Alguses isiklikku. Olen sündinud 1975. aastal nagu ka Berk Vaher, kiwa, Mart Kalvet, Kristjan Piirimäe, Heidy Purga jpt, seega tüüpiline X-generatsiooni päss.

Sellisest nähtusest nagu X-generatsioon sain teada 1990ndate alguses, kui USAst ilmus ja vallutas maailma selline muusikalis-sotsiaalne subkultuur nagu grunge, mis haaras mindki. Grungepõlvkond pidavat olema umbes aastail 1965–1980 sündinud inimesed, kel pole poliitikas mingit erilist sõnaõigust. Kurikuulsad sõja järel sündinud beebibuumerid olevat niikuinii kõik otsustavad kohad endale krabanud ja oota siis, kuni nad vanaks jäävad. Ja nii ei jäävatki X-generatsioonil muud üle, kui varjulises kohas kitarret tinistada, oma kurba saatust kurta, vahel ka heroiini süstida.

Tegelikult muidugi iksid niisama passima ei jäänud, panid kokku oma bändid, firmad ja parteid ning said kokku­võttes hästi hakkama. 2011. aastal ilmunud „X-põlvkonna aruandes” („The Generation X Report”) on kirjeldatud ikse kui hea haridusega, aktiivseid, teadlikke, tasakaalus ja perekonnale orienteerituid. Lisaks tõstetakse esile ikside arenenud õiglustunnet, sallivust, soovi õiguste eest võidelda ja vajadusel olukorda muuta. Iksidest räägitakse kultuurilises mõttes kui MTV-põlvkonnast (kunagi oli MusicTV äärmiselt innovatiivne telekanal, aga see on muidugi kauge minevik), kellele on muusika ja omanäoline visuaalia (nagu näiteks MTVst mõjutatud filmid) üliolulised. X-põlvkond siiski mäletab, milline oli maailm enne internetti.

Miks ma sellest heietan? Viimastes Müürilehe numbrites on ilmunud ridamisi Y-generatsiooni-teemalisi artikleid. Y-generatsiooniks loetakse tavaliselt inimesi, kes on sündinud aastatel 1980 (mõnikord ka alates 1985) kuni 2002. Muide, esimest korda kuulsin üpsilonidest juba 1990ndatel ja siis kirjeldati (ennustati nende kujunemist) eriti bränditeadlike ja tarbimishuvilistena. Aga see oli, jah, ammu.
Müürilehe augustinumbris torkas silma teatritegelase Mehis Pihla (sündinud 1988) artikkel „Y-riik Eesti”, kus ta ka üritab defineerida Y-põlvkonda ning anda sellele mõtet. Kui minna X-generatsiooni stiili järgides kohe kuhugi keskele (vt klassikaline X-põlvkonna film „Pulp Fiction”), siis tuleb lausa pisar silma, kui loen: „Meil on seega visioonitu Eesti ning helgemast tulevikust unistav naivistlik noorsugu, kelle peamine motivatsioon on eneseteostus. Näen siin põhjust valdurmikitalikuks estooptimismiks. Mikita selgitab „Lingvistilises metsas” suurepäraselt, kuivõrd eriline on see, et meil on säilinud teatav korilase mentaliteet, oleme endiselt natuke n-ö metsa poole. See sobitub vägagi hästi üpsilonide idealistlike väärtustega – DIY, taaskasutus, mahetootmine jne.”

Jajaa, see kõik tuleb meelde. Umbes täpselt 21 aastat tagasi tulin maalt (peaaegu metsast) Tartu elama, ilma hobuseta. Kaks kätt taskus (sõna otseses mõttes). Naiivne (väga!), noor (18aastane), motivatsiooniks eneseteostus ja idealism (õppida ülikoolis ja siis kohe parandada kõik maailma vead ja likvideerida ebaõiglus). Kuna oli nälg, oli säilinud korilase mentaliteet, täiega. Käisin metsas seeni ja marju korjamas, sest millegagi oli vaja kõht täita. Kartulid ja juurikad olid igati mahedalt kasvatatud valdurmikitalikus tillukeses talukohas, mida valitses iidne vanaema. Ronisin supilinnas ühe katkise akna kaudu võõrasse, aga tühja korterisse ja elasin seal (squot). Kõik tuli teha ise (Do it Yourself), elementaarne, sest keegi teine seda sinu eest ei teinud. Tahtsin maailma parimat bändi – ise panid kokku; tahtsid karmimat ajalehte – ise koostasid ja paljundasid; tahtsid vingeimat raadiot – tuli ise organiseerida; parimat teatrit – tuli trupp kokku panna; parimat filmi – hangi kaamera ja katseta. Jne, jne.

Ja kes see saks uusi riideid ostis?! Õnneks saatsid head rootsi kristlased oma 70ndate rõivaid, mina ajasin aga need selga ning 1950ndate raamidega prillid pähe (taaskasutus, recycling). Isegi vana raadioloksu ja teleri hankimiseks tuli omajagu raha välja käia, sest ei olnud neid veel hunnikutes jäätmejaamades vedelemas, kaugel sellest. Arvutid maksid kümneid tuhandeid Eesti kroone, neid nägin tuttavate töökohtades. Inimesed suhtlesid omavahel 90% ulatuses silmast silma, läksid kohale, rääkisid vahendajateta. Pikad jutud aeti ära. 20 aastat on möödas, kas mu ideaalid on muutunud? Meelis Pihla meelest küll: „X-generatsioon on seadnud ausse majandusliku edu vastureaktsioonina puuduse all kannatamisele. Tulemuseks on see, et enamikku üpsilonidest on õpetatud elama ikside väärtuste järgi: kõige tähtsam on garanteerida kindel sissetulek, et tagada oma tulevik.”

Jaa, vana ätina, pärast seda 20 aastat, võin noortele öelda ühe väga kurva tõe: kindel sissetulek ei huvita täpselt niikaua, kui lapsi pole. Nii lihtne see ongi. Kuni pole peret, võid teenida nii ebakindlalt, kui soovi on. Kui aga juba on mõned teised inimesed, kelle elu eest pead vastutama, siis jah, kahjuks saab raha ja selle stabiilne voog siiski oluliseks. Aga muidu ei sunni üpsilone keegi majanduslikku edu saavutama. Isegi iksid mitte.

Mehis Pihla: „Y-generatsioon peaks seisma julgemalt oma väärtushinnangute ja tõekspidamiste eest oma igapäevaelus, et kehtivat ühiskonnakorraldust apgreidida.” Vohh, just! Nii peabki!

Aga …

Mehis Pihla: „Jõudsime trupiga järelduseni, et seni on meid takistanud hirm jääda avaliku kriitikatule alla. Kartus jääda lolliks.”

Kuulge, noored, no mis pinin see nüüd siis on? Mis noored need on, kes kardavad selliseid asju. Kes seda enne kuulnud on? Kas hipid oleksid pikad juuksed kasvatanud ja segast panema hakanud, kui nad oleksid kartnud „lolliks jääda”? Kas punkarid oleksid harjad püsti ajanud, kui nad oleksid kartnud „kriitikatuld”? Vanainimeste sõim on noore hinge toit! Vähemalt vanasti oli …

Vat, jah, asi, mis mind viimastel aastatel järjest enam häirib, on see, et noored ei ole hukas! Nad on nii vaiksed. Nii nunnud. Veavad kraapsjalga. Täidavad käske. Teevad kodused ülesanded ära. Räägivad viisakalt. Käituvad ja käivad riides täpselt nagu nende isad ja emad. Kuulavad isegi sama muusikat! Kuhu see kõlbab?!

Mnjah, nii oli see ka 1930ndatel. Ja see nunnu noorus 70 aastat tagasi oli see, kes marssis rõõmsalt isakeste käsul maailmasõtta … Mehis Pihla: „Tsiteeriksin Ott Pärnat siinkohal veelgi: „Teadmatus tuleviku osas ja meeleheitlik kinnihoidmine eile toiminud mudelitest on viinud arenenud maailma stagnatsiooni ning tekitanud ühtlasi karismata liidrite, populistide ja laiemas plaanis hallide inimeste ajastu. Et öö on kõige pimedam enne koitu, on see „sajandi võimalus” uue põlvkonna liidrite esilekerkimiseks. Seepärast kaldungi arvama, et Y-generatsiooni kätes on uute ühiskonna- ja majandusmudelitega väljatulemine, passiivse rolli asemel aktiivse positsiooni ja vastutuse võtmine.” Just viimase poolega peamegi tegelema. Peame unustama oma ettekujutuse liidrist kui tüüpilisest edukast X-generatsiooni ettevõtjast ning ise aktiivsemad olema. Selleks on meil vaja noortele omaselt vaimustuda.”

Kuldsed sõnad, noormehed, kuldsed sõnad! Annan hea meelega teile edasiliikumiseks jalaga tagumikku. Ok, põlvega. Ning teele kaasa Juhan Viidingu aegumatud värsid:

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.