„Poolikuid punkte me ei pane, vali siis ikka 6 või 7,” sain vastuseks, kui tahtsin panna YASMYNi esikalbumi „SlowFall” arvustusele hindeks 6,5 punkti.

★★★★☆

Hetkeemotsiooni najal jäi siis hindeks 6. Tagasi vaadates oleks teos väärinud rohkem punkte, sest tegemist oli erakordselt tugeva debüüdiga.

„SlowFallil” tekkis konflikt selle vahel, et plaat proovis järgida liialt populaarseid urban-muusika trende, kuid kogu teostus oli selle juures väga underground. Põhiküsimus kõnealuse minialbumi puhul ongi, kas artist on leidnud enda sound’i või jätkuvad otsingulised helikatsetused? Kuigi YASMYN ei pea ennast popmuusikuks, tundub mulle, et sügaval sisimas on ta teinud valiku just selles suunas. Seda reedavad tohutu pühendumus ja töö, mida ta iseseisva artistina enda loomingusse, identiteeti ja brändi paiskab. See on edu valem, mis annab eeldused saada ühel heal päeval rahvusvaheliseks täheks. „Illusionsil” liugleb ta edasi moodsatel rnb helimaastikel, kuigi meeleolu on muutunud tumedamaks ning see kajab ka sõnadest. Räppi on vähem, laulmist aga rohkem ning ka kaanepildilt vaatab vastu tõeline soulileedi. Produktsioonis on kuulda keerukat helidisaini, mille tulemuseks on atmosfääriline ruumi täitev kõla. Riimid on esitatud soravalt, refräänid tunduvad aga nõrgapoolsed, sest pikalt need peas kumisema jääda ei taha.

Kohalikus rnb-skeenes YASMYNile praegu vastast ei leidu ning ta jätab ka paljud armastatud raadiopopparid häbisse, kuna kvaliteedilt on ta neist valgusaastaid ees. Sära edasi, lihvimata teemant.