Young Boy Dancing Group liigub igas mõttes tantsu ja visuaalkunsti vahekoridorides. Toetudes küll tugevalt pildilisele kohalolule sotsiaalmeedias, viivad esinemised nomaadlikku grupeeringut ühtviisi nii klubidesse, endistesse kirikutesse kui ka mudasse.

Tantsu, performance’i või laiemalt etenduskunstide vahealal tegutseb nüüdisajal rohkelt kunstnikke. Tegelikkuses paljud neist vahepealsetest ei soovigi mingisugusesse rangesse registrisse kuuluda, sest piirid, binaarsed süsteemid ja kultuurilised kategooriad on ju ometigi nõnda mööduvad. Keset liitreaalsusi, multi- ja metaversumeid, süvavõltsinguid ning üleüldisemat interdistsiplinaarset grupiseksi muutub keeleline lahterdamisvajadus üha jõuetumaks. Ühelt poolt on tung nähtustele ja asjadele nimesid panna, teisalt on see ilmselgelt lootusetu. Just sellistest vastuoludest haaratud nüüdisaegsuse kaevust kustutab oma janu ka viimase kümne aasta üks kõige rokenrollam rahvusvaheline perfogrupeering Young Boy Dancing Group ehk YBDG, kes muuseas ei saada välja pressitekste!

Kondiväänajate portree

YBDG, nimeliselt küll tantsugrupp, tegelikkuses pigem vabakutselised vabakunstnikud, kasutab jooksvalt samu lavastuslikke rekvisiite: esinemisrõivasteks katkised aluspüksid ja topid, küünlad ja laserid, varba- või kannaosast katki lõigatud jalanõud, vahel sekka Alpi lehmakell, reisikohver või voolikust purskuv vesi. Hõõrutakse üksteise vastu, kuhjutakse üksteise peale, rebitakse riideräbalatest, visatakse mõned ekstravagantsemad piruetid ja kõlaritest saadab va meeldivat kaost mõni krõbedama bpm’iga digi-gabber või Kenji Kawai legendaarne lugu „Making of Cyborg” kultusanimest „Ghost in the Shell”. YBDG on varem öelnud, et nende tegevust iseloomustavad alati kindlad märksõnad: kväär, tants, keha, seksuaalsus ja intiimsus. Lisaks esinemistele laieneb YBDG kunstipraktika kehafotograafia, video, skulptuuri, moe ja muusika väljale. Nende ideed otsivad parasjagu sobivaid voolusänge. YBDG sotsiaalmeedia kontosid on aja jooksul korduvalt nn ebasobiliku sisu tõttu kinni pandud, sest tihti on kujutatud kustutatud genitaalidega inimesi võimatutes füüsilistes asendites ja kooslustes. Aga sotsiaalmeedia hiiglaste nibuterrori vastu ju ei saa, mistõttu nüüd hallatakse ka varukontosid, igaks juhuks. 

YBDG ütleb mulle, kui ma neid ühel jaanuarihommikul Zoomis küsitlen, et nad mõtestavad end efemeersete elavate skulptuuridena, mis kestavad mõne sekundi ja millest jääb maha vaid üksik foto või videodokumentatsioon. Nad näevad oma praktikat poeetilise ja emotsionaalsena, nimetades seda kerge muigega isegi poeetiliseks emoks. Nad toovad vestluses eraldi välja, et kuigi nende looming võib paista kui seksualiseeritud intiimsus või inimesed mõtlevad neist kui seksigrupist, siis see on möödalugemine. Intiimsus, mida YBDG püüab luua, on mitteseksuaalne. Inimesed võivad käia ka kink-pidudel, aga see ei pruugi olla seksuaalselt laetud, see võib olla intiimsuse vorm teiste inimestega. See on ka nende n-ö keel: „Me ei pruugi täpselt teada, mida me selles keeles räägime, aga me räägime. Me mängime alastuse ja lähedusega, aga meie siht pole kedagi kiima ajada. Kindlasti on inimesi, kes tulevad meie show’dele selle eesmärgiga või soovivad vaadata seda läbi mingi tugeva iha läätse.” YBDG on publiku ees haavatav ja see haavatavus loob haprust, mis tekitab lähedust publikuga. Teiseks, kui inimene on näinud ainult fotot või lühikest videoklippi esinemisest, aga kohal käinud ei ole, siis võibki jääda täiesti vale mulje. On juhtunud, et mõnikord keegi internetis sõimab, aga ega ta kohapeale vaatama ei julge tulla, ütlevad YBDG liikmed kui ühest suust.

Inimesed võivad käia ka kink-pidudel, aga see ei pruugi olla seksuaalselt laetud, see võib olla intiimsuse vorm teiste inimestega.

Läheme siiski korraks ka algusesse

Kui kaardistada YBDG saamislugu, siis grupeering sündis isetekkelisena 2014. aastal ja tegutses esiotsa amorfse nimetu kollektiivina. Kuigi aja jooksul on nad teinud koostööd sadade inimestega kümnetest riikidest, ei olnud ühel hetkel pea kümneliikmelise ja osaliselt ka roteeruva kambana tuuritamine rahaliselt ega ökoloogiliselt enam mõttekas ja piseneti praeguse „troikani”, kes kaasab oma show’desse igas uues esinemispaigas, enamasti Euroopas, ka kohalikke tegijaid või sõpru. Nimetatud „troikasse” (kasutatagu edaspidi viisakamat sõna „kolmik”) kuuluvad Maria Metsalu (Eesti), Nica Roses (Argentina) ja Manu Anima (Šveits), kes tutvusid omavahel ammusel aal Amsterdamis elades. Maria ja Manu alles tärkav tutvus süvenes, kui nad 2014. aasta suvel Viinis koos residentuuris toimetasid, mille järel neil paluti teha üks show legendaarses Pariisi klubis Silencio ning sinna otsa Rotterdamis. Niisiis sündis YBDG mõneti saatuse tahtel ja puudus mingi algne suur läbimõeldud plaan, et hakkaks koos grupina tegutsema. Esialgu oli lihtsalt tegemist jagatud kunstiliste ideedega inimestega, kes andsid koos etendusi ja eksperimenteerisid visuaalidega. Kuna esinemispaikadelt – klubidest festivalide ja galeriideni – tilkus pakkumisi ja nende ühest Ibiza klubitantsijast inspireeritud laseritega perfokad (kontseptsioon nägi algusest peale ette, et kehaavaustesse sisestatakse roheliste kiirtega laserid) läksid sotsiaalmeedias hästi lendu, siis kogu koos esinemise ja loomise protsess arenes edasi. Esimesel show’l Club Silencios Pariisis saigi publik mekkida tugevat arstimit, kui kehad laserivihkudes Enya techno-remikside saatel maas väänlesid ja üheskoos mudas maadlesid, millega ka osa publikust, heites seljast riided, säravate silmadega spontaanselt ühines.

2016. aastal jõudis elujärg sinnamaale, et YBDG hakkas tegutsema fikseeritud grupina ja võttis endale leedu-poola lugemisgrupi Young Girl Reading Group järgi kujundatud nime. Enne kui COVID-19 2020. aastal kogu kultuurivälja pea peale keeras, olid nad jõudnud juba teha kaks ringreisi Euroopas ning ühe Lõuna-Ameerikas ja New Yorgis. Plaanitud Aasia turnee jäigi COVIDi tõttu ära. Lisaks sellistele bändiloogikaga sarnanevatele tuuridele proovib YBDG korraldada ka väiksemaid minituure, et ühendada esinemiskohti, millel jääks üksi puudu eelarvest, et kõik kulud katta. Fun fact: kuna neil endal pole kellelgi juhiluba, siis Euroopa turneel mõned aastad tagasi tegid nad casting’ut osaliselt lähtuvalt sellest, kes lisanduvatest ajutistest liikmetest saaksid bussi juhtida.

Esimesel show’l Club Silencios Pariisis saigi publik mekkida tugevat arstimit, kui kehad laserivihkudes Enya techno-remikside saatel maas väänlesid ja üheskoos mudas maadlesid.

Noore poisi elu ratastel

Kolmiku sõnul sobib neile selline nomaadliku grupi idee. Elatakse eri kohtades (kord Ateena, kord Berliin, kord Amsterdam, kord Zürich), aga kui koos ollakse, siis tehakse intensiivselt tööd. Nad ütlevad, et isegi tuuril ööpäev läbi nädalate kaupa koos olles ei tülitse nad kunagi, vaid, vastupidi, koos ollakse märksa produktiivsemad, mistõttu elu on viinud sinnamaale, et pärast kaheksat aastat otsitakse endale lausa stuudiot. Esinejatena on nad rangelt organiseeritud, kuigi pealtnäha võib jääda meeldiva kaose mulje. Enne esinemist tehakse 2–3 päeva proove, valitakse kostüümid ja lastakse uutel kohalikel liikmetel sisse elada. Kui rääkida eri tüüpi esinemiskohtadest, siis alguses esines YBDG rohkem klubides, aga siis hakkas tunduma, et klubipubliku vastuvõtutundlates on omad tühimikud, mistõttu otsustati peokontekstist eemalduda. Olenevalt esinemispaigast võivad publikul olla eri väärtused ja nad pakuvad esinejatele erinevat tähelepanu, klubikontekstis esineb näiteks alkoholi tuimestavat mõju. YBDG teeb praegu kuni kolmetunniseid show’sid ja klubis ei tule selline pikkus lihtsalt kõne alla. Klubiesinemisi vastu võttes kehtib pigem põhimõte, et teeme lühidalt ja küsime rohkem raha! Kuigi klubi „vabam õhkkond” loob võrreldes näiteks galeriiga ka potentsiaali juhuslikeks sündmusteks, nagu eespool mainitud kollektiivne mudamaadlus. Kõigi kolme sõnul pingutavad nad alati selle nimel, et inimesed lihtsalt ei istuks näiteks valge kuubi kontekstis passiivselt seina ääres, vaid tuleksid kaasa ja „aktiveeruksid”. Kõige tähtsam on energia liikumine nende ja vaataja vahel. 

Tänu sellele, et nad on harjunud esinema väga erinevatel pindadel, tuleb ka kutseid nii väikestelt galeriidelt kui ka näiteks suurtelt muusikafestivalidelt, nagu Roskilde. Nad leiavad, et kui teha spetsiifiliselt tantsu-performance’it, siis see sünnib ja sureb teatris, aga YBDG käib kõikjal ringi, elades oma elu ka internetis, mis on mõnes mõttes nende eelistatuim ruum. Kui perfokad lähevad viral’iks või inimesed hakkavad neist meeme tegema, siis see tõestab, et tehtav töö on iseseisvunud ja kolinud osaliselt juba omaette. Samas nad väidavad, et ise nad oma esinemistel tehtud pilte ekspluateerima ei kipu ja põhjendamatust haipimisest huvitatud ei ole, küll aga võivad teised seda teha. YBDG pole enda sõnul seda tüüpi grupp, kes otsustaks, et okei, teeme projekti näiteks poliitilisel teemal ja kuna see on šokeeriv, siis kasutame seda maksimaalselt ära. Kolmik ei taha presenteerida end Ai Weiwei stiilis, minnes Kreekasse (kus on nendegi kodubaas, kui üldse kusagil), tehes päästevestidega installatsiooni põgenike elust ja luues seeläbi ideaalse pealkirja mõnele ajakirjandusväljaandele. Nad toetuvad suust suhu või pigem isegi Instagramist silmadesse laadis promole ja Instagrami kaudu saavad nad ka enamiku pakkumistest, Instagram on nende agent. 

Kui teha spetsiifiliselt tantsu-performance’it, siis see sünnib ja sureb teatris, aga YBDG käib kõikjal ringi, elades oma elu ka internetis, mis on mõnes mõttes nende eelistatuim ruum.

Kuidas seletada YBDGd piirivalvele?

Kui YBDG oma seni esimese ja viimase perfokaga Eestis 2018. aastal Tallinna Kunstihoones üles astus, ajas see kohalikul meedial suu segaduses vahutama. Õhtuleht kirjutas, kuidas Balti triennaali avamisel torgati laserid tagumikku, ja uuriti, kas neil on tõesti plaan põrandale pissida, Ekspress lõi lauda samuti tagumikukaardi ja lisas omalt poolt, et need amelevad ka veel. YBDG jõudis isegi kohalike pensionieelikute incel-meediasse, kui oma huumorirubriigis „Vasar” kirjutas neist Nelli Teataja.

Nagu võib aimata, siis loomulikult ajab YBDG enamikul inimestel (eriti kui oled harjunud teatud tüüpi ilu ja harmooniat otsima) juhtme kokku nagu igasugune kunst, mida peetakse transgressiivseks (kehvikute keeles „provokatiivne”), milles nähakse piinlikult artepoveralikke elemente või mittenormatiivset kehakasutust. YBDG teeb isegi nalja, et kui nad tuuritavad, siis neil on kohvrid ju ikka „veidrat sitta” täis, ja aeg-ajalt palutakse neil seletada, mis pagana asjad need ikkagi on. Kui nad vastavad, et teevad perfokaid, siis tavaliselt on tolliametnikud või piirivalvurid omadega üsna segaduses. Selleks et kõik ausalt ära rääkida, kogesin seda ka ise, kui olin 2018. aasta hilissuvel vabatahtlik, kes lubas Euroopa tuuri lõpetanud YBDG bussi Stockholmi äärelinnast Tallinnasse tuua. Kui piirivalve mu Tallinna reisisadamas kinni pidas ja palus tutvustada bussi sisu, mis koosnes siis eespool mainitud katkistest aluspükstest ja toppidest, Alpi lehmakellast ja paljust muust, siis vastasin, et tegemist on rahvusvahelise performance-grupi lavaatribuutikaga. Piirivalvurile jäi selline jutt muidugi täiesti hoomamatuks ja ta kostis saamatult valelikku narratiivi haistes kolleegile: „See on klassikaline viis musta pesuga narkootikumide lõhna peita. Tooge narkokoer!” Siit ka võib-olla selle loo suurim moraal: kõike ei peagi olema võimalik seletada.