revolutsiooniline, ei taha korraldada nii-öelda oma Woodstocki ega usu, et ta maailma muudab. Hoiak on selline, et demokraatlik poliitiline süsteem on tõenäoliselt ainus mõistlik riigikorraldus, aga üldiselt ei ole väga mõtet selles kaasa mängida. Üha rohkem inimesi arvab, et valitsusi võib vahetada, aga poliitika sellest tulenevalt ei muutu. Iga põlvkond ehitab järgmise jaoks mingit süsteemi ja arvab, et ehitatud institutsioonid toimivad järgmise hüvanguks. Mulle tundub, et Y-generatsiooni puhul on näha paradoksi, et eelmise põlvkonna unelm ülesehitatud institutsioonide toimimisest ei päde. 90ndatel valitses suur entusiasm, et internet on mingi totaalne imerelv valitsemise läbipaistvamaks muutmisel, osalemise suurenemisel. Jah, osalt on seda kõike nähtud. Teiselt poolt näeme, et suhtlusmeedias tekib sopistumine. Saad vahetada oma poliitilisi ideid kümme aastat järjest kolme-nelja inimesega, kes arvavad samamoodi nagu sina, ja ei ole väga põhjust sealt välja tulla. Tehnoloogia ja globaliseerumine pakuvad mehhanismi, kus saab omasugustega lõpmatult heietada ja see esitab ühiskonna sidususele omajagu väljakutseid.

Tuisk: Ott kunagi ehitas Eesti riiki. Ehitas ka Rain Rosimannus, kes on isiklikus vestluses öelnud, et riik on valmis, miks sa rahul ei ole. No see ei ole see riik, mida me oleks sel viisil ehitanud. Need asjad, mida minu generatsioon ehitab, nagu Telliskivi selts ja sellised asjad, ei ole üldse eelmise paradigma sees.

Hänni: Tunnistan oma suurt süüd selles, et Eesti riik on just selline nagu ta on. Olin põhiseaduse assamblees ja kirjutasin põhiseadust ja sinna on otseselt sisse kirjutatud esindusdemokraatia mudel. Y-generatsioon on jõudnud sellise arusaamise või tunnetuseni, et see pole tegelikult see, mida ühiskond vajab ja mida noored tahaksid. Noored tahaksid poliitikat iga päev mõjutada, kui asi neile huvi pakub. Küsimus on selles, kuidas riigisüsteem saab arvestada sellega, et kodanikud soovivad iga päev võimu mõjutada. See on suur riigiõiguslik küsimus. Seda küsimust tuleb lahendada õiguslike vahenditega. Mina näen praegu Eesti riigi toimimise puudulikkust selles, et võimalust võimu mõjutada ei nähta kui kodaniku õigust. Meil on sisuliselt korporatiivne demokraatia, kus me konsulteerime huvigruppidega, küsime, mida arvavad ametiühingud, mida arvavad ettevõtjad, mida arvab EMSL. See on väga tore ja vajalik, aga ka mina kui kodanik tahan kaasa rääkida ja see, et ma ei kuulu mingisse huvigruppi, ei tohi minu hääle kaalu vähendada. See tähendab, et me peaksime üles ehitama sellise süsteemi, kus poliitilised süsteemid on riigis nii läbinähtavad, et kodanik saab ise otsustada, kas see teema talle huvi pakub. Ta ei pea ootama, et keegi kutsub: tule, me kaasame sind mingi otsuse ettevalmistamisse. Inimesel endal on vastutus ja võimalus olla kursis otsustega, mis on ettevalmistamisel, kus tal on kompetents ja mis teda otseselt puudutavad. Siin ma näen uue tehnoloogia võimalust muuta otsustusprotsesse läbipaistvaks ja anda kodanikele kindlus, et see ei ole mitte riigivõimu hea tahe neid kaasata, vaid see on riigi kohustus luua sellised võimuteostamise mehhanismid, mis võimaldavad kodanikel osaleda.

Tuisk: Ma võrdlen seda Linuxi haldamisega. Saad jube hästi igasugu asju endale külge keevitada, teha täpselt selliseks, nagu sa tahad. Aga suurem osa inimesi ei viitsi – andke mulle Mac ja las see toimib. See on väga julm võrdlus, aga inimestele meeldib saada pigem asju, mis juba toimivad.

Hänni: Ma küsin sel juhul vastu, et mida see Y-generatsioon siis tahab. Kas te olete rahul selle eestkostega või peaks ikkagi juba kooliajast peale tekkima kodanikutunne, et mul on õigused, ma tean võimalusi ja vastavalt sellele toimin. Ma näen, et suhtumine on muutunud ja hakkab muutuma kogukonnapoliitika kaudu. Noored aktiveeruvad, näevad ühiseid huvisid, suudavad organiseeruda. Edasi on küsimus selles, kas see kogukonna tasemel konsolideerumine jõuab ka mingi visioonini, et anda väljundit suurde poliitikasse.

Kommentaar publikust: Valimiste ajal on peamiselt kasutusel helkurid ja huulepalsamid – keegi ei küsinud minu käest, et mida ma teha tahan või mis mind huvitab. Selle asemel tõi vanaisa helkuri ja ütles, et vali mind. Kui ma küsisin, et miks ma sind valima peaks, ütles ta, et noh, ma ei tea, ma olen su vanaisa.

Kallas: Mina ei ole kunagi valimisnänni teinud. Siis alati küsitakse, et kuidas mul ei ole seda nänni. Sõbrad ütlesid, et on saanud Juhan Partsilt lipuvarda, mis on senimaani kasutusel. Aga kas nad valisid teda? Ei valinud. Noh, täpselt minu mõte. Eesti inimene on hästi kinnine ja raske on temaga üldse suhtlema saada. Kui küsida, kas te kommi soovite, tuleb ta kommi võtma ja siis saab juba sisu peale minna, et valimised on tulemas ja kas oled mõelnud, keda valida.

Kommentaar publikust: Mulle meeldiks hirmsasti nii mõelda, et kes neid valimisplakateid vaatab, aga mäletan sügiseste valimiste stuudiot, kui ETV käis linna peal küsimas, et kas käisite valimas, kelle poolt hääletasite ja miks. Seal olid need Y-generatsiooni noored: „Jah, käisime valimas, valisime IRLi.” – „Miks?” – „Noh, ajavad Eesti asja.” Nende plakatilausete pildumine käiski põhjendusena.

Kommentaar publikust: Äkki on tegemist üpsilonide ülekompenseerimisega, et Xid enne neid olid sunnitud kollektiivsuses, siis Yid püüavad olla väga individualistlikud ja mitte minna kompromissile. Seega nad ei taha üldse minna mängima sellisele erialale, kus nad peavad loobuma oma ideaalidest, egost, arvamustest ja tegema koostööd kellegagi, kelle nad jätaks muidu oma sopist välja.

Tuisk: Kui kommunismivastane võitlus oli väga selge ühise liimiga, siis individualistlikus ühiskonnas on kõigile valijagruppidele oma präänik. Panedki kõik grupid rääkima ühe esindajaga, siis nad saavad protsessist midagi tagasi ja see pole suur idee, mis neid ühendab, vaid see on hulk väikesi präänikuid. Näiteks Keskerakond ei ütle peaaegu kunagi midagi selget, vaid on palju inimesi, kes räägivad mingil määral selgelt oma valijagrupiga, ja keskel on suur amööb, kes tahabki olla laialivalguv, sest see hetk, kui ta võtab otsuse, kaotab ta kohe hääli. Kuhu ma tahan välja jõuda, on see, et on killustunud ja kompromissidele mitte minevad inimesed – see on meie kõigi enda süü.

Lõpetuseks, mis on hästi ja mida te loodate tulevikult ja Y-generatsioonilt?

Tuisk: Kogu aeg jääb inimesi puudu ja me oleme nagu beebibuumipõlvkond Ameerikas. Suur grupp inimesi, kes tulid ja domineerisid poliitikas rõvedalt kaua. Selles mõttes mul on tõsiselt kahju Z-generatsioonist, neil läheb veel raskemaks. Aga positiivse poole pealt: küll me midagi välja mõtleme, mis meile meeldib.

Kallas: Lastekaitse liit korraldas laste seas küsitluse, kuidas nad tahaksid, et neid kaasataks poliitikasse. Noored pakkusid väga konkreetseid asju: laske meil teha kohaliku omavalitsuse kodulehte, laske meil protsessides reaalselt osaleda.

Lumi: Lootuskiir on see, et kõigil neil parteigenossedel, kes on kuskil tagatubades viimased 15 aastat intrigeerinud, läheb ühel hetkel raskeks. Need, kelle sünniaasta on 80ndate lõpus või 90ndate alguses, on keskeltläbi nutikamad. Neil on olnud rohkem aega koolis käia ja mõelda, mis värk on, ja see on peamine vara tulevikus.

Hänni: Ma loodan, et me mõtestame ümber poliitika legitiimsuse, et see ei tule üksnes sellest, kui täpselt ja heade reeglite järgi me valime endale esindajad Toompeale, vaid see legitiimsus on otsustusprotsessi enda avatus ja rahvale arusaadavus. Minu soov on, et noorte eneseteostuspilti mahuks ka Eesti riigi ja rahva tulevik.